Vaatan mere ääres pingil istuvat, kohe kaheksakümneseks saavat Mari ja mõtlen, kui armasalt naljakas ta on seal jalgu kõlgutamas. Kujutan ette, kuidas ta oma terrassi lakke jõulutulesid kinnitades toolidel turnib, mõteldes, kuidas ta suured tütred ei tohi teada, et ta ise sellega hakkama sai.
„Ma hakkasin just kaminasse tuld tegema, kui sa helistasid,” ütleb Mari Lill. See tegemine jäi pooleli, sest ta istus oma autosse ja sõitis meile teeotsa vastu. Märkan, et Maril on tule süütamiseks spetsiaalsed pikad tikud. Ahi läheb kütte ühest tikust. Me oleme kuidagi kohe ühel lainel, nentides, et päevad on lühikesed.
Oma kodus Andineemel on Mari mu jaoks väga mu oma ema moodi. See vist on see naiselikkus, perenaiselikkus, mis selle aja naistes verega sees. Kõik peab ilus ka olema. „Nii see elu on. Mulle meeldib jõhvikal käia. Kahala raba on nii ilus sügisel. Öökülm on olnud, pistad sõrmed läbi õhukese jääkirme ja korjad marju. Seal on ka Kahala järv, järve peal luiged. Selline pilt… Seda iga päev niisama ei näe,” räägib Mari lauda kattes. „Kaks korda käisin, kuus liitrit jõhvikaid korjasin. Tegin mahla. Kuidas see morss juua kõlbab?”
Väga hea morss on.
Tead, ma iial ei kujutanud ette, et võib minna nii jubedaks, nagu praegu on. Lihtsalt ei taha uudiseid kuulata. Agressor seab rahutingimusi! Nonsenss. Tahad veel kohvi?
Loe edasi Mari Lillega Andineemel päeva püüdmas
