Raplamaal Kuusiku lennuvälja taga metsas möriseb harvester. Ministrikandidaat Kuusik on enne kanditaadiks saamist joomise jääknähtudega rooli istunud ja politseile vahele jäänud. Sisuliselt peaks ja võiks metsades olla raierahu. Pesitsemise aeg on looduses.

Istun oma vanade sõpradega nende metsa ääres asuva kodu terrassil. Sõbra naine räägib, kuidas ta oma lapselapsele päev tagasi seletas, et see, mis metsas möriseb, ei ole kuri loom.

Sõber räägib karismaatilistest juhtidest. Ta peab silmas Mart ja Martin Helmet. Rohkem neid Eestis ei olevat praegu. Vilja Kiisler on just teatanud, et lahkub Postimehest erimeelsuste pärast peatoimetaja Peeter Helmega. „Ahto Lobjakas tuleks ka lahti lasta nüüd,” arvab sõber. Mina mõtlen siis omaette, kust kohast saaks keegi Lobjakat lahti lasta üldse. Et pigem saab teda keelata…

Ka see mõte kõlab me õhtuses vestluses, et erastruktuur tehku mis tahab, riigi rahastatud ülikoolides peaks kord valitsema. Ja kord tähendab… no me ei lähe oma õhtuhaku vestluses nõnda kaugele. Püüan hoopis selgitada, et Vija Kiisler on tark ajakirjanik, kes on olnud võimuliialduste suhtes kriitiline ammu enne EKRE sündi.

Enne kui me jõuame minna omavahel teravaks ja ajakirjandusvabadusest rääkima hakata, lendavad haned metsa taha – loojuva päikese eest mööda. Nad häälitsevad just nii palju, et neid ei saa märkamata jätta.

Püüan hanede näitel rääkida valikuvabadusest: et mida enam on alternatiive, seda suurem on vabadus… See jutt käib nüüd selle kõlava väite kohta, et kõige suuremad vabaduste eest sõnavõtjad on need, kes ise mingit lisandväärtust ei loo. Ja lisandväärtus on siis oma kätega ehitatud maja või oma traktoriga haritud põld.

Kui ma hakkan oma jutuga jõudma sinna, et kultuuri, sealhulgas rahvuskultuuri, ei saa käega katsuda ega kilodega mõõta, hakkab sokk haukuma.

Haugub just nii, nagu oleks jooksuaeg. Vaevalt saja meetri kaugusel meist, põllul, on metsaloomad ärevil. Sokk ei haugu armurõõmust, vaid hirmust harvesteri ees. Kitsed, meie pildis on neid kaks, hoiavad soku ligi.