Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.
Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepäarast ka , et armastasime teatrit.
Ivar Põllu sai 50aastaseks, lavastab Tallinnas Noorsooteatris „Alice imedemaalt” ja räägib hullumeelsete ideede ja otsingu vajalikkusest teatri- ja kultuurimaastikul. See väldib tema jaoks mugavust, mis tapaks kunsti.
Kohman kuidagi nii, et nekroloogi peale on sul vara mõelda, aga… ja jään sinna aga peale toppama. Ivar lõpetab mu lause välkkiirelt: „Aga peab valmis olema.” Ma siis täpsustan, et kumba ta tahaks: kas et rõhutataks tema muusikuteed „Genialistides” või pigem Tartu Uue Teatri loomist ja lavastamist? Ivar on mõnusalt eneseirooniline, öeldes, et otsustama peab nekroloogi kirjutaja või see, kes selle tellib! Ja kui ei tellita, siis nekroloogi pole.
Kuidas sa oma vanusesse suhtud?
Neist, kes tulevad praegu teatrisse, olen poole vanem. Ega me ise ju täpselt ei tea, kuidas teised meid näevad. Kas sa ise noorena nägid 50aastaseid? Ei näinud ju. Kui ma olin 25, siis viiekümnesed ei olnud küll mingiks eeskujuks. Nad olid aktsepteeritud, kuid siiski mõttetud vanainimesed. Kui ma läksin Endlasse 1999, Aare Laanemets oli 50, täiesti vana kaader. Jüri Vlassov ka… Nad olid täies elujõus, aga mõte käis ikka kuidagi nii, et las nad ka teevad, aga see ei loe. Et las nad teevad, aga see on mineviku muusika. Nii ma siis mõtlesin.
Kuulan majandusuudiseid ja juba ammu ei tee ma seda väga tähelepanelikult, sest olgu nii või naa, ma midagi parata ei saa. Keerukad ajad on ja lähevad veel keerukamaks – nii majadusega tegelejad ütlevad. Ja need muud tunnevad seda kõige paremini toidupoes.
Kultuuri jälgin tähelepanelikumalt, kuigi ka seda, et kultuurile on muude hüvede nimel kerge käega lüüa, ma tean.
Ei huvita
Siis loen Õhtulehest Jaanus Kulli intervjuud Pääru Ojaga ning kujutan ette, millise laviini see vallandab. Pidin pettuma, sest tegelikult ei järgnenud mitte midagi. Valus tõde, mille Pääru välja ütles, mattus muu mudru sisse. Nagu enamasti.
Eesti Harrastusteatrite Liit tähistab oma 35. tegutsemisaastat ja 21. septembrist kuni 19. oktoobrini mängiti kogu Eestis sel puhul 43 etendust. Harrastusteatrite Liidu juhi Kristiina Oomeri sõnul tulebnüüd kolme aasta jooksul hakkama saada 10% väiksema riigitoetusega.
Ajakirjanik, hambaarst, turundaja, logistik, kosmeetik, personalijuht, müügijuht, õpetaja, giid, pokkerimängija, produtsent, laulja, pulmaisa, IT-tehnik, presidendi nõunik, politseinik, projektikirjutaja, arhitekt, terapeut, fotograaf, jurist, reklaamimüüja, disainer, põhikooli direktor, kirjanduse õpetaja põhikoolis, haldusala töötaja, ehitusettevõtja, ohvriabitöötaja, elektrituulikute mehaanik, hooldekodu hooldaja, koduperenaine, müüja, pensionär, taluperemees, baptistikoguduse pastor, haridusasutuste terviseedenduse spetsialist, suhtekorraldaja, aednik… Selliste ja paljude teiste elukutsete esindajad on otsustanud peale põhitöö teatrit teha.
Kristiina Oomer, kui suur on riigi toetus harrastusteatrite liikumisele 2024. aastal?
Kokku toetatakse meie kui rahvakultuuri partnerorganisatsiooni tegevust sel aastal 71 249 euroga, kusjuures Eesti Harrastusteatrite Liidus on 72 liikmesteatrit, sealhulgas kolm kooliteatrit. Kuna teatritegijate seltskond kogu aeg muutub, pakun, et harrastajate liikumise liikmeid on kogu Eestis 8000–10 000 inimest.
Toetusraha läheb tegevustoetuseks ja mentorprogrammi korraldamiseks.
Peaossa tuleb võtta mitte hea, vaid väga hea näitleja ja lasta tal enne filmi väljatulekut rääkida kaalulangetusest, nälgimisest. See, miks ta seda tegi, jääb nälgimise fakti varju.
Olgu öeldud, et Pääru Oja on oma teatrirollide tarvis varem õppinud ära lõõtsa mängimise ja potikedral savinõude tegemise. Nälg ilmselgelt teeb füüsilise oleku ja vaimu hapraks. Ja inimese ülitundlikuks. Isegi hulluks.
Film „Vari” on tumemeelne. Seal on ametnike ja lehetoimetajate rumalust, kurja jälgimisühiskonda – oled teistmoodi, pannakse hullumajja, palju laipu, verd, pori. On ka kurat, Jumalat pole. Muidugi on filmis üks naturaalse seksistseenita. Ilusad hobused on ka. Ma usun küll, et filmitegijad on läbi väljamõeldud ajaloo ja krimiloo otsustanud näidata, milline on tänane Eesti. Nii nagu Juhan Liiv kunagi kirjutas:
Multifilmide meistril Rao Heidmetsal on Raplamaal Palamulla külas filmitalu, Kubja-Mardi. Kohe-kohe on tal valmimas kümneminutiline sõjavastane eksperimentaalne film „Idüll”, kus nukkude kõrval teeevad kaasa ka näitlejad.
2002. aastal ostetud Kubja-Mardi laudas on sisse seatud Rao ateljee, filmistuudio. Valgused, võttepaigad, rekvisiidid – põnev maailm.
Rao Heidmets on režissööri, kunstniku ja stsenaristina teinud üle paarikümne filmi ja pälvinud festivalidel kümneid auhindu. Ise peab ta neist tähtsaimaks 2009. aastal Kanadas Ottawa festivalil lühifilmi „Kaasasündinud kohustused” eest saadud grand prix’d ning Portugalis Espinho festivalilt filmiga „Papa Carlo teater” 1989. aastal võidetud grand prix’d ja samal aastal sama filmiga pälvitud Kuldse Palmioksa nominatsiooni Prantsusmaal Cannes’is.
***
Olete oma filmitegemise algusest peale eksperimenteerinud. Teete autorifilme. Kui alustasite, kas mõtlesite, et võiksite teha sõjafilmi? Olgu või sõjavastast filmi?
