Homme esietendub Rakvere teatris „Nipernaaditalv”. Kirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk on näitleja Hannes Kaljujärve mõelnud mängima vana Toomas Nipernaadit. Nädal enne esietendust proovi jälgides taban end mõttelt, et selle näidendi teeb näitlejale maitsvaks võimalus ja isegi kohustus muutuda vana meest mängides nooreks.
Jääme Hannesega pärast proovi ja linti räägitud intervjuud veel korraks Rakvere teatri ukse juurde kõnelema. Novembrikuiste kaduvikukujude kõrvale.
Ütlen Hannesele, et teda vana Toomas Nipernaadina nähes tulid meelde noor näitleja Jaan Tooming ja parimas eas Lembit Eelmäe. Hannesel on näitleja oskus plahvatada. Lõdvestumine ja plahvatus. Ja Hannes selle peale ütleb, et peab Jaan Toomingat Eesti kõige geniaalsemaks näitlejaks, keda ta laval näinud on.
Hannes Kaljujärv, Natali Lohk ja Urmas Lennuk “Nipernaaditalve” proovis.
Vaataja ikka soovib teada, mida ta teatrisse vaatama tuleb – draamat, tragöödiat või komöödiat. Ma olen kuidagi nii mõelnud heade näidendite ja lavastuste puhul, et neid ei tohigi ära sõnastada. Paned sõnadessse, ja miski päris lumm kaob ära. Kuidas sinuga on, Urmas? Mis lavastus on „Nipernaaditalv”?
Ma ütleks, et see on üks puhas ja klaar „Eesti asi”. Aus eestikeelne Eesti teater. Nii pildis, helis kui ka näitlejate mängus. Siin on keele ilu, Eestimaa ilu, inimeste ilu Eestimaa sees ja suure jutustaja August Gailiti valu ning võlu.
Kui sa kirjutasid näidendit „Nipernaaditalv”, kas siis pidasid silmas konkreetseid näitlejaid?
Hannesest see mõte alguse sai, seega ei saanud temast kuidagi mööda vaadata. Helgi Annast oli ka paigas, kui ta oma nõusoleku oli andnud osaleda. Ilma temata oleks raskeks läinud. Liisa Aibelit, Silja Miksi ja Natali Lohki vahetasin mõttes kirjutamise ajal erinevatesse rollidesse, aga lõpuks usaldasin enda esmast sisetunnet. Ja Madis Mäeorg jäi mulle kunagi ammu silma, et temaga võiks midagi sellist „triksterdajat” proovida.
Maailmas on täna üle 3000 filmifestivali. Meie Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) on neist 15 parima seas. Festivali ellukutsuja, hing ja tänane direktor Tiina Lokk räägib, mis kõik 26 aastaga tippu jõudmiseks teha tuli.
Kõigepealt olid üheksakümnendad. Tiina Lokk oli sel ajal seotud muusik Toivo Kurmeti suure unistusega Rapla Hollivuudist. „Toivo Kurmet päästis minu ja mu pere elu. Kui 90ndatel raha ei olnud ja süüa ka mitte, siis Toivo Kurmet palkas meid kolmekesi – Jüri Sillarti, Avo Paistiku ja minu.” Tiina jutust selgub, et Kurmet vedas nad paari aasta jooksul läbi kõige hullemast ajast. Sillart pidi tegema filmi ja Tiina oli selle käsikirja toimetaja. Avo Paistik pidi tegema täispika animatsiooni, mille stsenaariumi kirjutas Tiina Lokk. „Ma sain selle valmis. See on mu elu üks suurimaid eneseületusi. Animatsioon ja see pidi olema veel ulme, ma ei teadnud sest midagi. Hiljem Paistik ütles, et see on tema elu kõige ägedam stsenaarium.” Kahjuks see käiku ei läinud.
Tiina Lokil on meeles, kuidas ta esimest ja oma sõnul ilmselt ka viimast korda sõitis Porshe tagaistmel. „Ma ei tea, millest Kurmet juhindus, aga olen talle sügavalt tänulik. Ma ei tea, kuidas ma ilma temata oleks neist aastatest välja vedanud. Kurmet oli parandamatu optimist. Neid inimesi on vähe, kes oskavad kogu aeg näha täis klaas. Vaadata tulevikku. ”
Nõnda siis, et esimene filmifestival, mis teie tehtud, oli 1996. aastal?
Jah, ettevalmistusi hakkasin tegema 1995.
Kus teie mõte siis oli, kui alustasite, võrreldes tänasega? Oskasite te nii kaugele mõelda?
Ei, mis te nüüd. Ma unistasin filmifestivalist küll ja unistasin maailma kõige paremast filmifestivalist, aga ma elu sees ei osanud unistada A-klassi festivalist. See tundus täitumatu ideena.
Olen alati olnud ka realist. Mul on kaks poolust – üks on unistaja külg ja teine pragmaatiline.
Vaatan seda raamatu esikaane pilti. Gunnar Aarma näojooni ja ilmet. Mõtlen sellest kuidas meil ei ole enamasti kommet vana mehe pilti raamatute esikaantele panna. Siin see on ja ta tõesti kõneleb enda eest. Mõtlen ikka ja jälle sellest, kuidas Gunnar lapselaps, mu sõber mitte kunagi kui vanaisa õpetustest oleme rääkinud, ei ütle vanaisa vaid ikka TAAT.
Raamatu „Gunnar Aarma. Täiesti vaba mees” (Kirjastus SE&JS) koostaja Ivar Tröner üteleb, et Gunnar Aarma eluatarkuse filosoofia on aidanud tuhandeid ja aitab tuhandeid ka täna.
Suured akadeemilise filosoofia küsimused: Mis on elu? Mis on elu mõte? Mis on kannatuse mõte? „Kuidas kannatustest õppida? … seda kõike käsiteleb Gunnar Aarma oma elutarkusest lähtuvalt ja tänu sellele jõuab see inimestele, lugejatele ligemale, kui akadeemiline samade küsimuste käsitlus. Gunnar Aarma lähenemine elule on heatahtlik ja inimest arvestav. Raamat „Täiesti vaba mees” annab lugejale Gunnar Aarma mõtteloolise kontsentraadi.
„Ta oli mu vanem vend oma elu lõpuni. Käis me kodus, vaatas aia üle. Uuris, kuidas kõik kasvab. Õpetas. Vanem vend, ükskõik, kes ta on, on hea, aga kui ta on Lembit Ulfsak, siis on veelgi parem!” Nii räägib oma näitlejast ja lavastajast vennast arhitektuuriajaloolane Liivi Künnapu.
Me kohtume Liivi Künnapuga pärast seda, kui olen läbi lugenud värske raamatu Lembit Ulfsakist. Noorem õde oli mõistagi nende seas, kes raamatu kirjutanud Eero Epnerile Lembitut meenutas.
Jüri Arrak on nüüd pilditaguses maailmas. Vaid aasta tagasi ütles ta ise, et pilditagune maailm on maalide sees. Täna on see tõdemus, jah, igavikuline. Ma tõesti mõtlesin, Jüri, et Sa oled igavene, sest Sinu eluusk… Sa olid vanaks saades noor. Ja seda oli uhke näha, kuulda, tunda. Andis elujaksu.
Sellel pühapäeval, kui ei olnud veel tulnud teadet, et Sind enam pole, rääkis David Vseviov Müstilise Venemaa saates Nikita Sergejevitš Hruštšovist. Sulaajast ja sellest, kuidas ta Moskvas avangardistide näituse laiali peksis.
