Autori Margus Mikomägi postitused

Geoinformaatik Margus Tiru: Meil on privileeg uurida ühiskonda ruumilisel tasandil ehk vanal moel tehtud otsused hakkavad tagumikust hammustama

Positium OÜ aitas kaasa Tartu uute liiklussõlmede rajamisele mobiilide positsioneerimisega liikluse analüüsiga Margus Tiru on geoinformaatik, kes peagi kaitseb doktoriväitekirja. Tema teab, mida on tegelikult väärt mobiiltelefon meie taskus. Kuidas see väike meile kõigile tänaseks külge kasvanud kasulik vidin võib aidata lihtsamini lahendada väga suuri protsesse ühiskonnas. Planeerida ruumi – maanteid, linnu…rahvaloenduse ja maksude kogumiseni välja.
Margus Tiru isa Märt Tiru (1947-2005) võttis kord 20. sajandi lõpus mu Raplas käsu korras oma auto peale. Ta ei olnud veel kindral ja mina olin algaja ajakirjanik, mobiiltelefoni ei olnud veel meil kummalgi.
Sõitsime Klooga polügoonile, kus peeti suurt sõjaväeõppust. Märt Tiru oli õppuse juht, kes juba sel ajal rääkis Eesti NATO-suhteist ja sellest, et meie sõdurid hakkavad kunagi rahuvalvemissioonidel käima.
Mul oli pass kästud kaasa võtta, ID-kaarte siis veel polnud. Ja seal Kloogal peeti me auto kinni. Meid kamandati autost välja, kontrolliti dokumente. Fikseerisin, et mingist tornist oli meile suunatud kuulipilduja.
Sama „tseremoonia“ üha kordus, meid kontrolliti sel sõidul põhjalikult uuesti ja uuesti. Ikka väga hipina küsisin Märdilt, mis jama see on ‒ oled vormis, kõik sõdurid ilmselt sind tunnevad, teavad, et oled õppuste juht, viibaku käega, et sõitke… Sain vastuseks, et kui nad nii teeksid, siis nad pandaks kartsa…
Nüüd vaatan seda noort meest Margus Tiru, kes saab peagi teadusdoktoriks, oma sõnul fifty/sixty tõenäosusega, ja mõtlen, et ta on ikka väga isa moodi.

Kas siis, kui 1999. aastal Rapla ühisgümnaasiumi lõpetasid, sul juba oli mobiiltelefon?
Mina sain telefoni, tean täpselt, juunikuus, pärast keskkooli lõpetamist. Mäletan seda sellepärast, et kui sõitsime Audrusse lõpupidu pidama, siis nende mõnede innovatiivsemate noortega, kes olid suutnud oma vanemaid veenda lõpetamise puhul telefone kinkima, me helistasime vastastikku, et kui kaugel teie olete ja kui kaugel meie. Loe edasi Geoinformaatik Margus Tiru: Meil on privileeg uurida ühiskonda ruumilisel tasandil ehk vanal moel tehtud otsused hakkavad tagumikust hammustama

Meie kangelased jumala narride vennaskonnas

ollakaasLUGEMISMULJE
„Olla!“
* Autor on Pille-Riin Purje.
* Toimetaja Mari Tuuling.
* Kujundaja Kersti Tormis.
* Rregistriosa koostaja Triin Sinissaar.
* Fotod Kalju Orrolt ja Siim Vahurilt.
* Väljaandja on Tallinna Linnateater.

Noorsoo-/linnateater saab tuleva aasta 11. veebruaril pool sajandit vanaks. Märkimaks seda, ilmus „Olla!“. Raamat, kus 50 mälestust ja mälestuste mälestust.

Laenasin sellel loo pealkiraja üsna meelega Linnateatri kahest mind viimasel ajal puudutanud lavastusest kokku. Kangelased ja narrid, vennaskond… just need sõnad sobivad iseloomustama inimesi ja teatrit läbi 50 aasta.
Nende tegude hingus on sees ka Pille-Riin Purje raamatus. Nende sõnade tähendus sobib hästi võtma kokku ka teatrit üldisemalt ja sõnateatri näitlejate olemusolu. Needsamad nuttev ja naerev mask teatrit iseloomustamaks on Pille-Riin Purje raamatus sees igatahes. Loe edasi Meie kangelased jumala narride vennaskonnas

Vaimne liiderdamine ja rahalõõg

sabatihane

 

Ükskord meid rahva ja rahvusena enam pole. Kui meist siis üldse räägitakse, siis kui haritud inimestest, kes kõnelesid eesti keelt. Olen selles veendunud.
Tegelikult oleme juba ammu pagulasteks omal maal. Selle väite kummutamiseks püüdsin leida mõnegi valdkonna vaimset juhti. Et ehk ikka on, kes üleüldise pealiskaudse elamisviisi mõne oma aruka ja tasakaaluka sõnavõtuga vähemalt korraks peataks. Teaks suunda, räägiks n-ö oma asjast. Loe edasi Vaimne liiderdamine ja rahalõõg

Karjääri tegemine on üritus üsna kindlasti

Üritus 3

Kuuekümnendaks sünnipäevaks võib näitleja saada neljameetrise portreebüsti, aga mida see tähendab?  Fotod Tõnis Järs                             

Vanemuises 28. septembril, näitleja Aivar Tomminga 60. sünnipäeval ja juubilariga peaosas esietendunud „Üritus” on selline näidend ja lavastus, kus isiklik, reaalselt sündinu ja mõeldu põimitakse fantaasiaga minevikust ja tulevikust.
Nähtud esietenduse mõju on meeltes veel liiga värske, et mitmekihilist teater-teatris-teatrit kõvahäälselt selleks või teiseks kuulutada. Või et asetada seda skaalale, kas oli üritus või sündmus. Ent eks igas ürituses ole sündmust ja igas sündmuses üritust.
„Ürituse” kavalehel (vaataja võiks kava seekord küll alles hoida, et hiljem kodus tähelepanelikult läbi lugeda) kirjutab näitekirjanik Uku Uusberg,  öeldes ennast teatriloolaseks Eda-Ann Karusteks, muu hulgas: „Äratundmine, et praegusel hetkel ei suuda pakkuda parimat sellest, milleks ollakse võimeline, selle avalik ülestunnistus ja oma ametist tagasi astumine peaks ju olema igati loogiline ja mõistetav (näiteks ministrite puhul enamasti ikka tunnustusväärse teona tajutud), ent teatri kontekstis mõjub see kahjuks küll ei vähem kui noa selgalöömisena oma vaatajale.” (Siin pean nüüd oma kindlust kahetsusega korrigeerima, mina tõesti uskusin, et kavalehel on Uku Uusbergi kirjutatu, tama aga teatas neljapäeva hommikul et eksisin: “Jõudsin lugeda Su esimesi ridu, kus on oluline täpsustus, et Eda-Liis Karuste on Sven Karja tekst. /—/ Me muidugi rääkisime läbi, mis ja kuidas, aga Sven siiski täiesti iseseisvalt koostas selle teksti.“). Loe edasi Karjääri tegemine on üritus üsna kindlasti

Kapsapea meikimine Vijandi Ugalas

Ugala logo 2015

Oskap Lutsu „Kapsapääst“(1910) on 2015. sügiseks saanud „Making of „Kapsapea““ ja sündis see Viljandi Ugala teatri kolme kuuga koduks ehitatud uues teatrimajas nimega UBB, ehk siis Ugala Black Boxs.
Ma kaua otsisin sõna millega iseloomustada nii uut teatrimaja kui selle uue avamiselavastust, arvan, et ses oli ärkamisaja vaimsus. Täpsemalt, neis tegijates inimestes ärkas ärkamisaja vaimsus ja usk kultuuriimesse. Esietenduse lõpus kus trupp ja lavastaja oleks võinud panna kõlama pisaraid kiskuva rahvalaulu või kõiki mõjutava marsi ütles pimedaks jääv muusikaõpetaja Tõnis Sägi Aarne Soro suu läbi midagi sellist, et maakera liigub kogu aeg, aga me ei tunne seda. See oli üsna ootamatu, nii isegi, et ma ei pannud tähele või äkki selles polnudki näitleja intonatsiooni, mis vaataja peas liikuvatele mõtetele vahel suuna annab… kas selles lauses oli kahetsus, et me ei märka, või etteheide, äkki hoopis see, et me ei peagi igal hetkel märkama märkamatut, mis elule mõtte annab. Mine tea, mis see oli, aga see oli tähtis, mu jaoks ka Ugala teatrit kui kultuurinähtust iseloomustav. Loe edasi Kapsapea meikimine Vijandi Ugalas

Puudu(ta)v kultuur: Sõnad on kaotanud tähenduse

Või hoopis oleme meie kaotanud kuulmise? Üha keerulisem on me tähelepanu köita. Jälgisin ennast ühel argipäevaõhtul Tallinnas. Istusin Vabaduse platsil ja tegin aega parajaks. Inimesed tulid töölt. Olen ammu märganud, et linnasid iseloomustavas müras on ka „ülemhelid”. Usun, et kui jälgida, saaks isegi mingi korrapärasuse kihutavate operatiivautode ohusignaalidest, mis korduvad ja korduvad. Me kuuleme neid, aga tähelepanu enamasti ei pööra. See ei puuduta meid.
Selle jutu peale meenub mulle ikka Eesti muinasjutt karjapoisist, kes appi hüüdis, et hunt on karjas. Kui paar korda inimesed appi jooksid ja hunti polnud, jätsid nad sellel korral, kui hunt tõepoolest kohal oli, lihtsalt tulemata.
Me armastame kõike, kapsasuppi, oma naist ja rah(a)u. Me vihkame kõike, herilasi, silmakirjalikkust ja sõda.
Paljusid unustatud sõnu saab seletada, seda võib ka tõlkimiseks nimetada. Lapsele või lapselapsele õhtul muinasjuttu lugedes tuleb ikka seletada, mida piimapukk tähendab, ja seda, kuidas on võimalik virmalisi vehklemas käia. Aga mis ikka saab siis, kui me äkki enam üldse ei kuule ega näe seda, mis sünnib ilmas, sest oleme kaotanud võime tähele panna? Loe edasi Puudu(ta)v kultuur: Sõnad on kaotanud tähenduse