Margus Mikomägi

Mida kõrgemalt lendad, seda valusam on alla kukkuda. Eelmises Maalehes ütles ettevõtjast kultuuritoetaja Allan Kaldoja muuhulgas, et tänapäeval mõeldakse ametkondades ideede elluviimise asemel kahjuks üha rohkem sellele, kuidas mitte vigu teha. Just see jupijumalate JOKK-käitumine takistab elu edenemist.

„Ma ei saa koera puuri. Ja jääbki maale sõitmata, lähen homme,” kirjutab sõber mulle hilisõhtul linnast, kui mina maal äikest ootan. See on seesama sõber, kellega me paar päeva tagasi arutasime, kas ja kes meil on arvamusliidrid. Ma talle ei ütle, aga seekord osutus tema arvamusliidriks ta tark spitz . Arvas, et ei ole vaja õhtul maale sõita ja nii ka läks. Toomas Hendrik Ilves sellest seigast ilmselt ei arvaks midagi. Lennart Meri, arvan, ikka midagi vaimukat ütleks. Loomade ja inimeste suhetest ehk kõneleks ja sellest, et me inimesed ka elajad oleme.

Institutsionaalne kius

Üsna hea meel on, et termin institutsionaalne kius tuli jutuks üsna sellesama mere ääres, kuhu mu sõbral sel õhtul sõitmata jäi. Meri muidugi ei saa üheski kohas sarnane olla. Saati siis, kui maapealsete külade vahele jääb paar poolsaart sinka-vinka.

Institutsionaalne kius ilmus me vestlusesse seoses PRIA ja poollooduslike kooslustega. Juhtus, et inimene unustas määratud tähtajaks ametnike kästud formulari, no lihtsam on öelda avalduse saatmata, tegi seda päev hiljem. (Kuigi leping on sõlmitud mitmeks aastaks, tuleb toetuse saajal kord kokku lepitud summat igal aastal eraldi avaldusega paluda). Siis juba saadud raha nõuti tagasi ja algas kohtuskäik. Kohtuskäik omakorda on sellest summast, mille pärast see ette võeti, vähemalt kümme korda kallimaks läinud ametkonnale. No jama, empaatiapuudus. Seesama, et jupijumal ei tunnista muud kui kuskil, äkki isegi tema enda poolt tehtud, kinnitatud reegleid.

Üks mõttekäik seal mere ligidal – kraadiklaas näitas varjus tundide viisi +33 –, et mis saab siis, kui enamus asjaajamist tehisintellekti kätesse läheb? Ei usu hästi, et käsutäitjaid ametnikke siis vähemaks jääb. See, kuidas meil on aastaid ühte- ja samamoodi valetatud, et igasugused halduslikud liitmised vähendab ametnike arvu ja nii saab tööle jätta kompetentsemad. Mistahes puhkudel on läinud nii, et ametkondade ühinemisel on ametnikke juurde tulnud.

Õpetaja Lauri koolidest on saanud köstrikoolid

Vana õpetaja, kes tänaseni õpetamisega leiba teenib, kirjutas mulle, et paar aastat tegutsenud riigigümnaasiumi direktoril puudub kogukondlik osadus. See tähendab, et kogukond ei ole kooli omaks võtnud. Põhjus see, et riigigümnaasiumi ilmalekutsumine lammutas varasemad traditsioonidega koolid. Vana õpetaja ütleb: „Suurepärased koolid.”

Kogu selle jutu põhjus on, et on aeg, mil põhikooli lõpetajad on teinud gümnaasiumikatseid, mille põhjal on ka juba teada saadud, kes riigigümnaasiumis õpinguid jätkata saab. Selles konkreetses gümnaasiumis läks nii, et 14 kooli vastu võetud noort said kahe päeva pärast uue teate, et ei, kool neid siiski vastu ei võta, konkurssi pole läbitud. Te võite ette kujutada, mis selline jõhkrus tegi emade-isadega ja milline on nende noorte hingeseisund. Mulle ei ole eriti meeldinud väljend tuima näoga, aga see kool seda just tuima näoga tegi. Isad muidugi uurisid asja ja rääkisid juristidega, viisid ennast asjaga kurssi. Rääkisid direktori ja hoolekogu inimestega…

Kui ma seda kõike kirjutan, on see loll juhtum ilmselt klaaritud. Noored on ikkagi gümnaasiumi vastu võetud, aga kas nad usaldavad edaspidi kooli? Kas nad usaldavad oma riiki? Ilmselgelt on siin veel palju küsimusi, aga peamine neist – kes vastutab? Äkki haridusminister või mõni ministeeriumiametnik? Ja tagatipuks kuulsin tüdrukust, kes ülikoolis õpib, aga ei tee vahet kuusel ja männil. Tüdruk pole süüdi, teda lihtsalt pole õpetatud.

Loen paksust, Ants Tammari koostatud ja äsja ilmunud kooliajaloo raamatust „Rapla kahe koolimajaga kooli lugu” kroonikakatket, kuidas direktor Kamilla Padrik saatis 1945. aasta juulis hariduse rahvakomissarile kirja, milles palus, et kirikuõpetajal Evald Saagil lubataks koolis edasi õpetada ladina keelt. „Toetudes kuuldustele, et kirikuõpetajail ei lubata anda tunde koolides, pöördun Teie poole, paludes kaasabi ja toetust, et Evald Saagil lubataks ka eeloleval 1945/46. kooliaastal õpetada Rapla keskkoolis ladina keelt 12 nädalatundi.” Üks põhjendustest, miks ladina keelt õppida keskkoolis, on see, et edasiõppimisel ülikoolis on teadmised ladina keele alal väga vajalikud. Loen, et arhiivis ei ole vastust selle kirjale. Küll aga mäletavad sel ajal õppinud, et pastor Evald Saag 1945/46. aastal tõesti ladina keelt õpetas. Uhke teada!

Usaldada saab inimesi

Enne teatrietendust Viinistul istusin jalgu kõlgutades vana katlamaja kivist soojatrassil, kui üks naine mind pildistas, öeldes, et ärgu ma kartku, ta seda pilti feissbuuki ei pane. Ja siis lisas: „Ma loen sind kogu aeg, üle loo.” Tänasin ja küsisin, miks siis mitte kõike, ja ta vastas, et palju targutad. Küsisin, kas see on siis halb? Tema ütles, et alati ei ole ja ma tänaseni mõtlen, kas on siis halb või ei ole. Ma olen üsna veendunud, et suuri ja kihvte linnu tehakse suuga. Ses mõttes, et ideed peavad olema mitut kanti läbi mõeldud, räägitud ja kirjutatud. Siis on lootust, et linn saab suureks. Kui bürokraadid andekatele kaikaid kodaratesse loobivad, viidates kolleegide koostatud reeglitele, siis jäävad ka suured linnad vaimult väikeseks.

Ametnikud loovad kõige kohta lõputult reglemente ja normatiive, seda ka iseenda tegevuse kohta. See tingib ametnikkonna lõputu kasvu. Reeglite täitmist tuleb ju ka kontrollida. Ülereguleerimine viib „sisseõpitud saamatuseni”, kus olulisemaks saab oma kitsa huvi või „rindelõigu” normi või reegli kaitsmine või järgimise jõustamine, aga mitte ühiskonnale kasulik ja mõistlik tegevus. Allan Kaldoja ütleb eelnevale toetudes: „Nii saabki printsiip „mitte teha vigu” olulisemaks kui „teeme vabariiki paremaks”, aga ühiskonnale on selline ülereguleerimine summa summarum kahjulikum kui paljude reeglite tühistamine ja inimeste usaldamine.”

Isand suur-kirjurähn

Edukad saavad olla vaid isereguleeruvad süsteemid ja see kehtib ka inimühiskonnas. Kui öelda, et lollust on maailmas ja meie riigis liiga palju, siis selle ütlemise juur on ilmselt see, et inimene arvab, et tema juhib ja arendab – riigis kehtestatud reeglid peaks toetama ühiskonnaliikmete loovat tegutsemist, kuid meil on bürokraatia hakanud reguleerima inimeste igat sammu. Seni, kuni ametniku või kelle tahes teise õigusega langetada otsuseid ei kaasne ametniku isiklikku vastutust (kuna täna on veel raha jumal, siis rahaline vastutus), sünnib rumalust aina juurde. Jah, vastutada tuleb ka halbade otsuste eest või otsustamata jätmise eest. Poliitilise vastutuse võtmine on nagu paljud teisedki asjad siin ilmas muutunud sõnakõlksuks vaid.

Ma olen mitu aastat imetlenud me aias üsna julgelt ringilendavat suur-kirjurähni. Milline suursugune lind, olen mõelnud. Ja kuidas ta veel väiksemate lindudega läbi saab – respekt! Mõni nädal tagasi kuulsin seda lindu vahetpidamata midagi toksimas. No just nii nagu ta teeb, kui pulmi peab, aga see etapp oli juba möödas.

Ja mida siis mu lemmiklind tegi? Ühes mu ülespandud linnumajas haudus oma pojad välja sinitihane, hästi mõnus, pisike ja mulle tundub, et arukas lind. Mu lemmik rähn tagus sellesama linnumaja ava suuremaks, et sinitihase pojad kinni pista või õigemini vist, et viia nad toiduks oma poegadele. Ma üldiselt ei peleta linde nende tegemistes, aga nüüd astusin vahele. Rähni töö jäi pooleli ja mul on mingi usk, et sinitihase pojad kasvasid lennuvõimeliseks enne, kui vana kuri neile kallale sai. Eks ma mõtlen seda ka, et mu peletamistegu oli liiga inimlik. Eks talvel näen, kui linde söötma hakkan, kuidas sinitihase arvukusega on.

Ühe vestluse lõpuks kirjutab Allan Kaldoja mulle: „Raha on ainult üks energia ekvivalente. Nutikas väljamõeldis, aga katab vaid väikest osa spektrist. Ei ole meil praegu kangelaste ajastu. Olmedekaad on. Aga reipust tuleb hoida, sest alati kõik muutub.”

Ülo Vooglaid armastab mulle korrata, kui ma väga pessimistlikuks muutun, et teist Eestit ei ole. See tähendab, et ei tohi sellel, mis ei meeldi, lasta võimust võtta.Kodanikud sekkuks.