Vähemalt omamaiste kultuuriilmingutega võiks iga eestlane ennast kursis hoida. Et vaim ei känguks. Kui kinno ei jõua, kogu aeg teleka ees ei istu jne, siis üks koht, kuhu hulk toimunut, sündinut, loodut koondub, on rahvusringhäälingu tasuta voogedastusplatvorm Jupiter.
Jupiter pakub nii otse- kui ka järelevaatamise/-kuulamise võimalusi ja kõigile kasutamiseks nii mahukat arhiivi, et seal võib kergesti ka ära eksida.
Loe edasi Sobrades Jupiteri platvormilValus: mõne päeva pärast maetakse mu klassivend Toivo. Ja just tuli teade, et suri Ungari filmirežissöör Bela Tarr. Mõlemad seitsmekümneaastaselt. Mina saan seitsekümmend.
Me lähedasem suhe Toivoga jääb keskkooliaega. Isegi bändi tegime pisut koos, esinesime, jõime salaja avalikus saunas õlut ja unistasime muusikukarjäärist. Siis viis elu meid oma radu. Alati, kui noorepõlvesõbrad lähevad, mõtlen, et just tema oleks pidanud veel elama…
Loe edasi Mälestades eakaaslasi„Ma telekasse satun üliharva. Vikerraadios ilmseltmängitakse neid lugusid, mis ma Liisi Koiksonile kirjutasin plaadi „Väike järv” jaoks. Klassikaraadio on minu koduraadio, kus mu muusikat tuleb päris tihti,” räägib mitmekülgne muusik Robert Jürjendal.
Robert elab maal Riisipere külje all Aaviku talus juba kolmkümmend aastat ja ütleb, et see on nüüd pool elust. Muusikapartituuri puhastamine ja aiateedelt lume lükkamine on mõlemad rituaalsed tegevused. Juured on maal alla aetud. Ja keegi ei keela, kui ta tahab öösel kell kaks klaverit mängida.
Mitu kitarri sul on?
Oo, see on nii ilus küsimus. Sa küsid seda just nii, nagu küsiks, mitu last sul on. Lapsi on neli, aga kitarre – pean lugema. Ma ei mängi neid ju korraga. Need, mida mängin, tulevad kohe meelde. Aktiivseid pille on seitse. Neist kaks-kolm on vajalikud, teised on ajalikud ja ootavad oma aega. Pillid vajavad puudutust ja armastust. Vajavad mängimist, sa ei saa neid lihtsalt kohvris hoida. Mitme pilli pidamine ei ole lihtne. Nad kõik tahavad erinevat puudutust.
Loe edasi Helilooja ja kitarrist Robert Jürjendal: Mittemidagitegemine on pingutusKaos on seisund, kus keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Ja siin tekib küsimus, mis tagab korra? On inimeste väljamõeldud seadused ja loodusseadused. Vähem vägivallatu maailm võiks vähemalt unistuski olla.
Läinud aasta jääb meelde sellega, et globaalses plaanis rikuti kõiki inimeste väljamõeldud seadusi. (Kõiki tundub muidugi liialdusena ja kindlasti saavad juristid mulle vastu vaielda, et kõiki ei rikutud. Aga suures plaanis siiski nii on.) Loodusseaduste vastu tegutseti muidugi ka, endale sellest aru andmata. Looduses endas on kahjuks samuti asjad segi. Ja nagu ikka vaieldakse, kelle süü see on. Val Rajasaar kirjutab, et kassikakud ei leia endale enam paarilist ja neid ähvardab väljasuremise oht. Vabadust piiravaid seadusi üritatakse juurde teha ja elurikkust jääb järjest vähemaks. Inimestega pole teistmoodi.
Loe edasi Essee: Kitsekülast laia maailma, ehk kiisud ei saand karjaküllaVaatan mere ääres pingil istuvat, kohe kaheksakümneseks saavat Mari ja mõtlen, kui armasalt naljakas ta on seal jalgu kõlgutamas. Kujutan ette, kuidas ta oma terrassi lakke jõulutulesid kinnitades toolidel turnib, mõteldes, kuidas ta suured tütred ei tohi teada, et ta ise sellega hakkama sai.
„Ma hakkasin just kaminasse tuld tegema, kui sa helistasid,” ütleb Mari Lill. See tegemine jäi pooleli, sest ta istus oma autosse ja sõitis meile teeotsa vastu. Märkan, et Maril on tule süütamiseks spetsiaalsed pikad tikud. Ahi läheb kütte ühest tikust. Me oleme kuidagi kohe ühel lainel, nentides, et päevad on lühikesed.
Oma kodus Andineemel on Mari mu jaoks väga mu oma ema moodi. See vist on see naiselikkus, perenaiselikkus, mis selle aja naistes verega sees. Kõik peab ilus ka olema. „Nii see elu on. Mulle meeldib jõhvikal käia. Kahala raba on nii ilus sügisel. Öökülm on olnud, pistad sõrmed läbi õhukese jääkirme ja korjad marju. Seal on ka Kahala järv, järve peal luiged. Selline pilt… Seda iga päev niisama ei näe,” räägib Mari lauda kattes. „Kaks korda käisin, kuus liitrit jõhvikaid korjasin. Tegin mahla. Kuidas see morss juua kõlbab?”
Väga hea morss on.
Tead, ma iial ei kujutanud ette, et võib minna nii jubedaks, nagu praegu on. Lihtsalt ei taha uudiseid kuulata. Agressor seab rahutingimusi! Nonsenss. Tahad veel kohvi?
Loe edasi Mari Lillega Andineemel päeva püüdmasMärt Piusi lavastus „Uskujad” Tallinna Linnateatris arutleb ja näitab ka , mis juhtub, kui suure koguduse pastor oma inimestele ütleb, et põrgut pole olemas.
Tegu on hea klassikalise sõnateatriga. Kõik näitlejad saavad aru, mis asja nad ajavad. Nad usuvad! Ja usuvad erinevalt. Kujundlikult võrdleksin nähtud lavastust rahulikult loksuva merega, mille sügavuses on peidus karid ja madalikud ja tõus ja mõõn ja tormid. Lavastuse märksõnu on palju: kirikulõhe, piiblitõlgendused, õpetaja isiklik vastutus, mis tõde on, kas võib valetada, et inimestel oleks parem elada, abielu tähtsus, kas elus on üldse ainuõigeid valikuid, kelle meie saadaksime põrgu, kelle taevasse, kelle Jumal kõneleb tõtt… Äkki on nii, et pärast saame me kõigest aru?
Loe edasi Uskuja: Kuhu tõmmata piir, kes on õige, kes vale? (Kes põleb põrgus, kes saab taeva?)
