Suri Eesti teatri auväärseim sõnastaja Lea Tormis.
Tegelikult mõtlesin ma päev pärast emadepäeva selle üle, et oma elu lõpp tuleb meil kõigil veeta ilma emata. Kui siis saame me mõelda, et ema jälgib meid sealt kusagilt, kuhu ta pärast surma satub edasi, hoiab oma lapsi seni kuni ka nemad igaviku teel asuvad. Nii on ilus mõelda, aga…
Loe edasi Eesti jäi emadepäeval ilma teatriemataSiin peaks olema äsja uue raamatu üllitanud Mihkel Muti intervjuu intrigeeriv sissejuhatus. Selline, mis lööks pahviks ka inimese, kes kunagi raamatuid ei loe.
Kirjanik Mihkel Mutt, teil ilmus äsja raamat „TARTU TULD TOOMAS“ ja ilmselt teate teie sama hästi kui mina: selleks, et keegi ajaleheintervjuud päevas ilmuvate sadade lugude seas üldse lugema hakkaks, tuleb lajatada. Aidake mul sellele järgnevale jutule pealkiri panna ja sissejuhatus kirjutada.
Jah, lajatamist kostab igast suunast ja üha valjemini. Esimene mõte: kui äkki üldse ei lajataks, järsku see torkaks soodsalt silma? Aga tühi lootus: kui kõik lärmavad, siis jääb sinu vaikimine tähelepanuta (vaikus ju ei kosta). Järelikult tuleb ikka lajatada, aga teistmoodi. Kuhu, mille vastu?Tavaliselt lajatatakse vastu turja või tagumikku. Prooviks mõnd muud organit?
Näiteks nii: „Kirglik koduloolane ja kirglik hobispiritist Mihkel Mutt, kes on avaldanud ka ilu- ja mõttekirjandust, üllitas hiljuti teose, milles ta tegeleb Tartu kohavaimudega. Kui temalt pärisin, kas teos on ajaloolise kallakuga – Mutt on tuntud ka oma ajaloohuvi poolest –, kiskus vanahärra suu naerule, kui ta ütles: „Jumala silmis on kõik ajaloolased üksnes koduloolased.“ Ja ta lisas tõsinedes: „Te, vana teatraal, kindlasti teate, et see on parafraas Juhan Viidingule, kes kirjutas, et igaviku silmis on kõik kirjanikud ainult ajakirjanikud. Tegelen just nimetatud isikuga põhjalikumalt…“
Loe edasi Mihkel Mutt: kirjuta nii, et isegi loll saaks aru, aga targal oleks huvitavTallinna 32. keskkooli teatriõpetaja Toomas Lõhmuste ütleb, et koolmeistri amet on selline, mida saad pidada seni, kuni jaksad ja suudad välja tingida teatava vabaduse.
Teatripedagoog läheb tunnis süvitsi inimese sisemaailma. „Ühelt poolt on see, et õpilased lubavad, ja teiselt poolt siis ka õpetaja enda avatus. Peab toimuma teatav ühtesulamine, see võlu ja valu, muidu ei teki ühist loomingut. See ei ole õpetamine nii, et aastaarv see või valem teine…”
Toomas, sa oled 32. keskkooli vilistlane?
Ma lõpetasin kolmanda lennu. Parnassiemandad on 52. lend. Pool sajandit…
Millal sa selles oma koolis õpetama hakkasid?
Loe edasi Toomas Lõhmuste: „See on kool, see ei ole näitering.”Pildil : Anna Haava, Aino Kallas, Betti Alver, Ilmi Kolla, Ella Ilbak, Elo Viiding, Lydia Koidula, Marie Under, Debora Vaarandi. Fotograaf Leela Mia Auväärt.
Kohepean lugejaid kurvastama, et minu allolev ülivõrdes jutt on mingil moel vaid järelehüüe väga heale lavastusele, etendustele, mida enam ei mängita.
Mida ma siis nägin? Nägin lavastust, kus 10 tüdrukut ja üks poiss, keskkooli lõpetajad, mängivad Eesti kultuuri jaoks tähtsaid tegelasi. Vaatajaile jutustati kultuurilugu. Naiskirjanikele, keda tüdrukud mängisid, oli tehtud professionaalne portreegrimm. Ja need tüdrukud ja poiss mängisid selle grimmi ja kostüümi sisse elava isiksuse oma karakteri, energia ja iseärasustega. Vaatajana ma uskusin, et jah, just selline võis olla Elo Tuglas, selline Betti Alver, selline Anna Haava, selline Aino Kallas…
Loe edasi Parnassiemandad lõpetasid ja lõpetavad
Maanteelt nime saanud Piibe teater on ühe mehe teater, Arlet Palmiste oma. Arlet on kümne aasta jooksul sellele teatrile kirjutanud viisteistkohaliku kultuurilooga seotud näidendit ja need maalavadel ka ilmarahvalenäha toonud.
Arlet tuleb külla mootorrattaga. Eelmisel päeval kirjutan talle, et läheb külmaks, ehk lükkame kohtumise edasi. Ta naerab mu välja: väljas on ju 12 kraadi sooja! Arlet tuleb Tallinnast proovist ja toob mulle tervitusi Margus Prangelilt, kes tema selle suve lavastuse peaosas maailma kõige paksemat naist mängib.
Kui me juba kiviaia peal istume ja jalgu kõlgutame, küsin, kuidas läheb Erik Ruusil. Arlet räägib, et läheb talle külla, sest plaan on suvel veel mängida lavastust „Mina, Sikenberg”. Järgmisel hommikul tuleb teade, et Erikut ei ole enam. „Süda nutab. Olen tänulik sinu sõprus eest. Head teed minna, Erik!” kirjutab Arlet Palmiste sotsiaalmeedias. Oli aeg, kui Eriku peal seisis kogu Rakvere teatri repertuaar…
Suvel oma 10. sünnipäeva tähistav Piibe teater mängib tänavu publikule nelja lavastust.
Kui sa 10 aastat tagasi mõtlesid, et teed Piibe teatri, kas sa siis juba teadsid, et hakkad oma teatrile kirjutama kultuuriliselt olulisi näidendeid?
Loe edasi Arlet Palmiste maa-, õieti maanteeteater saab suvel 10aastaseks
