Autori Margus Mikomägi postitused

Evald Hermaküla – kui isesüttiv küünal

 

 evald-h-1

6. detsembril 2016. aastal  saaks Evald Hermaküla 75-aastaseks.

Eesti teatri geoloogiharidusega suurkuju lahkus omal tahtel elust 2000. aastal. 2002. aastal Ilmamaa kirjastuse väljaantud raamatus „Hermaküla” kirjutab teiste seas Draamateatri noor näitleja ja hilisem lavastaja Hendrik Toompere tundliku ja mõtlemapaneva loo Evaldist. Kirjutab, et tal on meeles Evaldi ütlemine: „Heinz, ma ütlen sulle: ära sa kurat kunagi remonti valmis tee, sest siis tuleb ära minna.” Me räägime Hermakülast 16 aastat pärast surma.

Lugesin su aastatetagust lugu. Meelega lõpetamata remont? Kuidas seda mõista? Siis ja täna?

Vaatasin ise ka selle loo eile üle. Imelik oli endalgi, et selline sai 15 aastat tagasi kirjutatud. Aga no ma olin siis reklaamiagentuuris copywriter ka ja reklaamide väljamõtlemine võttis aega kaks minutit. Selle kirjutasin siis ülejäänd vabadel tundidel.

Ikkagi see mind kummitav remondi lõpetamise lause: kuidas sa seda mõistad täna?

Selle remondiga on selline imelik lugu, et see saadab mind tänaseni. Tookord olin Evaldi juures külas ja mingid asjad vedelesid tal seal juba mitu aastat ühe koha peal. Ta tegelikult oli lahtiste kätega mees, aga ei viitsind siis või ei tahtnud pooliku tööga lõpuni minna. Mul endal on vist sama asi. Loe edasi Evald Hermaküla – kui isesüttiv küünal

Vägi on sees ja vägi on väljas. Teekond

 

Tartu Uue Teatri „Vägi” annab elujõudu. Vanemuise teatri „Suluseis” on nii igapäevaselt argielu kirjeldav, et etendus võiks vabalt olla väe otsimise teekonna päästiklooks.”Vägi” lavastuses on segatud maagiline realism ja argimütoloogia.

Mulle meeldis see uus ja vana „Vägi” juba muuseumi tagaukse taga. Seal, kus tagasi vaadates avanes silme ees lennurada. Hiiglaslik, valgustatud ja ilma ühegi hävituslennukita. Karge oli olla. Kummalised kraaksatused, imelikud helid tulid muuseumi ukse ees olevast kõlarist, tuletasid meelde, et ei ole nii nagu tavaliselt. Juba majas sees olles öeldi maheda häälega kusagil majasügavuses: „Muuseum suletakse kümne minuti pärast.” Loe edasi Vägi on sees ja vägi on väljas. Teekond

Kliendiks kantseliitlikus kaubamaja

Kliendist kodanikuks saamine omal maal… On see enam võimalik? Kodanikul on õigused, klient peab kõik ise kinni maksma. Ka valitsejate lolluse.

Meid on nüüd aastatega harjutatud, et lapsed on koolide jaoks kliendid, haiged on kliendid haiglate jaoks, politsei asi on pakkuda teenust… elu Eesti riigis on nagu laadal. Nüüd on käibesse tulnud ka see, et mina ja teie ka oleme kõik omavalitsuse kliendid. Kuulge sõbrad, ma elan siin! Loe edasi Kliendiks kantseliitlikus kaubamaja

Söök on laual, härrased valitsejad

Söök asetatakse lauale. Heade mõtete koht on seni olnud inimese peas. 

Ajakirjanik küsis mu Vene sõbralt hiljutise intervjuu lõpuks, mida ta teeks esimesel aastal, kui oleks kultuuriminister. Venes on nimelt olukord selline, et käib pikemat aega kultuurirahade kärpimine. Seadustega on keelatud laval ropendada ja palja tagumikuga ringi joosta. Ja on see käsk ka, et nõukogude ajast tuleb rääkida nii nagu selle kujundas kommunistlik propaganda. Müüte ei lõhuta. Kõige hullem on veel see, et on tekkinud enesetsensuur. Normaalsed mehed teatrijuhtidena jätavad ilma keeldude ja käskudeta eos need näidendid ja lavastused lavale laskamata, mis näiteks võiks kutsuda esile õigeusu kiriku viha. (Või on õigem öelda: kättemaksu.) Loe edasi Söök on laual, härrased valitsejad

Raivo Kask, lennud all- ja pealpool pilvi

ek04nov2016b00-2_preview

Raivo Kase töökabinet oli lennuki juhikabiin 42 aastat ja kolm kuud. Tikkaru koorejaamas elu alustanud, Härgla kooli ja Rapla keskkooli lõpetanud 1.92 pikk mees pidi oma pikkuse pärast taotlema eriloa, et pääseda Venemaale lennukooli õppima. Ta mahtus kabiinidesse ja on lennanud kaptenina läbi pea terve maailma. Kirjastus SE&JS andis välja täna taas oma sünnikodus koorejaamas elava mehe enda kirjutatud mälestusteraamatu „Lendur”.

Ka teil on olnud ka lennuhirmu? Loe edasi Raivo Kask, lennud all- ja pealpool pilvi