See on nüüd Teatrikülgede ajaloos esimene kord kui teen  pika intervjuu inimesega, kellega kunagi juba ses samas lehes pika intervjuu teinud olen. Tõsi, üpris paljud tegijad on kügedel korduvalt rääkinud ikka, aga pikka intervjuu annab teist korda esimesena just Artur Talvik. Aastad on vahel ja see annab tänastele mõtetele ja pea viis aastat tagasi öeldule lisaväärtuse ja kaalu.

Pärast selle intervjuu lugemist või enne, loe ka: „Filmiprodutsent on diletant, kes oskab kõike“, Teatrikülgede intervjuu Artur Talvikuga 2007. aasta jaanuari alguses. Leiad selle aadressil: http://www.teatritasku.ee/index.php/component/content/article/320

 

***

Riigikokku kandideerinud kinomees räägib olukorrast riigis.

„Toitvat rinda ei julgeta hammustada, sest rind võib pahaseks saada,“ ütleb me paljukiidetud kodanikuühiskonna kohta näitlejaks õppinud, kino armastav produtsent Artur Talvik. Artur teab – me ideest sündinud riigis otsustavad asju arveametnikud.

 

Meil on asjad käest ära läinud. Artur, mida sina arvad?

Mul on üks hea näide. Kunagi läksin ühte suurde firmasse, tele- ja filmitootmisfirmasse osanikuks ja juhatuse liikmeks. Vaadates seda firmat, oli selge, et eesmärk on ära unustatud. Võimu olid võtnud seal finantsjuhid ja raamatupidajad, selline seltskond, juristid ka. Saad aru! Näiteks oli ettevõttes tööl majasisene jurist, aga lisaks osteti veel juristide teenust sisse.

 

 

 

No ja sa tahad öelda ju, et sellel firmal läks hästi.

Jah, ta teenis miinust. Seal oli siis nii, et tulid välja oma ideega ja see sattus raamatupidajate maffia keskele, kes tappis idee ja tegi sinust samasuguse arveametniku. Sa ei tegelenud enam idee ja selle teostamisega, vaid bürokraatiaga. Hirmus! Ja me ise tegime ju selle firma. Lõpptulemus oli see, et lasime raamatupidajad lahti. Jäi üks inimene sama suure käibe juures, ja kasum hakkas tulema. Me hakkasime tegelema ideedega, mis oligi eesmärk.

Seesama suhe on ka riigi tasandil käest ära. Idee on puudu ja seda tunnistatakse. Ainuke idee on, et hoiame eelarved tasakaalus. Mis kuradi idee see on! Ja kõik hoiavadki eelarvete tasakaalu.

 

Majandus peab meil kasvama ometi.

See jutt ka mind rämedalt ärritab. Mis jutt see on! Majanduse kasvu ootamise taha peidetakse kõik probleemid praegu. Majandus on meil nagu Jumal taevas. Ei kasva see majandus, tal pole enam kuhugi kasvada. Kasvab natuke ehk. Me peame hoopis vaatama, mis siis saab, kui majandus ei kasva.

Vaatasin üht prantslaste tehtud dokki (Dokumentaalfilmi – MM.) Needsamad vennad, kes ennustasid esimest mulli, keda peeti siis lollideks, need rääkisid nüüd, et suur mull alles tuleb. Et mulli ravitakse samade reeglite järgi, millest see mull tekkis – laenamise, veel suurema laenamise ja veel suurema laenamisega.

 

Kuidas meie peaksime seda teades käituma?

Me peaks käituma nagu partisanijõuk. Kiirelt, tõhusalt, ootamatult, huvitavalt, üllatuslikult, ilma suure bürokraatiamehhanismita. Me ei saa ehitada endale sellist regulaararmeed, nagu teeb Saksamaa. Nemad võivad endale ehk lubada ranget, karmi bürokraatiamasinat, neil on pappi selle jaoks. Meil ei ole, me peame olema kiired, kavalad, nutikad… Kaval-Ants ja Vanapagan.

 

Kujutan selle su väljaütlemise peale ette lugejate reaktsiooni – näed, mees ei saanud Riigikokku, nüüd on pettunud, sellepärast räägib sellist juttu.

(Hästi napilt ja konkreetselt.) Ei. (Pikk paus.) Küsimus ei ole minu Riigikokku saamises. Kui ma kandideerisin, siis inimesed hakkasid küsima: noh, lähed poliitikasse? See väljend siis tähendab, et on inimesed, kes lihtsalt elavad, ja on teised inimesed, kes tegelevad poliitikaga. See ei peaks nii olema.

Sina ka vaatasid mind sellise haiglase pilguga, et kas ma olen ikka mõistuse juures, kui sulle ütlesin, et kandideerin.

 

Tunnistan üllatust.

Ma olen olnud Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu esimees. See on puhas kultuuripoliitika. Tegime valdkonnasiseselt strateegilisi otsuseid kõige olulisema rahastaja kaudu ehk otsustasime, kuidas üldse rahastada filmikunsti. Professionaalsetele poliitikutele meeldib öelda, et poliitika ongi vahendite jaotamine. Mina olen natuke teisel arvamusel. See on kindlasti ka mentaliteedi kujundamine.

Siin ongi Eesti nõrk koht, et inimesed ei tegele poliitikaga piisavalt. Sellepärast asjad lähevadki nii, nagu nad lähevad. Kui sekkutaks, oma õiguste eest võideldaks, seistaks oma nõudmiste eest, siis ei sõidetaks niimoodi oma rahvast üle. Samamoodi ka kultuurirahvast, õpetajatest, arstidest.

 

Kõik me elame teineteise suhtes üle tänava. Kõik on kõigiga seotud ja kuidas sa ütled midagi näiteks teatrijuhi või kehva lavastaja kohta – siis sa kaotad töö kohe.

Ollakse arad. Me istume vertikaalse tissi otsas. Kuidas sa siis seda tissi kritiseerid, kui see on praktiliselt ainuke allikas, kust sa raha saad. Sellepärast keegi ei võtagi avalikult sõna.

Need, kes sõna võtavad, pööravad sellele tähelepanu, nendel on kõigil mingi teine, alternatiivne rahaallikas kusagil juures. Mul samuti, ma võin kritiseerida Eesti filmindust ja kultuuripoliitikat laiemalt sellepärast, et tean – kui nad mulle iialgi raha ei anna, siis ma teen kommertsi, teen telesaateid, reklaame…

 

Mida rohkem on alternatiive, seda rohkem on vabadust. Valikute vabadust meil tõesti ei ole väga paljudel.

Mida need meie miljonärid sulle on öelnud põhjuseks, et kultuurile raha ei anna?

Õigluse huvides pean ütlema, et üsna palju miljoneid on ka antud, aga eitavaid vastuseid on mitmeid. Mulle on öeldud, et kultuurile raha andmine nii väikeses kohas on täitsa mõttetu, sest see ei too raha tagasi. Kui ma siis seletan, et kõik asjad ei peagi tootma, siis sellest ei saada aru – mis mõttes ei pea, peab ju! See on see arveametniku mõtlemine, tema ei mõtlegi muud moodi, kui et üks pluss üks on kaks. Ei taheta aru saada, et asjadel on ka vaimne väärtus, et tagasi tootmine võib olla hingeline või vaimne. Et kultuur toob sulle tagasi heaolumolekule. Seda, jah, ei peeta normaalseks.

Arvestus käib numbrite, mitte inimeste soovide järgi. Miljonärid miljonärideks, aga sellest võiks eelkõige aru saada ametnikud ja poliitikud. Selleks ongi vaja totaalset mentaliteedimuutust

 

Mis sa arvad, miks sa ikkagi sinna Riigikokku ei pääsenud?

Eesti poliitikud on õppinud rääkima. Hästi keerutavad mulli. Mina ei oska seda teha. Aga huvitaval kombel üllatavalt paljudele inimestele läheb see sileda näoga puhutud mull korda. Kui seda jutumulli natukenegi tähelepanelikult kuulata… Jääb mulje, et räägitakse tarka juttu, sest kasutatakse keerulisi sõnu ja lauseid, termineid. Räägitakse enamasti sellest, et jube palju on tehtud, ja inimene, kes asjaga kokku puutunud ei ole, vaatabki, et jah, tegeldaksegi, asjad toimivad.

Minu jaoks oli päris raske jääda lihtsa, selge ja arusaadava keele juurde. Keset seda valimiste möllu panin tähele, et see on nagu tsentrifuug, mis kisub sind kaasa sinna samasse auku. Energia läks selle peale, et mitte minna libedale teele, et rääkida ikka omasid mõtteid ja teha seda arusaadavalt. Tuli õppida ka mitte arvestama kõikvõimalike reklaamijuhtide soovitusi, et tee valimiste ajal nii ja kui osutud valituks, siis on aeg ise mõelda. Olin sellise virvarri sees, et vahepeal ilmselt tegingi mingeid lollusi.

Roheliste maine parandamine võttis mult poole energiast, kuigi ma ise roheline polegi. Nende sisetülid tulid taagana kaasa ja kahjuks neid minusuguseid vabu kodanikke ei olnud piisavalt, et vaekauss positiivsele poolele kallutada

Mu oskusest bürokraatia keelt lõhkuda jäi väheks, see tahab treenimist.

 

Äkki on asi juba nii hull, et valijad inimesed ei saagi enam aru selgest ilusast eestikeelsest mõttest? Kantseliit ja euronormne projekti kirjutamise keel on muutunud üldkasutatavaks ja arusaadavamaks.

Kui on nii, siis see on lastehaigus. Miks perussoomlased valimised võitsid? Peamine põhjus oli ikka see, et nad rääkisid selges ja inimestele arusaadavas keeles. Suutsid lõhkuda bürokraatia mulli. Nemad rääkisid lihtsas, mitte lihtsustatud keeles. Nad ei ole mu meelest sugugi rohkem populistid kui kõik teised.

Vaatasin nüüd esimest korda suure huviga Soome valimisi. Soomlastelt on tegelikult palju õppida…

 

Tean, et sul ei olnud PR meest meie valimiste ajal, kirjutasid oma lood ise, küsimustele vastasid ise. Äkki peakski Riigikogusse saamise üks kriteeriume olema kirjutamisoskus?

Jah, ja seda niikuinii. Et osata selgelt mõtteid väljendada, eeldab kirjutamist. Kirjutad mõtte selgeks. See, kui tähed on selged, ei tähenda kirjaoskust.

 

Õppisid sa miskit sest Riigikokku pürgimisest?

Väga palju, intensiivselt, süsteem sai üsna hästi selgeks. Arvasin enne, et tunnen asja, täna tean ja näen kahjuks rohkem neid karisid, mis meid kohe ees ootavad. Pensionireform tuleks kohe ära teha. Täna peaks julge poliitik rääkima sellest, et minuvanune inimene tõenäoliselt… kas ta üldse ei saa pensioni või pole pensioniiga siis enam olemas. Saad pensioni siis, kui ei jõua enam tööd teha… Üks Jaapani film on, kus vanakesed, kes enam ei jõua, viidi mäe otsa surema. Ise nad tahtsid.

Kui bürokraatia juurde tagasi tulla, on vaja valitsemise reformi, sealhulgas muidugi ka haldusreformi. Muidu bürokraatia lihtsalt tapab ja sööb meid ära, teeb meid kohmakas, aeglaseks, vaeseks…

 

Kas sina oled nüüd käega löönud?

Ei ole, sugugi mitte. 3000 häält kõigele lisaks kohustab – väga palju rahvast usaldab minu mõtteid ja mind. Tõenäoliselt midagi nelja aasta jooksul juhtub, tekib mingi uus ühendus. Halloo, mehed!

 

Kultuuri juurde tulles (ehkki, mis see kultuur ei oleks…), siis sulle kindlasti heideti kandideerimise ajal ette idealismi?

Kogu aeg heidetakse. Mina heidaks idealismi puudumist ette Eesti ühiskonnale. Idealism hoiab sära silmades. Eesti riik sündis idealismist ja ainult idealismist. Kui seal oleks mingi arveametnik tulnud oma kalkulaatoriga kõrvale, oleks ta öelnud, et, poisid, see läheb meile kalliks maksma, me ei tohiks seda ikka teha. Kohe oleks eitus peal. Idealism ei saa olla idealism idealismi pärast, vaid seal peab olema idee.

 

Mis idee täna on?

Minu meelest tänane idee on teha Eesti (Otsib sõnu.) metsavendade jõuguks. (Puhkeb naerma. Tõsineb.) Teha Eesti ülitõhusaks riigiks. Üllatuslikuks ja huvitavaks. Näoga inimeste poole.

Ma olin ühel debatil, rääkisime kohalikest omavalitsustest. Mu kõrval seisis üks tuntud reformierakondlane. Rääkis midagi arukat ja mina pobisesin oma nina alla, et vaat, see on hea idee. Tema, kes polnud harjunud kuulma seda, kuidas keegi oponent võib öelda, et mõte on aus, kuulis hoopis, nagu ma oleks öelnud, et see on halb idee, ja kohe solvus selle peale. Ta siis hakkas saalitäiele rahvale seletama, et näed, üks siin kõrval ütleb, et see on halb idee. Ma siis sekkusin, et stop-stop-stop, ma ütlesin ju hoopis vastupidi. Mees oli nii üllatunud, et neelas keele alla korraks. Siis küsis, et kuidas nii, sa esindad ju teist seltskonda ja kiidad mu mõtte heaks… Nii haiglane on meil see asi. Normaalne on näha normaalset ja mitte põtkida vastu nii-öelda vastase headele mõtetele. Inimlik ju. Aga kahjuks iseloomustab meie ühiskonda teistsugune arusaam. Partisanimentaliteediga saaks sellest ehk lahti.

 

Kultuurist räägiti me valimiskampaanias ikka suhteliselt vaikse häälega.

Räägitigi vähe, öeldi, et kultuuri pärast meil see riik on, ja kohe põmm! räägiti otsa majandusest. Ma tulen Soome valimiste juurde siin veel kord. Eesti kommentaatorid kirjutasid ja rääkisid – kurat, see tase on ikka nii madal, sedasama, et kultuurist räägiti Soome valimistel vähe. Nad ei lisanud, et Soome kultuuri toetus- ja rahastamissüsteemid on traditsiooniliselt korras.

Hea näide on, et Soomes masu ajal filminduse eelarvet tõsteti. Saadi aru, et kui sealt sel hetkel oleks raha ära võetud või kärbitud, siis oleks see tähendanud kümne-aastast auku. Filmindust hoides tehti seda, et kui masust välja tullakse, on Soomel alles õitsev filmindus. Sellest saadakse seal aru niisama, ilma rääkimata. Neile ei pea seda seletama, nad on kultuurne rahvas. Nad ei räägi valimiste ajal eraldi kultuurist, sest see on igapäevane aus teema.

 

Meil on vastupidi?

Jah, meil on kultuur tõrjutud teema, suures alaväärsuskompleksis vaevlev valdkond. Sellepärast ei räägitagi. Kategooriline vahe on siin Soomega.

 

Äkki Rein Langi ministriks olemise ajal miski muutub?

Juba ma kusagilt lugesin, et maksumaksja raha eest ja maksumaksja raha eest. Väga paljud asjad on siin vabariigis maksumaksja raha eest. Minister ei peaks seda väljendit kasutama. See “maksumaksja raha eest” on poliitiline termin, et kutuuritegijale vastu tatti panna. Panna nii, et tal tekiks alaväärsuskompleks, arusaam, et kui ta midagi teeb, siis teiste arvelt ja teiste raha eest. Hohh, teiste raha eest! Teid ehitame ka teiste arvelt, maju, mida me siin kütmiseks vorbime, kuhu pole sisu sisse panna, sest inimesi ei ole – ka see käib maksumaksja raha eest. Selline väljend tuleks üldse retoorikast välja jätta, eriti kultuurist rääkides. See on tegijasse suhtumise küsimus. Kui sellega hirmutama tullakse, siis on läbi.

Aga minister Lang võiks väikese granaadikese ikka sinna ministeeriumisse ja selle haldusalasse visata, nagu ta kunagi ajakirjanikuna lubas. Siis lasta tolmul langeda ja kuulata rohkem tegijaid kui ametnikke.

 

Eestikeelne kultuur peaks olema riiklikult väga hoitud ja toetatud just. Ka sellepärast, et meid on nii vähe, me ei saa teha eestikeelsest väärtkirjandusest näiteks müügiartiklit.

Ma ei arva üldse, et kultuurivaldkonnad ei vajaks auditeerimist. Seal on igandeid, mida lihtsalt harjumusest hoitakse. Julgen öelda, et teatreid toetatakse liiga palju. Ses mõttes tasub asjad üle vaadata, aga pärast seda auditit võiks rahastamine muutuda stabiilseks. Näiteks, et riigieelarvest läheb kultuurile igal aastal 2% SKPst nagu kaitsekulutustekski.

Kaitseministeerium saab kaks protsenti ja ega seda pole ette öeldud, milleks seda raha kulutama peaks. Saksamaal on sport armee või kaitseministeeriumi toetada. Normaalne ju, et inimeste tervis on riigi kaitsmise seisukohalt tähtis. Võiks ju meil ka olla nii, et sport läheb kaitseministeeriumi alla, sotsiaalministeeriumi alt haiglad ka põmm! sinna jne. Sillaehitus samamoodi kaitseministeeriumi haldusalasse – strateegilised objektid.

 

Teine võimalus on ka. Kuna kõik on kultuur, tuleks kõik tähtis ja loominguline ministeeriumi alla anda. Ka suurem osa eelarverahast. Sild on kultuur, haigla on kultuur, sport on kehakultuur…

Räägime tänasest kultuuriministeeriumi eelarvest. See tundub justkui päris suur, natuke üle kahe miljardi vanas rahas, aga väga vähe räägitakse, millest see koosneb. Ma nüüd natuke võin protsentides eksida, aga laias laastus on suurusjärk selline: 20-25% on investeeringud, pangalaenud ja värgid, ehitamine. Kui nüüd mõtled, et ülejäänu läheb inimestele, siis eksid. Vist kusagil 45% kulub kultuuriministeeriumi halduses olevate hoonete kütmiseks ja ülalpidamiseks. Inimesed peaksid teadma, et üle poole eelarvest üldse ei puuduta otseselt kultuuritegemist. Hooned on, aga hoone võib tänapäeval kuuluda kellele tahes, ei pea ministeeriumi oma olema. Kinod näiteks on kõik eraomanduses, me teeme filme ja näitame seal.

Meie kultuuriministeerium tegeleb ühesõnaga betooniga. Kui see betoon ja näiteks sport eraldada eelarvest, vaat alles siis näeme, kui palju kultuur tegelikult raha saab riigilt. See on täiesti olematu summa.

Seda tuleks päevast päeva rääkida rahvale, kellele ja kuhu see nii-öelda kultuuriraha tegelikult läheb. Läheb sellelesamale ehitajale, kes loomingulisi inimesi parasiitideks peab.

 

Oma kogemusele toetudes – milline on poliitikute arusaamine kultuurist?

Arusaamine taandub ülikiiresti sellisele… pigem rahvakultuuri tasandile. Selle tegijaid on rohkem – saab ka rohkem hääli. Ei tehta vahet professionaalsel ja rahvakultuuril. Mina ütlen, et rahvakultuuri tasand on pigem omavalitsuse tasand. Selle võiks selgelt välja öelda, kust piir jookseb.

Harrastajad saavad täna omavalitsustest küllalt palju raha juba. Tehakse asju, mis on tegelikult klubilised ettevõtmised ja selle maksab kinni kultuuriministeerium. Kas see ikka peab nii olema? Muidugi saavad poliitikud taas puhuda mulli, et meil on kultuuriga kõik korras, meil on laulu- ja tantsupeole saamiseks konkurents…

 

***

Ma ei tea miks, aga kui see räägitu kirja sai, tuli meelde Uku Masingu „Tontide eest taganevate sõdurite laul“.