Kaks Eesti pikka dokumentaalfilmi – üks esilinastus eelmisel aastal, teise avalik esilinastus on veel ees – sattusid kõrvuti vaadata. Üks inimkooslustest ning teine looma- ja linnukooslusest. Üks üsna irooniline vaade elule nõukogude ajal – punkarid oksendavad, teises on muu hulgas kaadrid, kuidas merikotkad rabajärves ujuvad.
Kui inimene on looduse osa ja mu meelest on, siis Indrek Spungini dokk 1980. aastate pungist ansambli Velikije Luki toel „Õnn on elada me maal” ja Riho Västriku dokk „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” on loodusfilmid mõlemad. Esimene näitab ja illustreerib, kuidas inimene, n-ö looduse kroon, suudab inimühiskonna täiesti tuksi keerata, ja teine näitab, kuidas loomad on suutnud inimeste moodi hulluksminekut vältida ja suudavad, kui lastakse, tänaseni üsna rahulikult koos eksisteerida.
Kas tõesti liigume selle ühiskonna poole, kus kõik, mis päris, jäägu kuluaarijutuks ja ühises tulevikuvaates on vaid hirm ja segadus?
Riho Sibul laulis juba 2005. aastal Ultima Thule plaadil „Ingel ja suli”, et tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka. Ülo Vooglaid on öelnud, et põhiküsimus ei ole see, kuidas muutuda, vaid see, kuidas hoida – loodust, häid inimesi, vaateid. Nii ühel kui teisel on õigus. Selleks, et muutuda paremuse poole, tuleb möödunud aja väärtuslikku alles hoida. Vana maailma väärtusi ei peaks maha jätma. Kui ikka tahame olla uus.
Avapilt esimese Koguja raamatu esitluselt 2010.astal Linnateatris.
Andrus Vaarik
Margus Mikomägi on professionaalne intrervjueerija. Mina olen professionaalne intervjueeritav. Seekord, Marguse juubeli puhul, on osad vahetuses. Oleme mõlemad oma ebamugavustsoonis. Mul on kabuhirm, Marguse poolt tajun sõbralikku kaastunnet.
Margus, mis on intervjuu tegemisel kõige keerulisem?
Kõige keerulisem … Ikkagi see, et sa saaksid inimesega rääkida, mitte et sa esitad küsimuse ja tema vastab, siis järgmise küsimuse ja tema vastab. Kõige lihtsam oleks ju, et ma valmistan ette kümme küsimust, ei kuula sind, lihtsalt küsin üksteise järel neid küsimusi. Sa võib-olla räägid mingi eriti huvitava jutu mulle, aga ma ei kuula, salvestan selle, ja küsin järgmise küsimuse.
Kõige tähtsam on kuulamine. Sa ju ka kuulad publikut?
Semiootika – tähenduse mängureeglite tundmine, annab oskuse näha läbi olukordi, kus meie meeli ja mõtet suunatakse. Ökosemiootik Timo Maran selgitab, et praegusel ajal, kus pea igal hetk püütakse meie tähelepanu, et arvamusi mõjutada või midagi ostma panna, võiks põhiteadmised semiootikast anda teatud enesekaitse või vaimse hügieeni ja olla nii kasulikud igaühele.
Pidime kohtuma Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübaraga. Kell sai viis. Seisin Linnateatri ukse taga ja see oli lukus. Helistasin Mihklile ja ütlesin, et ootan teda teatri peaukse ees. Ta lubas mulle vastu tulla. Ja siis tabasin end mõttelt, et mida tänase uue teatri direktor peab peaukseks. Minu jaoks on see uks, kust 50 aastat selle teatri etendustele ja ka kohvikusse olen astunud. Nüüd, uuel kompleksil on uksi rohkem. Milline neist täna peauks on? Rääkisin oma mõttekäigust Mihklile, kes seletas, et kui mina helistan ja ütlen peauks, siis ta teab, et pean silmas seda vana peaust, aga kui helistab mõni noorem, siis on peauks kindlasti vastavatud teatrimaja uks, kust sisenetakse suurde saali ja Taevalavale ja Klaaskohvikusse ja mitmesse kohta veel. Nii need tähendused muutuvad ja see ongi meie igapäevane semiootika.
Palusin kuuel Eesti tunnustatud semiootikul vastata küsimustele, mis aitaksid minul ja lugejal teritada oma semiootilist pilku. Küsimused olid kõigile ühesugused:
1. Kuidas seletaksite semiootika olemust?
2. Iseloomustage seda semiootilist sfääri, teemasid, millega teie kitsamalt tegelete?
3. Palun rääkige mõni semiootiline lugu?
Biosemiootik Kalevi Kull
1. On kaks suurt rühma teadusi – kehateadused ja vaimuteadused. Esimeste tuumaks on füüsika, nemad tegelevad mõõtmisega. Teiste tuumaks on semiootika, nemad küsivad tähenduste järele. Elus saavad need muidugi kokku.
Läti Kunstiteater avaldas jaanuari alguses pressiteate, milles viitega riikliku toetuse kärpimisele 2026. aastal anti teada, et kaotatakse kolm näitlejavakantsi ja neli koosseisulise näitleja töökohta.
Teatri sõnul viidi konkreetsete näitlejate töökohtade kaotamine läbi näitlejate hõivatuse järgi, samuti lähtuti lavastajate huvist näitlejate vastu. Kolm staažikat näitlejat on otsustanud minna rollilepingute peale.
Vähemalt omamaiste kultuuriilmingutega võiks iga eestlane ennast kursis hoida. Et vaim ei känguks. Kui kinno ei jõua, kogu aeg teleka ees ei istu jne, siis üks koht, kuhu hulk toimunut, sündinut, loodut koondub, on rahvusringhäälingu tasuta voogedastusplatvorm Jupiter.
Jupiter pakub nii otse- kui ka järelevaatamise/-kuulamise võimalusi ja kõigile kasutamiseks nii mahukat arhiivi, et seal võib kergesti ka ära eksida.
