Tänases Eesti teatris on puudu lavastaja, kelle loominguline käekiri ja dramaturgia valik võiks olla eeskujuks teistele.

Selle mõtte juurde juhtis mind Jaak Allik, kes 14. detsembril Elvas, pärast Jaan Toominga lavastust „Luikvalge” selles lavastuses suurepäraselt mänginud harrastusnäitlejatele kõneldes muu hulgas ütles: „Jaani (Tooming) lavastuste kõrval ei saanud tema põlvkonnakaaslased teatris tegelda tühiste asjadega, sest nad oleksid sellega väga silmapaistvalt lolliks jäänud.”

Kui talle hiljem oma mõttekäigust rääkisin, lisas ta sellele, et hetkel pole Jaani-sugust majakat, veel ühe külje: „… lihtsalt üksteise lavastusi ei vaadata. Nõnda ei teatagi, kui rumalad ollakse. Häbitunne on kadunud, nagu turumajandusele omane.” Teine valdkond ehk, aga Silver Sepp ühes oma laulus võtab mu meelest selle, mis sünnib me kultuuris üldisemalt, lühidalt kokku, lauldes: „Sain kõik, mis tahtsin, kuid kaotasin iseenda.”

Lavastaja Jaan Tooming, kelle loomingulist juubelit – 50 aastat esimesest lavastusest „Laseb käele suud anda” – Elvas „Luikvalge” mängimisega tähistati, on eesti teatriuuenduse käilakuju.

„Kaasaeg! Kaasaegsed! Kaasaegsus!” kirjutas Kaarel Ird juba 1969. aastal, ajendatuna Jaan Toominga esimese lavastuse „Laseb käele suud anda” vastukajadest, mis pehmelt öeldes noorte maailmavalulist maailma saatuse üle mõtisklemist teatrilaval snobismiks pidasid.

Jaak Allik kirjutab oma teatriraamatus „Kihnu Jõnnist Savisaareni” (2016): „Toomingat süüdistati selles, et tema rahvuskontseptsioon on üsna vildak, sest rahvas nähakse ennekõike tuimust, totrust ja julmust ning lavastuses domineerivat läbinisti pessimistlik inimesekäsitlus.”

Kui nüüd veel kord põigata me muusikamaailma, siis siin on neid, kelle järgi joonduda, seal tagapool olemas ja eestki tulemas.

Laval olemise puudutus

Kuidagi läks nii, et minu 2019. aastast sai aeg, kus vaataja ja vaatleja positsioonilt korraks ka ise vaadeldavaks sain. Juhtus, et osalesin kahes lavastuses – kevadel Tartu Uues Teatris esietendunud Rene Liivamägi lavastuses „Puumees” ja sügisel Eesti Rahva Muuseumis Jaan Toominga lavastuses „Kaupo ja Lembitu”. Kui ma oma pisikesed filmisutsudes osalemised saan kokku võtta sõnadega „habeme pärast”, siis teatrirollidele ma seda märki külge riputada ei söanda. „Puumehe” osa oli Renel, kes selle haikulaadse näidendi kirjutas, mõeldud Evald Aavikule. Evald tervise pärast ütles ei ja nii tulingi mängu mina. Peamine, miks ütlesin jah, oli see, et oli vähe aega otsustamiseks ja tekkinud oli omalaadne uudishimu. Uudishimu, kuidas sünnib lavastus täna? Tahtsin ka seda näha, kuidas ma oma tänase elukogemuse ja mõttekeerdudega sellesse blackboxi-maailma asetun.

Esimese hooga ma jooksin kinni. Esimest lavastust tegeval Renel oli oma üsna selge nägemus, aga mina ei osanud ennast sobitada. Üllatav oli seejuures, et ma ei tundnud ennast selles prooviprotsessis – ajal, kui teadsin, et ei saa hakkama – kordagi päris halvasti. Mind võlus väga Uue Teatri boheemlik õhkkond. Selline, kus määravaks ei ole tulemuse tegemine iga hinna eest. See loomulik ja päris loominguline keskkond, kus kaasnäitlejad ja kogu teatrimehhanismi toetav väike ümbritsev seltskond direktorist kuni õmblejani, sai omaks.

Tegime proove kahes järgus ja mul ehk oligi kõige põnevam jälgida seda, kuidas ja missuguse tähtsuse selle elava lavastuse puhul omandas visuaal (valgus, lavakujundus, lisaks originaalmuusika) ning kuidas tervik kujunes. Näitleja enesetunde sain ka kätte, kui olin otsustanud lavastajat kuulata ja mängida …, õigem on küll vist öelda – vähem mängida. „Kõik, mis tundub vale, isegi kõlab valesti, ei pruugi olla vale,” olen proovide algusperioodil oma päevikusse kirjutanud. Veel olen kirjutanud – see ajab mind hetkel muigama –, et näitlejana ja inimesena tahaks olla parem, profim ja, mis peamine, kiirata headust. See on raske, sest aastatega kogutud pessimism ei lase, ütleb hoopis, et üle oma varju ei hüppa.

Kaaslaste abil kinnistus muidugi seal Tartu Uues Teatris teadmine, et alati ei ole vaja seletada seda, mis on äraseletamatu. Sõnad kipuvad olema lõplikud, laval koosmängimine seda ei ole, ei saa valmis.

Täiesti teatriväline (või äkki mind puudutavalt ainuvõimalik just teatris) oli see, et „Puumehe” inimesed said oma inimesteks, mina osaks nendest. Olen siiamaani üllatunud, et see – kuhugi kuuluda – mulle nõnda korda läheb.

Jaan Tooming 2019

Me lavatutvus jääb pea neljakümne aasta taha. Tegin kaasa Toominga Ugala perioodi, mida jäävad kaunistama „Libahundimäng” Tallinna vabaõhumuuseumis, Jaan Kruusvalli „Jõgi voolab”, Maksim Gorki „Põhjas” ja kindlasti „Rahva sõda”, Osvald Toominga dramatiseering, kus koos Eduard Vilde „Mahtra sõda” ja „Prohvet Maltsvet”.

Nüüd „Kaupo ja Lembitu” proovides nägin õnnelikult pealt osade sünde. Seda, kuidas Nero Urke sisse puges Kaupo. Kuidas Kristo Viiding ei olnud enam äkki mulle lavalt ja elust tuttav Kristo, vaid mõtles nagu Lembitu, muutus teiseks. Ja siis ühes proovis need poisid, noored mehed, kelle otsustada on 13. sajandil eestlaste tulevik, olid äkki skulptuursed, olid võimsamad kui elus – see puudutas proovis ja hiljem elus. Ka see, kuidas Kristjan Sarvest sai ristirüütel Rudolfo, kuidas ta puges raskesse soomussärki nii vaimselt kui füüsiliselt, kuidas ta mängis lavastuse lõpuosas murdunud meest … Seda oli uhke näha ja kogeda.

Jaan Tooming lavastajana on suur tänaseni. Ta teab, mis teeb. Kui seda protsessi millegagi võrrelda, siis on näitleja Toominga jaoks pill, mida tuleb häälestada, ja seda häälestamisoskust ta valdab. Mängima peab näitleja ise, aga Jaani sisekõrv kuuleb näitlejapilli võimalusi paremini kui näitleja ise. Ta suudab need teistmoodi helid näitlejatest välja võluda. On ise võlur ja teeb näitlejatest võlurid. „Kes on näitleja, kui ta ei mängi? Tõelist näitlejat toidab mäng!” olen üles kirjutanud Jaani proovis öeldud mõtte. Sellest kantud on ju ka lavastaja Jaani põhimõte, et kõik see, mida ta näitlejale proovis ütleb, pakub või ette heidab, ei ole etteheide või soovitus selleks, kuidas persoon peaks käituma elus. Selles pole midagi isiklikku, see on öeldud näitlejale, kes poeb osasse, või näitlejale, et too laseks osal pugeda endasse.

Elvas „Luikvalget” vaadates sain taas kord aru, miks harrastajad on nii head ja miks Jaan nedega töötab. See pole vaid olude sund ja juhus, vaid see, et need inimesed tõepoolest seda armastavad, mida teevad. Ja uhke on, et nad on võimekad.

„Luikvalges” on Tooming August Strinbergi neljavaatuselisest näidendist järele jätnud tund aega. Laval on romantiline muinasjutt sellest, kuidas armastus ja usk võidavad kurjuse. Näitlejad mängivad nii, et see vormilt vaene intensiivne lühivorm mõjub kohe kohapeal ja seda enam järele mõeldes.

Narva tuleb kindlasti lähemale

Narva linn ja sealsed inimesed on 2019. aastast tunnetuslikult lähemal. Narva Vaba Lava maja avamine jäi detsembrisse aasta tagasi. Üsna kindlasti oli see sündmus, mis oma tähenduse saab hiljem, mis oma tähendust nüüd tasahaaval loob.

Ma siin oma Raplas ka ju mõtlen, et Narva on kaugel. Samas tunnen inimesi Venemaal, kes ühe etenduse vaatamiseks lendavad päev otsa lennukiga ja ei pea vahemaid kaugeks. Mind meelitas Narva hea teatriga sel aastal üsna mitmel korral. Käisin kohal ja kordagi pole pidanud pettuma. Tean pisut ka Narvas tuleva aasta plaanidest ja näiteks järgmistele Peterburi päevadele, mis toob piirilinna Piiteri kuulsad väiketeatrid, tahan kindlasti minna.

Selle aasta mai alguses olin vist ainus teatrist kirjutaja, kes osales neil päevadel. Nüüd on lootus, et info Narvas sündivast jõuab Eestis laiema teatriringkonnani. Mais nägin Peterburi Vassili saare teatri Maksim Gorki 1901. aastal kirjutatud näidendi „Väikekodanlased” lavastust ja teatri „Prjut komödianta” lavastust „Mees Podolskist”. Viimane on küll üks enim mängitud näidend tänasel Venemaal ja ma isegi saan aru, miks see absurdihõnguga näidend nii populaarne on, aga selles konkreetses lavastuses oli mu jaoks siiski kõige nauditavam näitlejavalik ja nende töö. Vähem läks korda lavastus ja näidendi sisu.

„Väikekodanlased” oli vägagi klassikaliselt tehtud lavastus, lausa nii, et meie teatrikontekstis mõjus eksperimendina. Näitlejad olid taas väga head.

Narvas ja Vaba Lava kuraatorprogrammi raames tehtud kolmest lavastusest kaht –„Transiit. Peatage muusika” ja „Minu Eesti vanaema” – vaatasin esmakordselt Narvas. Ja oli huvitav. Lisaks lavastustele, mis ju oludest sunnitult kahes keeles, oli ka publik mitme emakeelega. Vaatasin mõlemat lavastust ka nii Tallinna Vaba Lava saalis kui Moskva külalisetendustel ja saan öelda, et need on ajas ja mängukordadega vaid paremaks läinud. „Transiit. Peatege muusika” kutsuti kohe Moskvasse tagasi.

Kõige uuem uudis on, et Vaba Lava juht Märt Meose sõnul on nüüd üsna kindel, et Moskva teatris Draamakunsti Kool lavastatakse Mart Kivastiku näidend „Kostja ja hiiglane”. Peaosa Konstatin Pätsi ehk siis Kostjat mängib väga võimas vene näitleja Igor Jatsko. Näidendi lavastab – nagu aasta tagasi suvel meil – Aleksandr Ogarjov. See on suur läbimurre, kui pidada silmas näidendi konteksti ja Venemaal tänaseni hõõguvat suure juhi Stalini kultust, salastalinistide osalemist riigi valitsemises.

Teater teeb Paidet

Niisamasugune ülesanne nagu Narva Vabal Laval on ka Paide teatri poistel. Paide poisid (muidugi on nad mehed, aga tahan nii öelda) on mu jaoks nähtus, nad annavad Paidele uue näo. Ja leidsid sellel suvel ka võimaluse ja lahenduse ennast suuremale publikule näidata. „Eesti Jumalad” Vargamäel oli tehtud Eestis ennenägematu mastaabiga ja see mõjus lummavalt. See, milline energia Vargamäe väljal tekkis koosmängus maa ja pilvedega ja näitlejatel omavahel, oli samuti peaaegu ennenägematu. Ja mis peamine, noored ei läinud publikule silmategemise rada, vaid tegid oma. Otsisid maailmas sündivale mõtet, toetudes kahe jalaga oma maale ja kirjandusele, samas julgelt inspiratsiooni ammutades kogu maailmast.

Pole üldse ime, et Paide poiste viimane lavastus, Jon Fosse „Ma olen tuul” tuli välja koostöös Narva Vaba Lavaga.

***

Mulle tundub, kokkuvõtvalt oli 2019. aasta teatrielus tavaline. Ehk isegi liiga tavaline. Oli minejaid ja oli tulejaid. Mu jaoks jäi väheks just sedasama maailmavalu ja/või elu mõtte otsimist, mis on Jaan Toominga loomingut iseloomustanud 50 aastat.

Samas kui teatrites osataks minna seda teed, kus tehakse pisut vähem ja valivamalt, oleks kõik olemas, et sünniksid lavastused, mida saaks iseloomustada sõnaga teatrikunst ja kus loomingut ei oleks vaja lahterdada muudmoodi.

Lootus teatritõusule ei kao kuhugi, sest üks võimalus on mõelda ka nii: mida rohkem teatrit, seda suurem võimalus tippudeks. Sõna tipud on siin täiesti üheselt kunsti tähenduses. Raha saab andeid ainult toetada.

Õnnestunud muundumine: Tallinna Linnateater, Marius Ivaškevičus “Kant” Egon Nuter – Martin Lampe, Kanti majateener. Lavastaja Elmo Näganen.

Tundliku närviga näitjetöö: R.A.A.A.M. “Juudit. Juudit – Riina Maidre. Lavastaja Airat Abusahmanov.

Ärkamise aeg, eestlased laulavad: Tartu Uus Teater, kammerooper “Emajõe ööbikud”  Rasmus Kull -Kunileid, Lavastaja Ivar Põllu.

Väega näitleja: R.A.A.A.M, Jaan kaplinski “Põgenik”. Kristo Viiding – Tõnis. Lavasja Madis Kalmet

„Kaasaeg! Kaasaegsed! Kaasaegsus!”

Just sellise pealkirja all kirjutas Vanemuise teatri lavastaja ja peanäitejuht Kaarel Ird:

„Kas me tõesti ei märka, et pahandades niisuguste noorte (Jaan Tooming, Evald Hermaküla – MM) üle, asume me ju ühel platvormil nende piiratud aru ja huvidega inimestega, kes põlastavad igat inimest, kes nurisevad, et raha raisatakse kosmoselendudeks, või nendega, kes põlastavad igat inimest, kes vaadates taevas säravaid tähti, ei lepi ainult faktiga, et TÄHED ON TÕESTI TAEVAS, vaid edasi mõtlevad, mis ON TÄHTEDE TAGA, ja edasi juurdlevad, mis on nende TÄHTEDE TAGUSE TAGA! (…) MIKS ME SIIS OMETI TEEME NÕNDA? Kas mitte sellepärast, et oleme unustanud ajaloo kogemused, mis näitavad, et just alati siis, kui IGAPÄEVANE LEIVAMURE ON MURTUD, algavadki suured mured maailma saatuse, elu mõtte, inimese olemuse – oleviku, tuleviku ja igaviku üle.”

Väljavõte Jaak Alliku raamatust „Kihnu Jõnnist Savisaareni”