Neile, kes tahaksid, et vabariigi presidendi sünnipäevavastuvõtu kontsert oleks nagu naabrimehe saunapidu „sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps”…

Papist majad, mis kerkisid vabariigi aastapäeva kontserdi lavastuses ooperiteatri suurele lavale, viisid mu mõtte me riigis aastatega ülesehitatud Potjomkini külale. Seda siia kirja pannes sain aru, et küllap paljudele ei ütle see mitte midagi. Tuleb seletada, et 18. sajandi vürstist kindral Potjomkin lasi keisrinna Katariina II Venemaa ringsõidu tarvis ehitada teede äärde papist külasid. Makette, et keisrinnal jääks mulje, kui tihedalt on maa asustatud ja kui hea on Venemaal elada. Loe edasi Kas me juba liiga tihti ei vaja tiitreid? →

Ma usun, et sain selle mõtte mõelda Tõnu Õnnepalult. Ta näidendis „Vennas” saadab Hiiumaal elav vend New-Yorkis elavale vennale männiseemneid. Miks ta seda teeb? Selleks ma arvan, et välismaal oleks kaasas tükike kodumaad.

Männi ja muude okaspuude seemneid saab nõnda, et korjad käbisid. Paned need ahju otsa kuivama ja siis puistad käbid tühjaks. Meil Saaremaal metsavahid teadsid, et kidura männi seemnetest kasvavad samasugused kidurad rannamännid. Just sellised, millistest Hiiumaalt New-Yorki õnne otsima läinud eestlane puudust tundma hakkas kord. Loe edasi Männa seemned New Yorki →

Liis Aedmaa „Emadepäev” on lavastus emaks olemisest ja laste kasvatamisest. Nii muide iseloomustab oma esimest lavastust ta ise. Ja nii nagu naine/ema ütleb, nii on.

Laval on neli Ugala naisnäitlejat, kes on ka ise emad: Triinu Meriste, Jaana Kena, Terje Pennie ja Kadri Lepp. Kohe lavastuse esimeses pildis, kus naised veel ei mängi, vaid ütlevad võimendatult välja, mis päris elus nende mängu ajendanud taustaks on, nopin endale (ma olen 60aastane) mõtte, millest elu jooksul olen sageli mõelnud: „Aga miks on siis lavastajate ja kirjanike või heliloojate seas naisi oluliselt vähem kui mehi ja vaid murdosal nendest naistest on lapsed?”. Seda ka ütlevad neli näitlejat ja ema kohe publikule, et naiste suurim looming on laps. Loe edasi Nabanööri pidi koos kogu eluks →

Kuressaare linnateatri lavastuse „Paljasjalgne Debora” kavalehel on kirjas kirjanik Jaan Krossi sõnad luuletaja Debora Vaarandi kohta: „Hea inimene kurjadelgi aegadel.” 

Urmas Lennuk rõhutab oma luuletaja 100. sünnipäevaks kirjutatud näidendis pealkirjast peale, et luuletada saab vaid paljajalu. Lavastaja Raivo Trass ei lase Debora Vaarandit mängivatel Merlin Kibritsal ja Piret Raukil kingi jalga panna. Mõte, et saabastes luule ei sünni, jõuab lavastuses mitu korda publiku pähe. Eeslaval on rannariba, kus rannakivide riba, mida mööda luuletaja oma luuletusi lugedes kõnnib. Paljajalu on side maaga. Ei Lennuk ega Trass ei kasuta luuletajast kõneldes tanksaapaid. Loe edasi Inimesed vaatavad merele →