„Harva, kui selline asi juhtub,” ütleb Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder. Kinnitab mu mõtet sellest, et saja-aastase Ugala tänases repertuaaris olev lavastus „Surmkindlad asjad sinu elus” läheb korda nii trupile, publikule kui kriitikute enamusele.
Ostsin Ugala teatri kassast Ott Karulini verivärske raamatu „Ja sajandist on pikem päev… ehk Sada aastat Ugala argipäeva”. Enne etendust sirvisin raamatut ja ootamatult eneselegi mõtlesin, kui lühike aeg on sada aastat. Seda on võimalik hoomata. Eriti, kui asetada ennast ühe 100aastase teatriajaloo konteksti.
Olen pisut üle kuuekümne ja vestelnud, isegi koos töötanud Aleks Satsiga, kes 1944. aastast kuni 1979. aastani erinevatel loovatel ametipostidel – näitleja, direktori ja lavastajana – töötas Viljandi Ugala teatris, ja muidugi tean tänaseid, 2020. aasta teatrijuhte.
„Surmkindlad asjad sinu elus” on Andres Noormetsa lavastus. Mina olen läbi aastate arvanud, et kui lavastaja Noormets kusagil viimases prooviperioodis näeb, et asi kisub sinnakanti, kus lavastus võib enamusele meeldida, ei meeldi see talle endale. Et siis ta mõtleb välja miski nipi, mis on nii tema oma, et seda on tavavaatajal pigem raske vastu võtta …
Nüüdne lavastus esietendus 2019. aasta veebruaris. On olnud aega, et lavastuse või hoopis loo tugevus proovile panna.
Igapäevane traagika
Ju ma siis erinen, kui ütlen, et mul oli raske esimese hooga laval sündivaga samastuda. Argine oli kõik. Ka see traagika ja üksteisemõistmatus üksteisemõistmise ja kokkuhoidmise sildi all. Mõtlesin vaadates, et vaat, kuhu võib viia teadlik soov ennast argisest eemaldada.
Siinkohal pean endale stopp ütlema. Mida argist on selles, et Austraalia tüdruk on Euroopa reisil Berliinis? Tegelikult oli see mu jaoks avastus. Et meie noored Austraalias „ennast leidmas” käivad, seda ma tean. Sellele, et on ka sealt siia tuljaid, polnud varem mõelnud. Sellele ehk küll, et meil kõigil on unistuste roosiaed kusagil. Kui see aed osutub ka oma koduks, siis annab see veel enam põhjust teadmisele, et mu kodu on mu kindlus. Äkki on selle lavastuse mõjuvuse üks põhjuseid just see, et lõhutakse klišeed kodust kui kindlusest? Äkki me publikuna oleme kodu kindlusetust hoopis omaks võtmas?
Kui noor austraalia tüdruk Berliinis petetud saab ja näidendi autor sellele petmisele lisaks petja rahavarguse ja varastatud raha eest teise pruudi juurde Londonisse sõitmise juurde kirjutab, siis … tahab petetud tüdruk koju, oma isa ja ema, vendade ja õe juurde. Oma roosiaeda.
Mõtlesin enda peale ja tõdesin, et olin ikka palju-palju vanem ja lõhkisem, kui julgesin koju isa ja ema juurde maanduda. Ema kunagi öeldu, et juhtugu sul, mis tahes, mina võtan su alati vastu … olen ka ära kogenud. Selles Austraalia loos nii ei ole. Minu kodu võttis mind vastu ja jättis rahule, lasi mul olla omal moel. Selles loos aga – mis siis, et kõik on vähemalt väliselt hästi – ütlevad kõige lähedasemad, et põgene, mine ära, leia ennast mujal.
Lähedal, Austraalias
Ei saa nii ju olla, et üks tragöödia on traagilisem kui teine? Kellegi jaoks jah, aga üldise jaoks on tragöödia tragöödia. Ja atiiktragöödia ei tohiks sisus erineda tragöödiast 21. sajandil. Kas traagika on elumustritesse sisse kirjutatud ja sellest ei pääse keegi?
See ongi ehk noorte asi, katsuda ise hakkama saada ja oma teed käia. Me lugudes ja argielus on sama palju traagikat sellepärast, et noor või nooremad järeltulijad ei soovi üle võtta vanemate tehtut ja seda edasi viia. Ja kui sellega lõpuks nõus ollakse, siis muidugi tahetakse teha omamoodi ja see taas ei pruugi meeldida konservatiivsetele vanematele. Nemad teavad ju, kuidas peab, vanal on uuendusi raskem omaks võtta. Üldteada, et eks sellepärast kodust minnaksegi, et iseendaks saada. Selles Austraalia näidendis on kolm neljast lapsest eneseks saamise tee ehk liiga hilja ette võtnud. Enne on vanemad lapsed proovinud elumaitseid selles võtmes, nagu nad seda oma vanemate pealt on näinud. Ja see hiljaksjäämine paneb kõik veel enam kannatama.
Mu jaoks on lavastaja Andres Noormetsal selles lavastuse vähemalt üks meelega tehtud ebamugavus sees. Ta on ise lavastuse kunstnik ja teise mängupaika, mis on üsna kitsas poodium, ei vii ühtegi trepiastet. Nii ongi, et 63aastane ontlik pereisa peab ennast sinna pääsemiseks rullima, poodiumilt otse aeda pääsemiseks aga peab keegi lähedastest vastavalt vajadusele ulatama käe või tegelase koguni alla tõstma. Nii tekibki, vähemalt minu jaoks, haarav ebakõla. Poodiumi all varjus on päris aiakäru, aga inimestel selles aias ei ole kusagile varju minna. Ja samas ka see tunne, et varju saab küll, aga keegi peab aitama …
Huvitav, kas see, et tegevus toimub ühes Austraalia tavalises kodus, on kuidagimoodi seotud etenduse ja lavastuse menuga? Austraalias on kängurud ja vombat, seal põlevad metsad (nüüd küll ka üleujutused) on me ajakirjanduses suure tähelepanu saanud. Kas siis, kui tegevus toimuks Lätis, oleks kõik niisama puudutav? Vahemaad ja piiritus, mastaap. Kuidagi väikeseks on maailm jäänud.
Igaühel on õigus
Lavastaja Noormets laseb lool laval kulgeda. Ta ei piitsuta tempot ega vii hääletoonide režiid ühest äärmusest teise. Muidugi on laval ja loos nii sosinaid kui karjeid, aga see kõik on mu jaoks mõõdukas, sellega hinge pugev. Ütlesin loo alguses, et mul oli raske laval sündivaga samastuda. Oligi, aga lugu ikkagi sundis ennast jälgima. Näitlejad niisamuti.
Kuidagi nii oli, et igaüks selles peres esindas oma tõde ja vaatajana – ma ei saa rääkida kõigi eest; samas usun, et see võis olla ka lavastaja taotlus – võin öelda, et kõik näitlejad mängisid nii, et neisse ja nende mõtetesse-tegudesse sai ainult heatahtlikult suhtuda. Kõigil oli õigus, ka siis, kui teod või mõtted ümbritsevatele haiget tegid. Ütlete, et nii ei saa olla? Sai küll ja see, et nii tundsin, mind sellesse argitraagika siseilma süüvida laskiski. Tõsi, kui Andres Tabun pereisana omakasvatatud ja -hoolitsetud roose lõhkus, siis ma talle kaasa ei elanud. Mõtlesin, et nii ei tehta.
Kusagil tagasiteel Viljandist mõtlesin roosidest. Et roosid on inimese aretatud. Metsikud roosid on ka olemas (õitseb roos rannaliival …), aga need roosid, mis meil roosidena esimesena meelde tulevad, need kuninglikud, vajavad suurt ja järjepidevat hoolt. Nagu kõik siin ilmas, inimsuhted ennekõike.
Lõpuks toob selle näidendi maailmas laialipillutatud perekonna kokku surm. Kogu suhtekirevus taandub mustadesse ülikondadesse ja kostüümidesse.
Mis see siis nüüd on? Kas tõesti saab elu argipäeva sukelduv näidend väikelinna suures teatris olla publikumenukas? Selgub, et saab.
Andrew Bovell
Surmkindlad asjad siin elus
Osades: Vilma Luik, Andres Tabun, Marika Palm, Kadri Lepp, Aarne Soro ja Rait Õunapuu
Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskujundaja: Villu Konrad
Ja sajandist …
6. jaanuaril 2020 sai Ugala teater 100aastaseks! Juubeli puhul esitleti Viljandi linnaraamatukogus teatriraamatut, postmarki ja plakatinäitust. Teatriraamatu „Ja sajandist on pikem päev… ehk Sada aastat Ugala argipäeva” kirjutas/koostas teatriteaduste doktor Ott Karulin. Teatriteadlase käsitluse aluseks on dokumendid, käskkirjad, protokollid, lavastuspäevikud. Raamatus on üsna palju statistikat, mis aitab kaasa, mõistmaks seda, kui raske on väikelinnas suurteatrit teha. Raamatu autor suhtub sellesse kohati müstilissegi tegevusse valdavalt mõista püüdva sümpaatiaga, pannes muu hulgas ühele peatükile nimeks „Etendus korras. Lilled”.
Siinkirjutajal on selles raamatus kajastuvaga seotud oma mälestused ja kogemused. Esimesel pilgul tekkis eriline huvi kunagiste kunstinõukogude protokollide vastu. Isegi see ei häiri, et osasid originaaldokumente lugesin luubi abil. Tekkis selline ajaloos sees olemise tunne. Palju õnne, Ugala!
Ilmus Maalehes, pildistas Maris Saviauk