Mõistuspäraseid hääli mobiilse positsioneerimise kurjasti kasutamise vastu õnneks kõlab. Hirmul on muidugi suured silmad, aga rahaga teda ära ei osta. Peamine küsimus on, kaua see ebamäärasus kestab.

Mind ei lase tänases ajas lahti mõte, et iga abi, mis süvendab abitust, on kahjulik. Seda tuleks mõista üsna üheselt. Inimestele on omane olla tänulik. Olla abivalmis. Hetkel, kui me igapäevane töölesõitmise rituaal on katkenud ja inimesi ähvardab rahapuudus, võiks riik mu meelest targemate abiga otsida lahendusi ja seda kõva häälega ka öelda, kuidas inimesed rahata ellu jääksid. Sellele täna mõelda, kuidas suurfirmasid elus hoida, võib, aga see tundub kujunenud isolatsioonis küüniline. Suur Peeter ja Väike Peeter, meie Eesti lugu, aga maailma mastaap. Enne sööme sinu leivakoti tühjaks, siis vaatame…

Päts ja Ratas

Kus see loogika siin on? Et äkki ei peaks olema tänulik, et äkki peaks pakutavast või küsitavast abist keelduma? Oma taolistes elupundardes olen ikka pidanud usaldama intuitsiooni. Selles, mis hetkel maailmas sünnib, pole loogikaga mitte midagi peale hakata. Huvitav, kas meie tänane peaminister mõtles iga hinna eest poliitilist võimu võttes sellele, milline võib olla ta tegelik vastutus. Ma ei usu, ränk küll, aga mitte nii ränk.

Siin tuleb pähe president Pätsi dilemma – lasta Vene väed riiki. Mart Kivastik on oma näidendisse me presidendist ja riigi loojast koleduste ja hirmude kõrvale ilusa unistuse kirjutanud. Nimelt unistab ta näidendi peategelane Kostja elust Kloostrimetsas oma talus.

Ellu me muidugi jääme suures plaanis, aga kes ja kuidas me elame, see küll võiks mõtetes olla. Ka siis, kui lahendusi otsida. Suur plaan? Iseolemine?

On selge, et viirus ei tee vahet rikastel ja vaestel. Teeb vahet vanadel ja noortel hoopis. Järelikult…

Ei hakka järeldustega vehkima, eks.

Ühiskondlik šokk

Jäin mõtlema, et kas sõna kaastunne käib kokku riigimehelikkusega. Esmapilgul ja lähtuvalt kõigest eelnevast me riigis ja maailmas – vist mitte. Et kaastunne pole ehk parim nõuandja ja mis kõik veel, et kaasa tunda võib kunstnik, politseinik ja ametnik mitte. Ometi on just see, kui inimene kaotab inimlikkuse, mis tahes ametis ta ka ei oleks, ümbritsevatele ebameeldiv. Lugesin just elust India slummides ja mõtlesin, kuidas oma suhteliselt heas elus olen mõelnud enese rahustuseks kastisüsteemile. Ikka nii, et prügikastistki toitu otsides saab mõelda elu mõttest. Et jagamine kastidesse aitab inimesi õnnelikult elada. Kuulud kerjuste hulka, kes teenivad seitse eurot päevas ja oled sellega rahul. Nüüd võetakse neilt seegi. Täna ohus elades ma seda mõttekäiku enam ei usu.

Matsin mõni päev tagasi siisikest, kes jäi parvest maha meie aeda. Mu meelest oli tal ka paariline. Siisike oli haige, sain sellest aru, sest ta ei kartnud mind. Ma talle muidugi kättpidi külge ei roninud. Toimetasin oma tegemisi ja panin tähele, kuidas linnuke pead tiiva alla peitis, kui väsis. Küsisime isegi tuttavalt ornitoloogilt, mida lind sööb, et kas ta saab meie kevades ja suves hakkama. Ja siis ühel hommikul oli ta surnud kuurialuse tugitooli alla. Kuidagi abitu tunne oli, et suur tark inimene küll, aga lindu ikka ei oska aidata. Paarilist pole ma enam näinud.

Neid ridu kirjutades ja ikka me peaministri suurusele mõeldes… Peetrus „Põrgupõhja uues Vanapaganas” ütles Jürkale: „Sa kas saad õndsaks või kaotad kõik.” Jürkat ähvardas võimalus kaotada põrgu. Ja ta läks maa peale inimeseks.

Hirm tapab

Mu tuttav lavastaja jagas teise juudi räägitud lugu: Rabi kohtab tänaval suramainglit. Ajavad juttu ja surmaingel lubab, et viib kaasa 5000 inimest. Läheb aeg mööda ja nad saavad taas kokku. „Lubasid surma viiele tuhandele, aga tapsid 15 000?” „Viis tuhat viisin mina. Kümme tuhat suri hirmust.” Mu meelest veendumuseta räägitud rahustavad sõnad – neid on täna palju – võiksid rääkimata olla. Need süvendavad hirmu.

Parasiidid

Ma ikka pean tooma oma hirmudest ka konkreetse näite. See on tsitaat Uutest Uudistest 28. märtsil. Jaak Madisson: „Selle olukorra taas perfektne näide on Vilja Kiisler, kes täna tegi arvamusavalduse kõige ausamas ja parimas väljaandes nimega Delfi, et valitsus plaanivat hakata piirama inimõigusi ja sõnavabadust. Samas meeldiks Kiislerile, et seesama valitsus maksaks osa tema palgast kinni. Selliseid eluvorme nimetatakse parasiitideks.” (kirjaviis muutmata) Kas üksikjuhtum või üldistus?

Mõttetrafaretiks on saanud ütlemine, et sel aastal tuleb kevad teisiti. Visnapuu oli naisesse armunud, kui sedasi kirjutas oma nüüd palju tsiteeritud värsirida. Meie ei peaks armuma katasroofihõngulisse maailma. Olen kindel, et kevad tuleb just nii, et oleks teisiti ja sellel pole inimeste teisitiga suurt midagi pistmist. Kui kevad ei tuleks üldse, siis oleks teisiti.

Kuidas vabaneda hirmust selle ees, mis ees ootab? Situatsioonis, kus pead abivajajale ütlema, et ma ei saa aidata, sest on eriolukord. Et hiljem. Äkki siis on lootuseta hilja juba?

Keegi tõsine tegija arvas: „Kaunis kevadine nädalavahetus jäi seljataha. Maakatel on õnneks võimalus rühmata aias.” Rühmamine siis aitab lolli? Sisepagulus kestab. Mõttekoht on selles, kas tahta endist tagasi või tahta paremat ühiskonda ja maailma.

Ilmus Maalehes. Pildid siin, Viio Aitsam.