Teatripäeva auks, mis siis, et see polnud nõnda mõeldud, räägib teatrijuttu, mis puudutab tegelikult inimeseks olemist, Peterburis ja kogu Venemaa legendaarne lavastaja Lev Erenburg.

Homme on ülemaailmne teatripäev. Peterburi lavastaja ja õpetaja, meiegi noorema põlvkonna teatriinimesi koolis õpetanud ja õpetava Lev Erenburgiga kohtusime vaid veidi enne seda, kui piirid ja teatrid siin- ja sealpool kinni pandi.

Leningradi kuulsaima lavastaja, Voldemar Panso kaasaegse Georgi Tovstonogovi õpilane Lev Erenburg (1953) on lavastaja ja teatriõpetaja, meister. Sekka on ta ka väljaõppinud kirurg, kes on töötanud kiirabis. Tuletab vahel meelde, kuidas käis kaklejaid lappimas. Viimased seitse aastat järjest on ta õpetanud Peterburi teatriakadeemias.

Erenburg ja eestlased

Lev Erenburgi käe all on õppinud Eesti Draamateatri näitleja Kristo Viiding, Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli juhtiv ja järgmise kursuse meister Jaak Prints. Hetkel õpetab Lev lavastajate kursust, käsil on kolmas aasta. Kursusel õpib taas ka kaks tudengit Eestist – Dajana Zagorskaja (on varem lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia Kalju Komissaarovi käe all) ja Andres Popov (temal on Londonist saadud näitlejaharidus). Dajana kinnitas mõlema soovi lõpetada kool ja tulla tööle Eesti teatritesse.

Praegu, kolmandal kursusel tegeldakse näitlejadiplomi lavastuse väljatoomisega. Neljandal kursusel lavastavad tudengid ühevaatuselisi näidendeid. Seda tehakse Lev Erenburgi asutatud teatris Nebolšoi Dramatitšeski Teatr. Mängivad selle teatri näitlejad, kes kõik on ta enda kunagised õpilased. Parimad lavastused, kui neid on, jäävad teatri mängukavva.

Dajana Zagorskaja rääkis, et teatrikooli viiendal aastal pühendutakse diplomilavastuse tegemisele, see on täielikult iseseisev töö, ja nemad koos Andres Popoviga plaanivad selle kindlasti teha Eestis.

Meie kohtusime esimest korda seitse aastat tagasi, kui Märt Meos organiseeris Tallinnas näitlejatele Lev Erenburgi meistriklassi – kui ma ei eksi, siis kestis kaks nädalat. Hiljuti oli lavastaja Lev Erenburg üle pika aja taas Eestis, et näidata Vaba Lava kutsel Narvas ja Tallinnas oma viimast lavastust „Kuningas Lear”, millega trupp ja meister tegid tööd pea viis aastat.

Profiks saab, kes pühendub

Kuidas te ütlesitegi Lev – mis see karakter on?

Karekter on mõtteviis, persooni mõtlemise viis. Ja karakteersus on sellele inimesele iseloomuliku mõtteviisi väline väljendus.

Kuidas õpetada näitlejale vajalikke käsitööoskusi?

Ma saan sellele küsimusele vastata ainult üldises mõtte. Mis siis, et käsitöö, milline tahes, on julmalt konkreetne. Üldises mõttes tähendab näitleja käsitöö tudengitele näitlejareflekside õpetamist. See on pikk protsess. Minu õpetaja Tovstonogov ütles, et teatrikooli esimene kursus on verevahetus, pidades silmas just uute reflekside tekitamist.

Lavastaja elukutse puhul on refleksid mõtlemisvõime arendamise teenistuses. Oskus mõelda ja analüüsida. Oskus valida asjaolusid ja heakskiidetud asjaolusid teravdada, lähtudes näidendi üldiste lahenduste loogikast.

Kas lavastaja elukutse on ajas muutunud? Kuidas õpetamine?

Muidugi on muutunud. Ma saan rääkida vaid enda järgi. Ja muutumine on läinud vähema autoritaarsuse suunas. Minu õpetajad, kogu nende vabamõtlemise juures, olid piisavalt autoritaarsed. See väljendus ranges distsipliinis. Nendega oli peaaegu võimatu vaielda. Mitte ainult sellepärast, et nad olid kogenenumad ja targemad, aga ka sellepärast, et meil oli nendega suurem distants kui minul oma üliõpilastega.

Ajad on muutunudja küllap inimesed koos sellega. Mul ei ole praegu vajadust väga tõsist disatantsi hoida. See kas tekib või ei teki iseenesest. Baseerub see ainult vastastikusel austusel.

Ma võin mõelda ka nii, et muutused on toiminud sellepärastki, et olen aastate lisandudes enesekindlam.

Lavastajal peaks olema oma maitse. Ka see peaks olema tähtis, et ta oskaks ära tunda, mida just sellel ajahetkel, siin ja praegu oleks vaja öelda neile, kes tulevad teatrit vaatama. Kuidas seda õpetada, mis tähtis on?

Seda ei saa õpetada. Seda ei tohigi õpetada. See on isiksuse kujunemise küsimus. Oletatakse, et kui inimene tegeleb režissuuriga, on ta automaatselt isiksus. Isiksus aga tähendabki seda, et tal on, mida öelda. Tal on oma vaatenurgad.

Mina pole mitte kunagi mõelnud, kuidas publik mu pakutu vastu võtab. Ka sellele ei ole mõelnud, mida täna just publikule vaja on. Miks? Sest ma olen sügavalt veendunud, et kui sellele mõelda, siis sa ei tee mitte midagi ära.

Vaja on teha seda, mis on endale huvitav. Ja kui see õnnestub, siis on see huvitav huvitav ka teistele. Sest me oleme kõik ikkagi ühtemoodi määrdega ses maailmas võitud. Meil on üsna ühtemoodi valus, meil on ühtemoodi… inimesed on sarnased… Kui sa oled andekas, siis sinu valu kajab teistes vastu.

Kui ei kaja, siis publik on andetu?

(Naerab.) Jah, see on õige.

Teater räägiku inmeset

Mis tase teie praegustel õpilastel on?

Rohelised on veel. Ei õitse.

Kolm aastat on õppinud. Kas nad ise teavad seda hinnangut?

Minu kohus on neile seda meelde tuletada, kui nad unustavad. See, kuidas ma seda ütlen – vahel pehmelt, vahel julmalt – sõltub antud olukorrast.

Kas te lubate oma õpilastel kooli ajal osaleda seriaalides, teha erialast tööd mujal?

Siin on alati käärid. Lased inimese võtetele, siis sa kindlasti paned raskesse olukorda ülejäänud kursuse. Sest jutt ju käib ühest kogukonnast ja see on tähtis. Teisest küljest – lavastaja ja näitleja elukutse on nagunii selline, mis paljuski sünnib edust. Fortuunast. Ja keelata inimesele võimalus, kui elu äkki talle teist võimalust ei pakugi – mul ei ole seda õigust. Ma luban, isegi kui sellest on mul endal kahju. Elu näitab, kui palju mul on õigus. Minu õpetajad meid ei lubanud. Ma ei ole nii suur, et keelata.

Te kusagil ka seda ütlesite, et te ei ole nii suur, et teha üle kolme tunni kestvaid etendusi?

Jah, see on samast mastist mõte. Täiesti tõsiselt. Ma räägin seda ilma naljata, sest tänane vaataja… minu arvates tal pole seda vaja. Tänane teater vajab täpsust ja kontsentreeritud vormistust. Muidugi ma ei pea siin enda arvamust viimaseks tõeks ja rahus luban teisi arvamusi. Mina ei lähe vaatama etendust, mis kestab üheksa tundi. Ei lähe! … Kui see pole just minu lavastus. (Naerab.)

Miks teater ikkagi on?

Teatris peab rääkima inimesest, inimese nimel. Ajalugu võib olla väga kibe, traagiline, valguseta, aga ta ikkagi peab etenduse lõpus panema mingisuguse küünla süttima. Tunneli lõpus süttivad tuled on erinevad.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem tahan mõtteid sõnastada. Tahaks elada mitte peaga, vaid tunnetega suures ulatuses. Äkki sellepärast, et neid ei ole enam väga palju jäänud…

Kui sa tunnetest ei räägi, siis kaotad nad, aga kui sõnastad kõik ja seda kuulutad, võid tunded tappa.

Ilmus Maalehes. Pildistas Ervin Õunapuu.