Mida maksab augustis teatris vaadata? Eesti Teatri Agentuuri andmebaasis on kirjas 16 augustikuus esietenduvat etendust. Kõiki neid ei saa võtta kui suvelavastusi, sest teatrid alustavad augustis oma hooaegu ja mõned suveesietendused jäävad mängukavasse ja talve. Mõte oli esile tõsta kolm vaatamissoovitust, aga ületan pisut plaani.

Olgu need väljatõsted siin reastatud esietendumise kuupäevade järgi.

Maakas

On suvelavastus Wimbergi debüütroomani „Lipamäe” ainetel. Esietendub 5. augustil Olustvere mõisa tallihoovis Viljandimaal. Lavastab Peep Maasik, kes on ise Olustvere põllukooli lõpetanud.

Mängivad Klaudia Tiitsmaa ja Silver Kaljula, Jaan Rekkor ja Lauri Kink.

Selles loos tahab vanaisa maaarmastust lapselapsele kaasa anda. Lapselaps tahab saada kirjanikuks, aga saab päranduseks talu. Lavastaja Peep Maasik ja kunstnik Reet Aus toovad seekord lavale ka kombaini.

Lavastuse tutvustuses on muu hulgas öeldud: „Lavastuses põimuvad realism ja fantaasia. Algupärane ainestik pillutab vaataja nõukogude aja lõpu ja 90-ndate vahele, mis vaheldub muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Kohtumine lapsepõlvearmastusega ja vanaisa müstilise silmatagusega taaselustab suved vanavanemate juures.”

See on produktsioonifirma TEMUFI viies suvelavastus. Kohe meenub varasematest „Toomas Nipernaadi” Pearu Ojaga peaosas, mängiti Linnamehe Puhkekeskuses Tori lähedal. Ja „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita” Lõhavere linnamäel, kus Lembitut mängis Ott Kartau.

Liblikas

Põhineb Andrus Kivirähu romaanil ja, nagu selgus, on ta ise selle mõned aastad tagasi ka dramatiseerinud. Lavastab Üllar Saaremäe. Mängitakse Lääne-Virumaal Loodi kuivatis. Esietendus on 11. augustil. Mängivad Ülle Lichtfeltd, Doris Tislar, Sulev Teppart, Johan Elm, Üllar Saaremäe, Tarvo Krall, Indrek Saar ja Erik Ruus.

„Liblikas” räägib Eesti teatrielust 20. sajandi algul ja rahvusteatri Estonia sünnist. Teose üheks keskseks tegelaseks on Kadrina kihelkonnas Loobu jõe kaldal Arbavere külas sündinud näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu.

„ Andrus Kivirähki „Liblikas” on ühtaegu kurb ja naljakas ning ülistab kunsti ja teatrit, näidates, et just nende kaudu on võimalik ületada surma,” öeldakse lavastuse tutvustuses.

Põnev näitlejate koosseis ja eks see ole ka tähtis, et lavastaja ja kirjanik on ühest põlvkonnast.

Sitsi Silentium

Lavastus ja lugu suure kangavabriku Balti manufaktuur elust. Lavastab Helen Rekkor ja mängitakse Tallinnas Balti manufaktuuris. Esietendus on 14. augustil. Lavastuse dramaturg on Mihkel Seeder. Mängivad Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen, Andres Roosileht, kaasa mängivad ka ca 20 tantsu- ja teatritaustaga noort näitlejat. Tegemist on ajarännakuga, et „taaselustada mastaapse kangavabriku mälu”.

„Manufaktuurihoone on oma eluea jooksul olnud tunnistajaks mitmetele riigikordadele, alustades tsaaririigist kuni taasiseseisvumiseni, ajatelge ilmestamas revolutsioonid, sõjad, esimese vabariigi ajal ühiskonda vapustanud rahapesuskandaal, okupatsioon ja kümnete tuhandete tööliste elulõimedest punutud kangas. Vaatajatele avaneb nii vabriku argipäev kui ka murrangulised sündmused. Selle lärmaka masinavärgi keskel aga otsib üksikisik võimalusi siiski kuidagimoodi vaikuses olla. Leida oma telg,” öeldakse muu hulgas lavastuse tutvustuses.

Lavastuse produtseerib teatriühendus Misanzen. Nende varasemad lavastused on vaimustanud nii vaatajaid kui professionaalseid teatriarvustajaid – “Üle vee” (Salme Reegi nimelise teatripreemia nominatsioon), “Laineid lausudes”, “Süüria rahvalood” (etenduskunstide ühisauhinna nominatsioon), “Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu” (lavastaja Helen Rekkorile Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia) ja “Sõsara sõrmeluud” (sõnalavastuse originaalmuusika laureaat).

Balti tragöödia

Juba Tallinna Linnateatri lavastuse autorite koosseis on üsna kõnekas: Siegfried von Vegesack, Kertu Moppel ja Karl Laumets. Lavastaja on samuti Karl Laumets. Mängivad Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Kalju Orro või Andero Ermel, Andero Ermel või Peeter Tammearu. Kunstnik on, nagu Karl Laumetsa lavastuste juures juba tavaks saanud, Kristjan Suits. Ja valguskunstnik on Rene Liivamägi. Esietendub 14. augustil Salme Kultuurikeskuse suurel laval.

Lavastust tutvustatakse nõnda: „„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.

„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.”

Ma siin arvan, et see lavastus jääb pikemalt teatri repertuaari.

Haige Mäger

Näidendi autor on Priit Põldma, kes silma paistnud teatri noortest kõige suurema süvenemisega kultuurilukku. Lavastaja on tema põlvkonnakaaslane Ringo Rammul. Lavastus tuleb välja Kinoteatri produtseerimisel, produtsent on Paul Piik. Esietendub 21. augustil Tartu Uues Teatris. Mängivad Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Teele Pärn (Eesti Draamateater), Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater) ja Eduard Tee.

Priit Põldma näidend „Kadunud kodu”, mille kaaslavastaja ta Saueaugu teatritalus oli, jäi viimaseks näitleja Aleksander Eelmaal. Mälestusetendust vaadates sai lavastus, kus midagi ei muudetud, täiesti uue tähenduse. Põldma kasutab seal oma näidendis Ernst Enno ja ka Madis Kõivu tekste.

Nüüd siis „Haige mäger”.

„See kõik juhtus viiskümmend aastat tagasi. Nüüdseks on sellest jäänud legend. See tähendab – mitte midagi. Või kõike?” küsivad lavastuse tegijad.

Ja seda, mis sündima hakkab, tutvustatakse nõnda; „Viiskümmend aastat tagasi kohtusid ühes äärelinna ühiselamu köögis neli bioloogiatudengit. Nad vaatasid üksteisele otsa ja tundsid midagi ära. Rohkem polnud tarvis seletada. Nad hakkasid tegutsema ja kõik selgus tegevuse käigus. Neid ei tõuganud tagant eneseteostus, kuulsus ega raha, vaid võimalus mängida. Nad ei hakanud kellelegi vastu, nad tahtsid lihtsalt koos olla. Nad võisid öö läbi köögis istuda ja maailma selgeks rääkida. Hommik oli lõputult kaugel ega ähvardanud neid oma kohustustega, neil oli tunne, et kõik ongi võimalik. Nad ei olnud näitlejad, kunstnikud ega muusikud. Nad ei öelnud kordagi, et see, mida nad teevad, on teater, kunst või muusika. Kui küsiti, kes nad sellised on, vastasid nad ainult: Haige Mäger.”

Ilmus Maalehe veebis. Pildistasid Kevin Kohjus ja Siim Vahur.