Peeter Volkonski soovitab: 
Soovitan vaadata aknast välja.
Lugeda lumeräitsakate kirju.
Ja kuulata tihaste teadaandeid
Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 99. sünnipäeval, 7. novembril kunagises Hans Heidemanni nimelises trükikojas (nüüd Vilde lokaal Tartu kesklinnas) esietendunud Peeter Volkonski lavastus „Kangelased” püüab mõista 100 aastat tagasi elanud noori kommuniste. Loe edasi Vasakpoolsed – mässajad, märtrid või kangelased
Jaak Alliku raamatu „Kihnu Jõnnist Savisaareni” alapealkirjaks võiks olla ka „Brežnevist Kersti Kaljulaiuni”. 
Ega ma oskagi seitsmekümne-aastaseks saanud Jaak Alliku kirjutatud isklikku kujunemislugu lühidalt teisiti iseloomustada kui raamatut, kus teljeks ta poole sajandi jooksul kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika Nikita Hruštšovist Taavi Rõivaseni. Allik on hariduselt ajaloolane ja on elanud oma elu kultuuris. Loe edasi Jaak Alliku elulooraamat on kui me kultuuriajaloo õpik
Mart Kivastik sai 2015. aastal novelli eest „Õnn tuleb magades” Fridebert Tuglase novelliauhinna. Kirjutas selle alusel stsenaariumi ja tegi režissöörina samanimeline mängufilm.
Mart, me jõuame su teise pika mängufilmi juurde ka, just lõpetasin selle vaatamise, aga tahtsin sinult küsida, kuidas sa suhtud Tartu linnakirjaniku stipendiumisse? Kas kandideerid?
Ma ei kandideeri. Esiteks ma ei saa aru, kuidas meil arvutatakse kirjaniku palka. Miks kaks miinimumi? Miks mitte arsti oma, miks mitte professoripalk? Mingi palk, millest saaks ka elada. Pealegi oli see mõte poogitud külge kirjanduslinna staatusele ja kirjanik peaks siis veel koogutama ja lubama olla mingi esindusisik, lubama olla nii ja naa, mis pole üldse kirjaniku asi. Kui keegi tahab kirjanikule palka maksta, maksku, aga ärgu esitagu muid tingimusi, kui et kirjanik oleks kirjanik. Kirjanik kirjutab, muu pole tähtis. Loe edasi Mart Kivastik – sest kunst ju parandab maailma?
viimane lehm oli Tsilla viimane koer oli Krants
jalad ees üle silla ennem Iida siis Ants
Jaan Kaplinski
Mulle ei anna rahu üks kaader Mart Kivastiku uuest mängufilmist „Õnn tuleb magades”. Kirjeldan: kaadri esiplaanil on sügisvärvis leinakase oks. Pisikese tellisehunniku otsa on visatud kaks kineskoobiga televiisorit. Selle ja lauahunniku taga on maja. Redel on toetatud eterniitkatuse viilule. Majal on üks aken. Selle akna all pingil istub vana, pika halli habemega mees. Loe edasi See kõik läheb maha
Peksame presidenti ei ole hea mäng. Kõlab nagu Edward Albee näidendi stseen, millel pealkiri „Kargame perenaist”. Pean silmas seda, kuidas on kallale mindud oma ametiaja lõpetanud Toomas Hendrik Ilvesele. Ja seda, kuidas presidendi ametiajal kostsid avaliku hukkamõistu piiksatused ja nüüd on käivitunud turmtuli. Kategooria „see ei ole ilus” on ära kadunud hoopis. Jajah, ka see, et nõrgemale liiga teha pole ilus. Loe edasi Me nägu ei kõla enam tuttavalt
Dmitri Krõmovit nimetavad vene teatrikriitikud metamorfooside meistriks. Ta on seda. Üsna selge parleel tundub siin olevat Jaan Toomingaga, kes kasutab ümberkehastumise asemel sõna moondumine. See tundub täpsem kui luukakse lavamaailma ja ruumi. Nii on ja teatrikunstis on selleks ammendamatud võimalused. Krõmov kasutab fantaasiat.
Katse kirjeldada kirjeldamatut, sest elu on viiv, teater on hetked. Peamiselt Kuldsest Maskist Eestis.
See on kübe vaid. Minu noorepõlve lemmikinspintsent Elgi Kose küsis pärast Ugala esietendust, kas ma vaatan kõiki esietendusi. Tunnistasin, et ei, ikka valin. Valiku teen lavastaja, materjali, näitlejate pealt. Viimasel ajal olen mõnda lavastust vaadanud mitu korda. See on huvist näha kasvamist, pisikesi muutusi. Ühtlasi on kordusvaatamine enesekontroll, kas esimene emotsioon toimib ja kuidas.
Jäin teatrist maha Loe edasi Teatriseenekorvi täitmas sellel sügisel
