Ma tean, et ma midagi ei tea. Ärkasin neljapäeva öösel, ja esimene, mida märkasin, oli oht, et venelased oma sõjaga lasevad õhku Ukrainas asuva tuumajaama. Edasi ma enam ei maganud.

Otsisin tuumajaama pärast peetud lahingu jutule lisa. Ei leidnud midagi, mis oleks mind rahustanud, ja jõin kohvi. Tean ju ammu, et hull võib paugu panna. Ja vägisi asus pähe mõte, et ah nii, siis nii, noh nii …

Delfi otseblogist lugesin, kuidas Ukraina president on helistanud selle ohu pärast kõikidele maailma suurtele. Ja seal oli ka lause, kuidagi nii, et loodame, et Volodõmõr Zelenskil on telefoniaku laadija ikka kogu aeg läheduses. Miskipärast mind see märkus riivas. Mõjus mulle ilkumisena. Hommikul suutsin seda juba ka noore inimese siirusena võtta. Aga siis see kõik sündis nii poole kahe paiku vaikses Eesti öös.

Kohv joodud ja veendutud, et uudistekanalid edasi ei aita ja jääb üle vaid oodata, otsustasin kuulata uuesti üle „Ööülikooli“ kolm uusimat loengut.

Venemaa suurte teatrite logodele on ilmunud rahutuvi kujutised.

Vene väga tuntud teatrikriitik Tatjana Tihhonovets, kes elab Permis, kirjutas tekkinud olukorda silmas pidades: „Ärme hakka üksteist sõnadega tapma. Ka see on ohtlik.” Facebookis liikus ringi linna kultuuriosakonna kiri, kus keelatakse teatrite töötajatel midagi seoses Ukraina sõjaga kommenteerida. Kiri kinnitas, et see on riigireetmine.

24. veebruaril kell 13.30 – seega ajal, kui enamikule polnud veel kohale jõudnud Ukrainale kallale tungimise kuriteo suurus – kirjutas Moskva Meierholdi teatrikeskuse direktor Jelena Kovalskaja oma Facebooki seinal: „Sõbrad, protesti märgiks selle vastu, et Venemaa tungis Ukrainasse, lahkun riikliku teatri, Meierholdi keskuse juhi kohalt. Ei ole võimalik töötada mõrtsuka heaks ja saada temalt palka. Kõik alustatu viin lõpule ühiskondliku tööna.”

Internetiaeg, euroaeg, müraaeg, kogu see muutunud aeg tekitab tihti tunnet, et tuleks end üle häälestada, uuesti häälde panna.

Kergtee üks kilomeeter ja rahvusvaheline Vabaduse festival Narvas on ühes hinnas. Mõlemad maksavad 200 000 eurot. See võrdlus võiks olla plahvatav.

Veel üks 200 000 jäi hiljuti negatiivselt silma. Sellise raha eest tehti läinud suvel Tartus rokkooperit „Johnny”. Selle läbikukkumisest ja produtsendi võlgu jäämisest räägitakse väga kõva häälega. Üldse on tendents meil selline, et kultuur jõuab ajalehtede esiuudiseks enamasti siis, kui tegu on läbikukkumisega või palaganiga. Ma siin nüüd „Johnnyst” ei räägi vaid, aga kunsti tehes on üldisemalt raske olla kindel selle tegemise majanduslikus edus. Nii-öelda kindla peale minek eeldab alati mingeid mööndusi, mis omakorda on tiibade kärpimine.

Kergtee ühest kilomeetrist ei räägi keegi. Ei räägi kõrgendatud toonil, ei räägi sosinal. Vabaduse festivalist räägiti ja räägitakse kindlasti ka aastate pärast. Kui mitte muidu, siis selles kontekstis, et 2021. aastal tehti seda esimest korda. Vaba Lava juht Märt Meos ütles enne festivali: „Festival on tähtis, et me, eestlased oleksime jälle esimesed, toomaks tähelepanu üha kasvavale tsensuurile, ja mitte ainult ida pool, vaid ka läänes, näiteks Poolas ja Ungaris.”

Teatritasku tänab Vanemuise teatri kirjandusala juhatajat Sven Karja.

Venemaa ajakiri Teater avaldas oma kodulehel kuulsa vene lavastaja, Peterburi Väikese Draamateatri juhti Lev Dodini isikliku kirja Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Kiri on avaldatud täismahus.

Olen rabatud, hingepõhjani. Mina, Suure Isamaasõja laps, ei oleks suutnud isegi kõige kohutavamas unenäos ette kujutada vene rakette, mis on sihitud Ukraina linnadele ja küladele, mis on ajanud Kiievi elanikud pommivarjenditesse ning sundinud neid oma riigist põgenema. Lapsepõlves mängisime lahinguid, mida peeti Moskva, Stalingradi, Leningradi, Kiievi kaitsmiseks. Ei suuda uskuda, et täna sõltub vene sõduritest ja ohvitseridest, kas Kiiev suudab veel vastu panna või on sunnitud alistuma. Mõistus jookseb kokku, tõrkudes nägema ja kuulma, looma neist sündmustest kujutluspilte.

LUULEFESTIVAL. Betti Alverile pühendatud luulepäevad, seekordse koondnimega „Tuuletund”, peeti Jõgeval. Betti Alverile pühendatud luulepäevad Jõgeval kandsid seekord koondnimetust „Tuuletund”. „Tuuletund” liitis kaht festivali, mida seni on korraldatud eraldi – XXIX luulepäevi „Tähetund”(1.-9. klassidele) ja XVII luulepäevi „Tuulelapsed” (7.-12. klassidele).

Väiksemate lavamäng oli kantud maailmakirjanduse valmidest, suuremate oma põhines Viivi Luige luuleloomingul.

Viivi Luik saatis festivalist osalejatele oma tervituse, mille lastele edastas luulepäevade „Akadeemia” (nii nimetatakse luulepäevade žüriid. MM) pikaajaline liige, kirjanik Leelo Tungal: „Tervitan südamest kõiki luulepäevadel osalejaid ja soovin, et igal lapsel ja igal noorel inimesel, kes luuletab, oleks julgust endalt küsida, miks ta luuletab. Ja oleks julgust olla pigem tundlik lugeja kui keskpärane luuletaja. Selline julgus on austust vääriv, sest luuletatakse rohkem kui loetakse. Kuid ilma lugejata lakkab luule olemast.”