Tõnu Mikiver – 02.08.1943–21.03.2017
“Ja ma ei oska öelda, miks sulle kohe ei saanud rääkida esimest asja, mis mul Tõnuga seoses meenus: Olin veel lavakas vist ja toimus mingi suvine aiapidu Olku Ehala juures, kus olid ka Tõnu ja Lembit ja kuna selgus, et igal eestlasel peab olema oma venelane, siis läksid nad vaidlema, kumma venelane ma olen.
Vaidlus arenes nii kirglikult, et kõigepealt hakkas Tõnu nutma ja kohe tema järel Lembit…” kirjutab mulle täna hommikul, kus me juba mõlemad päev otsa teame, et ka Lembit on surnud, Peeter Volkonski.
„Eesti kotkad”, „Põdra kuningriik”, „Ööbiku saladus”, „Toonela lind”… tulevad meelde uhkete nimede ja tegelastega Eesti loodusfilmid, kuhu andsid oma hääle. Jõudsid inimeste pähe koos nende uhkete elukatega. Sa ei teinud häält, hääl tegi Sinu ja see on osa loodustundest mitme põlvkonna peas.
„Raadios öeldi, Tõnu Mikiver on surnud,” ütleb bussijuht Mati peale „teret”. Rapla viimase pisikese poe müüja küsib mulle leiba müües, ega ma ei tea, mis sinuga juhtus… Olid üks neid väheseid, kelle hääl kaadri taga ei olnud anonüümne. Inimesed teadsid imemees MacGyverit ja teadsid, et sina tegid ta eestikeelseks. Hästi tegid, kui teavad.
Ma ei saa lahti mõttest, et „aina nad lähevad üksteise võidu”. See on fraas teise Tõnu laulust „Kiri kodukandist”. Jah, ka mulle tundub täna, et romantiline maailmalõpukohvik, kus kunagi kohtume kõik, on ülerahvastumise pärast suletud.
Mul on meeles pimedad sügisõhtud oma metsavahielust, kus Sa raadios luuletusi lugesid ja mina kuulama jäin. See mingi hääle lumm… või ikka rohkem: kui lugesid, siis mina sain aru. Ja selleks, et mina saaks aru, pidid Sina seal eespool aru saama.
Jaan Rekkor on mulle 2006. aastal intervjuus öelnud: „Nüüd… ma draamateatris käies kuulan, kuidas räägivad garderoobis Lembit Ulfsak ja Tõnu Mikiver, mida räägib Eelmaa Sass – see on see. Ma tahan ise kuulata neid vanu näitlejaid.”
Ervin Õunapuu meenutab: „Tõnu oli mul filmi „Lihtsad küsimused“ tehes kogu aeg kuklas, kuulsin just tema häält kaadri taga teksti peale lugemas. See tema eriline tämber ja rääkimisviis on filmi üks võtmeid. Tema seda muidugi ei teadnud. Kui pildirida koos, läksin draamateatri kohvikusse, istusin Tõnu lauda, andsin ilma pikema jututa teksti ja ütlesin: „Ma tahan, et sina selle sisse loed.“ Ta sirvis paberilehti, heitis pilgu viimasele lausele, muigas, siis noogutas: „Teeme ära.“ Sellisena ma teda mäletama jään – konkreetne, täpne ja rahulik. Ja jahe.” Ervin ei öelnud mulle, milline see lause, viimane ses filmis oli. Ütles, las olla nii…
„Mart hilines kooli meteoroloogilistel põhjustel. Allkiri: Tõnu Mikiver, isa kt. Aga klassijuhataja vihastas, iga kord,” mäletab Mart Pukk ajast, kui ta 15aastasena koos Sinuga – olid 27, „Verekivi” filmis mängisite.
Tobe on nüüd tunnistada, aga mu aastatepikkune soov Sinuga elust rääkida ja see üles kirjutada… on nüüd vaid mõte. Ise oled teatrist – ma arvan, et see puudutas Su elu sügavamalt – Lilian Vellerannale öelnud: „Improvisatsioon? See käib sisetunde juurde. Hea improvisatsioon ongi tegevusvabadus, mida lubab sisetunne.”
Kui me tutvusime, olin 20 ja telerežissöör Tõnis Kase assistent. Sina mängisid täna sümboolse pealkirjaga dokumentaalsarjas „Sünniaasta” kommunist Jaan Anveltit. Kaks asja sealt aegade tagant jäi meelde. Mind üllatas Su sõprade ring, kus olid arstid ja sportlased, ei olnud kitsas kamp kunstnikke. Ja Sa ei teinud mingit vahet, kas suhtlesid noore assistendiga või televisiooni tähtsa pealikuga. Sus polnud ülbust.
Siis kord aastaid hiljem, ju ma olin armunud ka jälle, kõik algas mu jaoks uuesti, elu näis pilvitu ja lendasin Suga kokku pealinna tänaval. „Hoia ennast, see tunne on selline, et kui kukud, siis on väga valus. Ära sina kuku.” See elutarkus… No kus ma ennast siis hoidsin. Kukkusin kuristikku taas ja valusalt. Pidid seda tunnet teadma, muidu ei oleks mind siis läbi näinud. Mere ääres kasvanud poisi elu ja loodustunnetus oli see, mis lasi Sul olla väärikas. See on igavene ja kaasas kuni… surmani.
Rein Maran ütles kord nii: „ Lõppude lõpuks, kui me ka lakkame olemast, laibastume, muutume millekski muuks, siis jätkame ju oma olemist teistes eludes. Teistes olevustes, sest kõik see, millest me koosneme, jätkab teisel kujul olemist. See ei olegi nii väga rumal. See, et me seal kusagil nüüd kokku saame… mujal…”
Lugu ilmus 23.märtsi Maalehes.