Eksistentsiaalne hirm tuleviku ees on kogu maailmas äratanud diktatuuriihaluse.

Me kõik oleme riskigrupp.

Kirikutes on aastasadu räägitud, kuidas oleme vennad ja õed. Ja et me üle valitseb kusagil üks suur jumal, kes kõiki jälgib, kõike teab, ja meil jääb üle vaid teda paluda.

Mina ei ole kindel, et jumalat on lihtsam paluda kui maapealseid valitsejaid.

Elu kui kunstiteos

Olen mõelnud nende peale, kes elavad lühikese elu, ja jõuavad palju. Ja teiste peale, kes jälle elavad poole kauem, ja jõuavad oma eluasjad poole pikema elu jooksul tehtud. Nii ühed kui ka teised teevad suuri asju, aga teised teevad neid aeglasemalt.

Elu võib olla novell. Elu võib olla romaan.

Koroona-aastad on jõulisemalt inimeste elupilti upitanud surma. Isegi nii kõvasti, et surnutest räägitakse rohkem kui sündinutest. Õigeini küll räägitakse surnute hulgast.

Nobeli rahupreemia tänavune laureaat, Venemaa ajalehe Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov kirjeldas preemia kättesaamise kõnes surmarongi. Ta ütles selle rongi marsruudiks olevat sõda–surm.

Jutt käis Tšetšeenia sõja ajal ühes jaamas seisnud viiest valgest külmutusvagunist. Ajakirjanik Muratov pidas vajalikuks rõhutada, et neid valvati ööpäev läbi. Selles, kaitseministeeriumile kuuluvas laboratoorium-morgis olid need ohvitserid ja sõdurid, kelle isikut ei suudetud tuvastada. Paljudel ei olnud nägu. Ajakirjanik ütles, et osaga oli nii juhtunud piinamise tagajärjel.

Seal tehti kõik, et ei jääks ühtegi nimetut sõdurit. „Väikeses raudteeäärses majakese oli televiisor. Toolidel, nagu ootesaalis, istusid teadmata kadunud sõdurite emad ja isad. Videokaameraga operaator näitas ekraanil ükshaaval seda, mis inimestest järel oli. Üht teise järel. 458 korda.” Emad, kes olid oma poegi mitmeid kuid Tšetšeenia mägedes ja külades otsimas käinud, karjatasid neid nüüd ekraanil nähes: „See pole tema! See pole ju ometi tema!” Aga oli.

Mul ei lähe sellele mõeldes kuidagi meelest, kuidas keegi terve häälega mees Vikerraadio sissehelistamise minutitel, kui kutsuti rääkima käibemaksu alandamisest, purtsatas, et sõda on vaja …

Hommikud eluga

Kes oleks veel hiljuti julgenud arvata, et „Hommik Anuga“ saates räägitakse pühapäevahommikuses ninnu-nännu-päikeses surmast. Nüüd see on nii: kliiniline psühholoog räägib. Räägib pikalt, puudutavalt. Jään kuulama ja mõistan, kuidas ma ei mõista – sõnad ja mõtted ei jõua minuni. Mõistan, et mind ei suuda keegi õpetada surema. Pigem ikka võiks jagada elamise kogemust. Pole võimalik jagada kogemust surnuna. Ehk vaid fantaseerida, aga see läheks ikka eluliseks üle. Nii nagu elu on isklik ja ainukordne, on seda ka iga inimese surm. Mõtlen nii …

Ja ikka siis mõtlen ajast. Kuidas kulgeb inimese aeg, kuidas linnul, kuidas puul, kuidas putukal … Püsililled on meil. Püsilindudest ja inimestest teame vähem. Neid teateid pole.

Esivanemaid uuritakse üha enam. Andrus Kivirähk juhib komöödias „Talupojad tantsivad, prillid ees” tähelepanu sellele, kuidas kõigi eestlaste suguvõssa on vähemalt üks sakslasest mõisnik kõrvalhüpet teinud.

Uute ilmakodanike sündimist saab ju ka võtta kui igavest elu. Kestmist. Su surmast/põrmust lilled õitsetan …

Elu kui kunstiteos on ilus mõte. Aga kes hindab? Kelle jaoks see kunstiteos?

Kas sinilill mõtleb õitsedes, et ta on nii ilus, nunnu sinine lill? Et vaadake kõik ja tundke rõõmu? Igatahes me tunneme, ei julge öelda kõik, aga enamik meist küll.

Samas näen, kuidas kaks puud, mis sattunud kõrvu kasvama või istutatud teineteisele ehk liiga lähedale, hakkavad küll võidu tegema. Võidu kasvama. Kas neid ajendab hirm, et teine puu võib kiiresti kasvades valguse varjutada? Või äkki nad hoopis toetavad teineteise kasvamist, täiskasvanuks saamist. Ma ei tea, aga seda pealtnäha on ilus. Kuidas inimestega on? Mis neilt valguse võtab? Teine inimene … Tihtipele, ei ole inimestevahelist valgusevõtmist hea vaadata. Ei kõrvalt, ega seespoolt. Ja siis mõtlen, et puudel on juured mullas. Nemad jooksu panna ei saa. Inimesed saavad, aga kus on parem kui kodus?

Uku Masingul on luuletus, mis algab: „Oh Jumal, seegi oleks määratu rõõm / kui ma kuidagi ronida kaselatva saaks veel…” See luuletus on ilmunud 1935. aastal väljaantud kogus „Neemed vihmade lahte”. Järelikult mõtles Masing nii juba siis, kui oli paarikümneaastane. „Mu pääle naervaid lilli sajaks ehast / ja targad hoiduks väga kaugele! / Siis kisu syda mannetumast kehast / ja raske uni suudle laugele.” Nii see luuletus lõpeb. Inimesed naeravad üha vähem.

Miks jõudis see luuletus minuni just nüüd? Kas sellepärast, et oskan kaselatvades ronimisest puudust tunda? Jajah, muidugi oskan ma alumiiniumist mitmeosalist redelit kokku panna, et puu otsa saada. Vajadusel teeksin oma kätega puust redeli valmis ka, aga jah, samas arvan, et silmaarstiks peab õppima noorelt. Ja usun, et ka silmaarst võib kaselatvades kõõlumisest vahel puudust tunda.

Kust tuleb loba?

Märkan, et olen mitmeid kuid ikka ja jälle meediat jälgides kirjutanud üles märksõna –

lobisemine. Lobisevad poliitikud, loba tempo on mõnel tippnäitlejate tekstiandmise tasemel, aga mõtteid…on vähe. Lobisevad ka ajakirjanikud. Kuidagi nii on, et see mulle ei meeldi, ja kõik. Pole mõelnud, miks lobisemine peale tungib. Sellest olen küll tihti mõelnud, et elamise teeb raskeks see, kuidas isegi lähitulevikku on raske ette arvata. Raske on olla kindel selles, et läheb nii ja mitte kuidagi teisiti. See tekitab – ja mitte vaid tõsistele teemadele mõeldes – ärevust.

Kui uskuda, et seesama seisund on ka inimestel, kes peavad avalikult esinema, siis saab otsad kokku viia ja arvata, et lobisemise taga on tavaline ebakindlus. Isegi siis, kui lobiseja seda endale ei tunnista. Lahendusi, nendele mõtlemist ja ehk isegi sõnastamist lükatakse lobisemisega edasi. Kes tahab märkab ka seda, kuidas minevikku järjest ümber kirjutatakse. Ka seal pole kindlust enam.

Lapsemähkmeis algoritm

Eesti otsib lahendusi. Kogu maailm otsib lahendust. Mu noorepõlvesõber võttis olukorra kokku, öeldes, et tal on tunne, nagu juhiks kogu maailma juba tükk aega tehisintellekt, algoritm, mis on lapsmähkmetes.

Nobelist Muratov pidas oma kõnes vajalikuks lisada, et Novaja Gazeta ilmub jätkuvalt ka paberväljaandena. Põhjenduseks see, et siis saab lehte lugeda ka vanglates. „Seal pole internetti.”

See on tegelikult kole, kuhu me oma mõtlemistega oleme jõudnud. Nobeli rahupreemia laureaat Muratov arvab, et karavan läheb edasi just tänu sellele, et koerad hauguvad.

Ma usun, et enamik meist siiski mõtleb sellele, kuhu see karavan läheb. Mis ja kus on see edasi?

Üha enam on samas neid, kes kohmavad, et rumalast olukorrast päästab sõda ja sõja võidab see, kellel on üks juht.

Vastukaaluks saab üha enam sisu tavaliselt kulunu või isegi tühjana kõlav soov „Head uut aastat!“. See võiks kõlada: „Säilitagem inimlikkus!“ Mu kõrvus jääb aastat lõpetama ja uueks lootust hoidma Jüri Aarma lauldud „Vana teater“. Ain Kaalepi tekst, mis sellele loole pealkirja laenanud.

Ain Kaalep ise on mõniteist aastat tagasi intervjuus Jürile öelnud: „Tegelikult oli see mõeldud sõbraliku manitsusena Mati Undile, kes oma tolleaegsete eksperimentidega mõnikord liiale läks. “Vana teater” oli siis minu meelest vana maailm, millest mõndagi oleks vaja säilitada, kaasa arvatud Eesti Vabariik. Seegi mängib seal pisut kaasa.

Ilmus Maalehes.