Autori Margus Mikomägi postitused

Määratlemata

Kuritöö ja karistus

1 kommentaar

 

Kurjale saab vastu vaid kurjaga. Aitaks vaid surmanuhtluse taaskehtestamine.

Kaks päeva tagasi tõukas jässakas jõmm Raplas Maxima poe seinal oleva pangaautomaadi ees seinud kaks vanaldast meest õlaga eest. Urahtas midagi arusaamatut, kui mehed arglikult protstisid, võttis raha. Urahtas veel ja läks kiire sammuga minema ‒ juhtumit pealt näinud naised alles kogusid ennast, et hurjutama hakata. Jõmm istus lähedale pargitud auto rooli, aga ei tormanud sellega kuskile, vaid hoopis hakkas telefoniga rääkima.

See juhtus just sel ajal, kui Tartu kesklinna peksmine ajalehtede esikülgedele jõudis. Ilmselt just seetõttu jäi üsna tavaline elumehe-ülbus silma ja meelde.

Ma ei tea, kumb on suurem ülbus, kas see, kuidas igat masti riigiteenrid minu maksuraha enda hüvedele kulutavad, või see, kuidas lapsepõlveta pätid tänaval ülbitsevad. Või on ühed mustad mõlemad? Ühtmoodi üsna karistamatud ka. Pean kuriteoks ja kurjategijateks ka neid kes on haiglatest ja ülikoolidest teinud teenindus asutused. Eestis nii ei tehta,

  Loe edasi Kuritöö ja karistus →

Monoloog

Kolmikhüpe tundmatusse ‒ et jääda

Lisa kommentaar

kalju

altaltNad tulid koos Eesti teatripilti, lammutasid, muutsid, ehitasid, hoidsid ja on nüüd klassikud. Kalju Komissarov, Raivo Trass ja Jaan Tooming olid 18-aastased, kui Panso koolis kokku said.

Ma võtan laulu appi, et need vinged vanamehed jorisema ei hakkaks. „Äkki ongi siia kätketud mu saatus?/ Riiulit ma riivan…ja siis/ liivakell on maas/”. Mulle tundub, et selles Villu Kanguri tekstis ja Tõnis Mägi laulus on see elu võlu ja valu, mis teile kolmele mõistetav ja kindlasti ka te loomingut iseloomustav. Loe edasi Kolmikhüpe tundmatusse ‒ et jääda →

Dialoog

Ülle Kaljuste – matroon ja huligaan ja: muuseas ma armastan sind

Lisa kommentaar

Õlle Kaljuste

Haruldane on anne olla lavale astudes kättesaamatus kõrguses ja sealt alla astudes kahe jalaga maa peal vägagi. Selline anne on Ülle Kaljustel.
Me üsna pika jutuajamise lõpupoolel ütleb Ülle, et on mänginud mõttega, kuidas olla üksi Naissaare talves. Et tal oli maal tädi Elli, kes polnud kunagi elus Tallinnas käinud. Ja ilus lapsepõlv. Mõtlen, et nii elus saabki naine olla vaid siis, kui ta hoolib maast. Tema arutleb aga, et kui näitlemise värk kord lõpeb, siis läheb ta maale päriselt elma nagunii.
Me jutt jõudis sinna ka, kuidas Üllele meeldib maal olgu või dressides poes käia. Mina rääkisin talle Ülle Ullast, kes ei andnud oma 80. sünnipäeval televisoonile intervjuud, sest arvas, et on liiga vana ja kole, ükski ümberveenmise katse ei aidanud. „Meie emade koduses kasvatuses oli see sees. Poodi minnes värviti suus punaseks,” rääkis Ülle Kaljuste. „Mina katsun, kuidas saab kergemini ‒ tahan sulanduda massi. Aga seda hoolitsust on väga kena vaadata. Inimesed ootavad ja tahavad sind näha ka tänaval kui näitlejat.”
„Ma saan Ülle Ullast väga hästi aru. Ta on imeline naine, DAAM suurte tähtedega,” jätkas Ülle. „Kunagi tegi ta mulle märkuse ja õpetas kummardama nii, et ei näita publikule kukalt, vaid vaatad otse silma. Teised naeravad vahel ‒ pidin nüüd kummardama nagu baleriin.
Arvan, et sain oma nime just tema järgi. Minu algkooliajal oli meil klassis viis Üllet ja keskkooliklassis ka viis. Meie vanemate jaoks oli Ülle Ulla tohutult ilusa naise võrdkuju.” Loe edasi Ülle Kaljuste – matroon ja huligaan ja: muuseas ma armastan sind →

Mäeülikool

Vanemuise draama. Tulija ja mineja

Lisa kommentaar

Iiri draama „Öörändurid” alustab, Rootsi perekonnalugu „Fanny ja Aleksander” lõpetab lavaelu Vanemuise teatri Väikeses majas.
Ingmar Bergmanni suure haardega lugu on Tartu teatris selline, et kui oleksin teatrijuht, siis ma hoiaksin selle lavastuse repertuaaris. Mis iganes on lavastuse viimaste etenduste väljakuulutamise põhjused, ma leiaks võimaluse need kõrvaldada. Kuigi see mõte ikka pähe tuleb, et üks põhjustest võib olla vähene publikuhuvi, oli laupäevaõhtune etendus rõdudeni välja müüdud ja aplaus me teatrite keskmisest pikem ja üksmeelsem. Muidugi võib mõelda, et ka teised saalis tulid vaatama sellepärast, et lõpp on lähedal. Olgu nüüd kuidas on selle publikuhuviga ‒ lavastuse suurus, tema sümfoonilisus, osatäitmised ja selle loo päevadega kasvav aktuaalsus väärib elushoidmist. Loe edasi Vanemuise draama. Tulija ja mineja →

Määratlemata,Monoloog

Puudu(ta)v kultuur 13: Millisest küljest me avaneme

Lisa kommentaar

Minus ikka veel on natukene teatrikuud alles. Elatud elu märtsides. Kuigi enam seda teatrikuuasja väga ei rõhutata. Sellest on kahju. Märtsi jääb teatripäev ja emakeelepäev ka, teatri suurmehe Jaan Toominga 70. sünnipäevast kõnelemata. Kuu algul avaldasid Teatriliit ja Kultuurkapital ka teatri aastaauhindadele nomineeritute nimed. Maitse üle ei vaielda. Mõnele nominatsioonile kirjutaksin kahe käega alla, mõnest esiletõstetust pole kuulnudki ja mõnda ei hindaks nii kõrgelt. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 13: Millisest küljest me avaneme →

Monoloog

Minu Eesti: Mu ismaa on minu arm, jutumärkideta

Lisa kommentaar

HÖV

Kammerkoor Head ööd, vend laulab Eestimaast. Maaleht palus noortel lauljatel oma tundeid sõnastada.
Raplas pühapäeval antud kontserdil „Mu isamaa on minu arm” kõlasid lauldud koorilaulud uuena. Nõnda, et pähe tekkis klišeelikki mõte uusärkamisest. Noored laulsid võltspaatoseta ja pealesuruva fanatismita. Mõte sai hääleks ja sõnaks seestpoolt ja oli veendumusest kantud. Näiteks laulsid nad elusaks Ester Mägi laulu A.H. Tammsaare tekstile, „Mõtiskluse”, kus sõnad: „Ikka kannatab kuskil keegi, kui sünnib õnn.”
Kogu maailmas on täna selline aeg, kus sunnitakse pooli valima ja kuulutatakse: kui sa ei ole meiega, siis oled meie vastu. Head ööd, vend ütles puhtuse ja armastuse sõnumi välja vigurdamata, targalt, puhta ilusa mitmehäälsusega, ausalt. Klassika sai 21. sajandi tunnetuse ja hääle. Sellise, mis ehk metsades aastasadu alles hoitud ja tihti linna loosungitele ei satu. Just see koor avab kuulajate tunnetemaailma argipäeva halluses roostetanud keeled. Selle koori esinemisi kannab aja tuks. Loe edasi Minu Eesti: Mu ismaa on minu arm, jutumärkideta →