Kirjanik Kristiina Ehin, keda mõnigi kord kujutatakse lehviva haldjana, on hoopis elu vaatlev ja seoseid märkav tark naine, vana aja inimene. Äsja ilmus tema romaan „Südametammide taga“. Just tuli ta tagasi Austraaliast pikalt esinemiste reisilt. Seal kogetud ootamatu seik tõestas, et praeguse segipööratud maailma eest pole võimalik kuhugi põgeneda.

Küsin Kristiinalt tema Tartu koduses nõiaköögis alustuseks, mis on seal ringi liikuva halli kassi nimi. Aga tema räägib mulle hoopis abikaasa Silver Sepast, et too on Saksamaal kontserte andmas. Kui ma pisut utreerides imestan, et tal on ikka veel tahtmist Silverist rääkida, vastab Kristiina täiesti tõsiselt: „Muidugi. Nagu sa raamatustki näed.“

Millepärast on siis su uues romaanis „Südametammide taga“ Silverit nii palju?

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis on vaadata kahe Moskvas sündinud eriilmelise kunstniku näitus. Vladimir Jankilevski emigreerus küpses eas Nõukogude Liidust, Valeri Vinogradov õppis kunsti Tallinnas, elab ja töötab siin. Näituse tutvustuses seisab, et see otsib vastust küsimusele, kuidas mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik.

„Meie ees on kaks elu, millest üks on elatud ja teine kaua elanud,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk. Maailmanimega avangardist Vladimir Jankilevski (paguluses Yankilevsky) suri Pariisis 2018. aastal veidi enne oma 80. sünnipäeva. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud Valeri Vinogradov on 72aastane ja tal on seljataga oma pikk käidud tee.

„Võrreldes enamasti noorepoolse kunstiga, mida oleme paviljonis näidanud, on see näitus paratamatult ka austusavaldus,“ tõdeb Luuk. „Ja lootus, et lasnamäelased, kellest enamik ei ela ei eesti ega ka vene kultuuriruumis, võiksid uhkust tunda ja samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud nõukogude inimesega, kes lõid ja loovad ühiskonnas, mille kodakondsuse nad on valinud.“

***

Tamara Luuk: Mida peaks teadma Vladimir Jankilevski kunsti vaadates?

Enamasti saadab Vene 1960.–1970. aastate avangardistidest kunstnikke dissidentide oreool, agaVladimir Jankilevski lesk Rimma annab neile sootuks teise tähenduse. Võimuülese ja kultuurikeske.

Rimma ja Vladimir tutvusid 1957. aastal ülikoolis õppides ja elasid koos kuni Vladimiri surmani 2018. aastal. Kunstnik Valeri Jankilevski on öelnud, et kui tahta kukutada Vene võimu, peab võtma kätte püssi, mitte minema seda hävitama oma maalidega. Rimma Jankilevski ütleb mulle esimese asjana, et kardab intervjuud. Vastan, et kardan ka.

Rimma, kas teie käisite ka detsembris 1962 avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis, kus tolleaegne NSV Liidu partei- ja valitsusjuht Nikita Hruštšov kunstnikke soperdajateks ja pederastideks nimetas?