Täna paberlehes, hiljem Teatritaskus.

•    NO teater tõlgib lavastuse „The Rise and fall Estonia” Punaste õhtute purpuriks. “Vittu me siin Eestis teeme, kui sittagi palka ei ole,” ütlevad NO teatri lavastuse Eesti mees ja Eesti naine. Lavastus ühendab madala ja üleva, võsapets ja pealtnägija annavad teineteisele käe.

•    „Lõppude lõpuks, eks minulgi oli väike unistus teatrikoolist. Aga see, kuidagi oli juttu sest isaga (Paul Viiding), kes muide ka teatrit armastas. Ma olin selline teismeline, kui isa avaldas kunagi mõtet, et näitleja on võluv, haarav ja huvitav elukutse kindlasti. Aga tagamõte oli umbes see, et pole 100-protsendilist – ei, ta sõna “protsent” ei kasutanud –, et see ei ole elukutse, kus tingimata peaks õnnelikuks saama.“ Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist ja elust kultuuris.

•    Draamateatri uuslavastust „Õitseng“ vaatas Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam.

•    Lavastaja Jaan Tooming tunneb puudust teatrist, mis ärgitaks inimesi mõtlema.

•    Pärast üheks õhtuks ellu äratatud Rapla Linnateatris antud viietunnist Raplamaa täiskasvanud harrastusnäitlejate ülevaatust oli selge, et ka suured inimesed tahavad mängida.
Näitleja on kunstnik, ja teater sõnakunst. Sõna saavad Rakvere teatri noored näitlejad Kerttu Moppel ja Mait Joorits ning harrastusteatrite liidu esindaja Kristiina Oomer.