Martin Alguse argikomöödiat „Kaheksajalg” Ugalas võib iseloomustada nii: kui näidendi alguses gaasikatel lava taga koliseb-müriseb, siis peab ta loo arenedes ka plahvatama.
Kui reastada kolm heameelt äsja Viljandis Ugala suures saalis esietendunud algupärandi üle, siis sätin kindlalt kõrgeimale kohale näidendi, mis on uus eestikeelne komöödia. Seda, et neist meil puudus on, näitab välismaiste tõlgitud komöödiate küllus teatrite repertuaaris. Tahan „Kaheksajalga” võrrelda kunagi ammu Ardi Liivese kirjutatud „Viini postmargiga”. Loe edasi Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas
Autori Margus Mikomägi postitused
Vabateater üllatab Hiina edu ja Jakuutia lavastajaga
“Antigone” trupp peale etendust Teheranis 2012. aastal. Paremal iraani imeline naine, näitleja Homa Rousta ja lavastaja Homayun Ghanizadeh.
Täna 24. aprillil 15aastaseks saav Eesti projektiteater R.A.A.A.M. tähistab oma sünnipäeva Hiinas Šanghais.
Nimelt on R.A.A.A.M. lavastusega “Antigone”esimese Eesti sõnateatrina just praegu Hiinas, kus öeldakse elavat 1,5 miljardit inimest. Šanghai teatriakadeemia valis „Antigone“ lõpetama kaheksandat rahvusvahelist Eksperimentaalteatri festivali. R.A.A.A.M. annab kaks etendust ‒ 25. ja 26.aprillil. Samal festivalil osalevad teatrid Rootsist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Columbiast, Bulgaariast, Alzeeriast ja muidugi Hiinast.
Loe edasi Vabateater üllatab Hiina edu ja Jakuutia lavastajaga
Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 2
Kõik fotod pärit kirjastus SE&JS arhiivist.
23. aprillil saanuks teletäht Urmas Ott 60-aastaseks.
Kohtusime 1974. aastal septembris. Urmas Ott oli suur kohmakas Otepää poiss, kes tahtis õppida näitlejaks. Või õigemini ‒ meist vist enamus arvas lavaka esimese kursuse esimestel päevadel, et juba oleme väga suured näitlejad. Loe edasi Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 2
Tantsijad tantsivad elutantsu nagunii
Tantsivad Julia Koneva ja Aleksandr Žemžurov.
Tantsuteatrit võiks vaadata oma vanusele mõtlemata. Nimetus „nüüdistants” või „kaasaegne tants” ei peaks hirmutama, kuigi tihti miskipärast just vanemaid inimesi hirmutab.
Kuidagi kõrvale on mu teatri otsimise teekonnalt jäänud nüüdistants ja sellega seotud teater. On teadmine, et me Eesti nn. kaasaegse tantsu lavastused on maailma tipptase, et käiakse festivalidel üle ilma. Meie tantsuloojaid ja tantsijaid tuntaksegi mujal paremini kui siin. Miks nii on? Usun, et asi on vaatajate nappuses. Olen kuulnud, et enamus tantsulavastustest kogub meil kolm-neli saalitäit vaatajaid. Kindlasti on ka teistsuguseid näiteid. Loe edasi Tantsijad tantsivad elutantsu nagunii
Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1
Urmas Ott saab 23. aprillil 60-aastaseks
Urmas Ott Kõik fotod kirjastus SE&JS arhiivist.
Sirje Endre: Ott oli kui Sannikovi maa otsija
“Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Urmas Ott 1994. aastal Sirje Endrele. Kirjastaja Sirje võttis ja räägib nüüd, mis sündis.
Tänase päeva komme on ennast oma eluajal ise legendaarseks kuulutada. Ma ei mäleta, et Urmas Ott seda oleks teinud. Samas hoovas temast ekraanil parajat ülbust – mina ja maailm. Kas ta sobiks veel tänasesse telepilti, ajakirjandusse üldisemalt?
Kui ma mõnikord vaatan Foorumi-saadet või mingeid teisi jututubasid, tundub tihti, et saates on kas valed inimesed või on aeg vale. Kõik on justkui OK, reporterid tasemel jne, aga midagi on puudu. Hakkavad rääkima küll asjast, kuid lõpuks käib mingi heietamine. Urmas Oti saadetes alati “miski muutus, miski teiseks sai” ja lollused ta naeris kõva häälega välja. Ta sobiks väga hästi tänasesse telepilti, ta ülendaks seda.
Kuidas ja millal te tutvusite?
1994. aastal, kui olin ajalehe „Eesti Elu / Estonian Life” vastutav väljaandja. Ada Lundver töötas tookord meie juures, ise ma ta kutsusin. Kuna Ada oma hea südamega tahtis hirmsasti kasulik olla, pealegi oli ta Urmas Oti suur sõber, siis leppis ta temaga minu tagaselja intervjuu kokku.
Erilist indu mul ei olnud, sest Urmas Otil oli enfant terrible’i põrgulik kuulsus. Aga leht tahtis tegemist ja tiraaž, nagu teate, vajab alati suurendamist.
Oli maikuu 13. kuupäev ja reede ning kui ma Ada mahitusel lõpuks helistasin, oli staarreporteril teatada, et tema sellisel päeval kunagi kodust ei välju. Mul tuli niisiis endal kohale minna. Oti koju.
Mis teid ikkagi sidus?
Alguses ei sidunud miski peale intervjuu. Sidumise lugu hakkas peale kuskil kell 2 öösel, kui intervjuu oli tehtud ja Ott küsis nagu muuseas, võimalik, et teeseldud hajameelsusega, mis talle omane, et “mis liiki kirjastus te õieti olete?” – „No…” alustasin tähtsalt, aga vastus jäi pooleli, sest ta luges kohe ise üles need vähesed õblukesed raamatud, mida me selleks ajaks olime oma kahe tegevusaasta jooksul jõudnud anda.
“Aeg on millegi tõsisema juurde minna,” ütles Ott ja küsis, kas oleksime valmis välja andma tema Venemaa-intervjuude raamatut. “Jah, muidugi!” hüüdsin. Kohe ka kahetsesin oma liigset õhinat, sest Ott luges üles parameetrid: umbes tuhat lehekülge, kõvad kaaned, pealkiri “Playback”. „Ja üks asi veel,” ütles ta, ise ikka pealtnäha ükskõikne. „Raamat peab ilmuma 30. novembril.” Järgnenud vaikus ei tõotanud head. Küsisin, mis aastal. “Selsamal, 1994.” Ma ei uskunud oma kõrvu, sest kuue kuuga näis see ilmvõimatu. “Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Ott. Loe edasi Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1
Kokku saavad Kitzbergi „Libahunt” ja jakuudi šamaan
Viinistu Libahunt. Foto ja kujundus : Ervin Õunapuu
Sellel suvel lavastab Eesti tüvitekstiks peetava näidendi „Libahunt” Jakuutia tuntuim lavastaja Sergei Potapov (s. 1975). Sergei Potapov on šamaani lapselaps. Lõpetas 2004. aastal Moskva Riikliku teatriakadeemia lavastajana. Juba 2005. aastal sai Kuldse maski auhinna Eugène Ionesco näidendi „Macbeth” lavastamise eest. Ta on teinud üheksa filmi ja paarkümmend suurt lavastust.
Libahunt ei ole ainult eesti rahva usundist pärit elukas, vaid ta figureerib paljude rahvaste pärimuses.
Jakuudi lavastaja Sergei Potapov Loe edasi Kokku saavad Kitzbergi „Libahunt” ja jakuudi šamaan