Autori Margus Mikomägi postitused

Monoloog

Õnnetu on see maa, kus ei ole kangelasi

Lisa kommentaar

Otsustajad

 

 

Need mehed ostsustavad Aleksandra teatri Uuel laval maailma saatuse üle: Kaupmees – Venemaa teeneline kunstnik Arkadi Volgin, Õpetlane – Venemaa teeneline kunstnik Semjon Sõtnik, Paavst – Venemaa rahvakunstnikViktor Smirnov ja Filosoof – Venemaa rahvakunstnik Nikolai Marton. Mida me ihaldame, kas kaost või korda, küsivad omal moel nii Eesti kui Vene lavastaja.
Fotod: Anastasia Blur

Lööme käed

Lavastaja G – Uku Uusberg otsib koos Eesti kolleegidega ühist energiat. Temaga koos on pangast teatridirektoriks tulnud Viktoria – Harriet Toompere ja tema mees, intellektuaal, tõlk Viktor – Tõnu Oja. Ivo Uukkivi – Valgustaja jääb kõrvale. Lavastaja G küsib: „Miks see ould man siin on?”
Fotod: Siim Vahur

Uku Uusberg ütleb oma läinud laupäeval esietendunud näidendi ja lavastuse kohta, et see on usust. Päev hiljem Peterburis Aleksandra teatri Uuel laval esietendunud Marat Gatsalovi lavastus „Uus aeg” käsitleb sootuks teises vormistuses sama teemat.
Loe edasi Õnnetu on see maa, kus ei ole kangelasi →

Monoloog

Pool kuningriiki valge hobuse eest

Lisa kommentaar

P1000443

Tormid räsivad Eestimaad. Lätis astus valitsus tagasi. Värskes ajalehes ütleb Ameerika president: „Me hävitame…“
Mitte väga ammu, arvan, et mõni kuu tagasi, ma siin tõdesin, et me, eestlased surmast vähe kirjutame ja räägime. Nüüd pean nentima vastupidist, surmajuttu on täis kogu õhk. Jah, sügis ka on, aga peale selle kõik muu. Olgu või kliima soojenemise jutt. Lööd lehe lahti ja märkad ühes servas pealkirja, kus Kalle Muuli nendib, et „Kahe mehe mahalaskmine polnud tol ajal mingi uudis!”, ja teises servas on teemaks Pariisi kliimakonverents, mille taustaks kogu me planeedi hukk. Loe edasi Pool kuningriiki valge hobuse eest →

Määratlemata

Puudu(ta)v kultuur 11 Gaft ja Keil, Kross ja Gumiljov tagahoovis

Lisa kommentaar

Keldrikaltsuka katkises pappkastis olevaid tasuta raamatuid sirvides tuli meelde Oskar Lutsu jutustuse järgi tehtud näidend „Tagahoovis“. Ilmselt on paras aeg see üle lugeda ja klassika kiiresti lavale tuua.
Kaks üsna räbalat pappkasti. Trööstituna tunduv keldritrepp. Silt „Odavad kaubad“. Trepile tõstetud raamatud on tasuta. Jaan Kross, Raimond Kaugver, „Vastutuulelaev“ (1987) ja „Vana mees tahab koju“ (1983). Ma olen teel kohvikusse nimega Shakespeare. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 11 Gaft ja Keil, Kross ja Gumiljov tagahoovis →

Monoloog

Mitu tuhat meetrit meeleheidet

1 kommentaar

Ema-oli-ounapuu_ugala

Kaks vaid nädalase vahega esietendunud eesti näidendit moodustavad omamoodi terviku. Või pigem on nad kui ühe puu kaks latva. Neli vaatust ja kaks Eestit.
Olen oma meeltes Eesti põlispuuks pidanud tamme. „Üks kask meil kasvas õues” on ka kuidagi meelepärane siin, kus valitsevad neli aastaaega.
Ugalas mängitakse nüüd Urmas Lennuki teatriteksti „Ema oli õunapuu“ ja Vanemuises Tiina Laanemi näidendit „Pildilt kukkujad“. Mõlemad räägivad olukorrast riigis. Urmase näidendis käib jutt elu kadumisest me maal – külades. Tiina tekst räägib elamisvõimatusest linnas.Pildilt kukkujad

Loe edasi Mitu tuhat meetrit meeleheidet →

Määratlemata

Jaan Kaplinski: Eestlastena peaksime kaasa aitama Venemaa ja Lääne leppimise

Lisa kommentaar

 

ÜKS LUULETUS
Pärast intervjuu tegemist saatis Jaan Kaplinski oma venekeelse luuletuse, mis me jutuajamise ehmatavalt täpselt kokku võtab. Küsisin kas see on ta Venes luulepreemia sanud kogust? jaan vastas:  Ei,  luuletus on järgmisest, seni veel toimetamata ja avaldamata kogu käsikirjast. Päälkiri oletatavasti “Wegeneri naeratus” (Улыбка Вегенера”).

Чем больше книг тем меньше деревьев

чем больше автомобилей тем меньше лесов

чем больше слов тем меньше свободы слова

меньше свободного пространства и времени

где можно лишь быть мыслить не думая

о том о чем следует и не следует думать

пока солнце не зайдет за амбар и изгородь из ели

не разгорится красно-желтым пламенем

и заморозки не крадутся из ложбины

все ближе к последним цветкам настурции

и последние гуси и последние клубы облак

улетят унесутся на юг оставляя нам

сны о южных островах и холодную темную ночь

Jaan Kaplinski

 

Elame hetkes, mil eurooplased taas nendivad: maailm pole enam endine. Kuhu meie, eestlased, ses maailmas teel oleme? Peaksime endale ausalt tunnistama, et ISIS on kogus tsivilisatsioonile suurem oht kui Venemaa, tõdeb kirjanik Jaan Kaplinskiga.

Viis aastat tagasi Maalehele antud intervjuus mõtiskles Jaan Kaplinski, et inimese mõistus on kui kahe teraga mõõk: „Me oleme käinud oma soovide, unistuste ja tahtmiste järgi nii edukalt, et selle tagajärjel oleme maailma ja iseenda ohtu seadnud. Mõistus on näinud ette ja osanud väga kavalaid asju teha. Aga samal ajal ei ole näinud piisavalt kaugele.“
Me seekordsed jutud Jaan Kaplinskiga olid juba räägitud, kui jõudsid pärale ehmatavad teated tapmistest Pariisis. „Õhtul panin Mutikul trepile küünlakese. Minu perel on Pariisiga läbi põlvkondade mitmeid sidemeid…“ kirjutas Kaplinsi.
Sündmused justkui ruttasid juba räägitust ette ja me rääkisime veel.

Loe edasi Jaan Kaplinski: Eestlastena peaksime kaasa aitama Venemaa ja Lääne leppimise →