Indrek Hirvel ilmus äsja kirjastuses Ilmamaa väljaantus luuletuskogu „Minu viimane kevad”. Luuletaja oli nõus oma luule sisemaastikest ka proosas rääkima.

„Inimesel on üldse raske olla, kui ta silmad lahti hoiab ja näeb, mis ümberringi sünnib. Teiste omasuguste hulgas on muidugi kergem… või siis päris üksi võõral rannal.” ütleb Indrek Hirv. Ütleb, et kui nad koos Vello Saloga kreeka keelest Ilmutusraamatut tõlkisid (Ilmus Loomingu raamatukogus 2010.aastal, ei osanud nad mõelda, et apostel Johannes Patmosel kirjeldas just praegust aega. Vaid mõned väljavõtted sealt: „… ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli kibedaks läinud. (lk22); Langenud, langenud on suur Paabel,/ kes oma hoorusega pani kõik rahvad vihaviina jooma! (lk 37); Siruta sirp ja lõika -/ lõikuseaeg on käes,/ ilmamaa lõikus on küps!/ Ning see, kes pilvel istus,/ heitis oma sirbi maa peale -/ ja ilmamaa koristati ära. (Lk 38)”. Aga lugege ise.

Indrek, oled sa ikka veel romantik, oma elustiililt ja loomingus?

Ma olen jälle romantik, nii nagu kahekümneselt, vahepeal on ka muid aegu olnud.

Kas sa oled enese muutumisega rahul, annad sellele hoogu, või hoiad vana vormi?

Kas olen rahul, et vanemaks jään? Ei ole, ei oska olla, olen tõesti kuidagi segaduses! Ühtpidi lasen ennast kirjutades vabaks, nagu oleksin jälle noor, aga teistpidi kannan endaga ju aastate sügavust ja raskust. Ega siin tasakaalu ei olegi, pendel lööb vahel jalust maha.

Kuidas sa täna kirjeldad rõõmu?

Et kus olen seda viimasel ajal tundnud? Inimtühjal heledal rannal vastu Aafrikat, helesiniste mägede, sügavsinise taeva ja rohekassinise mere vahel. Ja siis Tartus, Müncheni kõrtsis ülikooli vastas pojaga õlut juues.

Mis kurbusega on juhtunud maailmas?

Sa mõtled ilusat kurbust, seda Schuberti kurbust… Eks see kadus muus maailmas kramplikku, sunnitud rõõmsameelsusse ära juba varsti peale sõda, meil siin jätkus seda kauemaks. Aga tead, see on hakanud tagasi tulema, uus, surmav viirus ja maailma kiire ökoloogiline allakäik on surmateema ja kurbuse ka kunsti uuesti tagasi toonud.

Lauri Sommer kasutab sinu loomingust ülevaadet tehes (All-linnast Toomele, Looming 2016) väljendit boheemlik jumalariik. Kuidas sa seda riiki näed? Mis seal on?

Ma olen nende kümmekonna aasta jooksul, mil ma Vello Saloga tihedalt läbi käisin, jumalariigi ranget reeglistikku väga põhjalikult tundma õppinud. Aga sinu küsimuse peale tuleb mulle hoopis meelde üks Anatole France´i novell. Seal on peategelaseks kloostrisse tulnud vana laadaveiderdaja, kes ei oska palvetada, aga teeb vaikselt, kui teised mungad ei näe, jumalaema kuju ees oma laadavigureid, uskudes, et teenib sel viisil ära jumalaema heakskiidu. Eks mina teen ka oma vigureid…

Taas nopin Sommerilt mõtte: eksootikaihalus. Me oleme sinuga ühest põlvkonnast ja just Sommeri ülevaatest leian sulle omistatud jooni, mis võiks ehk iseloomustada tervet põlvkonda.

Kas sinu jaoks on olemas viiekümnendate keskel ja lõpus sündinute põlvkonnal mingeid ühiseid jooni, midagi, mis seoks?

Tookord, mõtlen aega, kui meie sinuga kujunesime, kooliaega, läks see põlvkond ju kaheks. Mina ja minu sõbrad kuulusime nende hulka, kelle isad olid sõjast ja vangilaagrist läbi käinud, olid enne sõda või sõja ajal Soomes või Saksamaal käinud, teadsid, et muu maailm on olemas… ja siis olid need nooremate, üldiselt taltsamate isade lapsed, kes uskusid seda, mida koolis räägiti. Aga see meie kamp, jah, oskas igatseda – kas vanu aegu tagasi, või siis kuulas kodus Ameerika häält, teadis üht-teist vabast maailmast ja igatses seda. Rõhk on siin sõnadel oskas igatseda.

Kuidas sa suhtud tsitaatidesse ja tsiteerimisse oma loomingus ja loomingus üldisemalt?

Kultuurilugu koosnebki suurelt osalt tsitaatidest ja laenudest. Minu varasema luule vorm küpses 17. sajandi prantslasi tõlkides, praegune kujunes siis, kui Vello Saloga psalme tõlkisime, võin öelda, et olen oma praeguse vormi saanud kuningas Taavetilt. Kujundeid ehitama ja lihvima õppisin peamiselt Rilkelt.

Tead, sel talvel tuli ühte mu luuletusse kogemata üks kujund… midagi sellist, et vesi õitseb laeva kiiluvees. Pärast mõtlesin, et see oli vist juba Iiliases sees. Sellised vanad nõksud või üle aegade seosed annavad luulele kindluse ja sügavuse, neid ei pea kartma. Teisest küljest muidugi jälle… kui Eugène Marais nägi, et Maeterlinck on oma “Valge sipelga hinge” tema artiklitelt maha viksinud, laskis ta endale kuuli pähe! Ühesõnaga, oma kaasaegsetelt luuletajatelt ei tohi küll midagi võtta, ei meelega ega ka kogemata. Selleks on kõige targem neid üldse mitte lugedagi. Mina loen küll ainult klassikat. Mind muidugi matkitakse, matkiti üheksakümnendatel ja matkitakse nüüd jälle.

Ja jälle ei saa ma mööda Lauri Sommerist, kes kirjutab, et on sinult õppinud ilu tunnetamist ja ajaloo elustamist.

Kas sa, kui luuletad, sõnastad enese jaoks, miks sa selle luuletuse kirjutad? On seda üldse vaja sõnastada? Kas kunsti eesmärgi sõnastamine ei ole liiga lõplik, nii lõplik, et kaotab loomingulisuse mõtte?

Muidugi kaotab! Midagi ma ei sõnasta, ei saagi sõnastada! See oli väga lapsik küsimus! Kui sõnastan, siis umbes nii: ma püüan siin nüüd tasakesi seda sõnastamatut õige natuke võimalikult lähedalt riivata…

Oled jalutaja. Kas sinu Tartu linna käigud, jalutamise tee, on läbimõeldud – et iga päev üks rada – või lased ennast juhtida sellele… kuhu jalad viivad?

Nii ja naa. Jah, lasen küll jalgadel minna, aga kui võimalik, siis sinna, kus pole juba aastaid midagi muutunud, jõe äärde või surnuaeda või… Mõttes jalutan niikuinii hoopis teisi radu.

Mis tähendus sinu jalutamistel on sinu enda jaoks?

Eks ta meditatsioon ole. Või siis igapäevane töö. Mõni istub laua taga, mina jalutan. Andaluusias on mu igapäevane rada seitseteist kilomeetrit mööda rannajoont. Käin seda rahulikult neli tundi, vahel võtan jalad paljaks, vahel istun kivile, võtan taskust pliiatsi ja märgin midagi üles, mida öösel või varahommikul kasutada võiksin. Tartus on mul ka pliiats taskus.

Aja liikumine. Kuidas sa suhtud aega, kuhu me Eestis ja kogu maailmas jõudnud oleme? On see lootusrikas ja loomingule jaksu andev aeg?

Ei, see on väga hirmutav aeg. Talvel olen tavaliselt Andaluusias, aga möödunud sügisel elasin paar kuud Berliinis, lausa Neuköllnis, kesk moslemeid, ja jaanuaris olin paar nädalat Pariisis. Ma tean küll, mis maailmas toimub. Uudistega olen ka juba oma Vaba Euroopa aegadest harjunud kursis olema. Vahel võtab see, mis maailmaga toimub, igasuguse jõu ära, vahel annab trotsi ennast kokku võtta. Lihtsalt, et inimene olla ja mitte tuimaks muutuda… ega teha ei anna enam ammu midagi. Kui me Saloga Ilmutuseraamatut tõlkisime (Loomingu raamatukogu 2010), ei paistnud veel, et apostel Johannes Patmosel just meie aega kirjeldabki.

Olen märganud, et avaldad viimasel ajal väärikaid valikkogusid. Ütled, miks?

Ah et tõmban muudkui otsi koomale? Ega see väga teadlikult ei sünni. Mu eelmine vastus annab siingi vastuse…

Mul on kuidagi selline tunne, et kogu maailmas ei ole enam sellist kohta, kus boheemlasel oleks hea olla. Või on hoopis vastupidi, et hoolimata ajast ja oludest on boheemlasel ükskõik, kus olla?

Aitäh, et mind ikka boheemlaseks pead, vahel tundub mulle, et minu boheemluses on liiga palju ratsionaalsust… et “selles hulluses on meetodit” – nagu Hamletil. Inimesel on üldse raske olla, kui ta silmad lahti hoiab ja näeb, mis ümberringi sünnib. Teiste omasuguste hulgas on muidugi kergem… või siis päris üksi võõral rannal.

Sul on luuletus – Riho Sibul laulab seda …siis tahaks olla kiriktorn vee taga – harva lüüa kella… Milline oleks sinu tänane soov?

Näed, sina jõudsid küsimusega ka samasse kohta. Eks ma hakka sügise tulles jälle sinna tühjale võõrale rannale tagasi igatsema, täielikku vabadusse, kus ma võin aeg-ajalt mõne luuletuse kirjutada, lootuses, et keegi seda kunagi siin loeb.

Kas lugeja saab loota ka sinu uute luuletustega kogu? Kui jah, siis millest seal luuletad?

Mu uute luuletuste kogu – Ratsuritäht – ootab juba kevadest peale Ilmamaas ilmumist, täpsemalt kultuurkapitali toetust. Selle jõulisemad luuletused on kirjutatud veebruaris, siis kui Hispaanias hakkas juba aimu olema, mis lähematel kuudel juhtuma hakkab. Ega see kerge kogu ei ole. Aga ta on oma raskuses väga ilus!

Eraldi:

+++

Kindlameelne nagu tuul

nendel heledatel päevadel siin –

kindel kestmises

läbi igaviku

või nagu laine mis

ilma vähima kõhkluseta

kangutab lahti

vanade muulide kive

astun ma õhtuvaikuses –

hing täis valgust mis kestab

vähemalt hommikuni

ning mu silmad –

sinistest kaugustest sinised –

vaatavad aegadest läbi

Looming 6/2020

+++

Kui jaani kiriku kell

on kogu igatsuse

endast välja prõmminud

jääb ta tühjalt ootama

minu katusekamber

jääb ka tühjaks

kui ma ära alla tulen

hakid passivad

kirikuukse ees

ja tuvid

minu akna taga

kärsitud hinged

kogunevad pilvedesse

ümber lagedaks põlenud maa

Akadeemia nr 6 /2020

Ilmus Maalehes. Pildid erakogust.