Ugala teatri näitleja Andres Tabun on teatris tööl olnud 33 aastat.

Mitmed minu sõbrad on Teatrikülgi lugedes tunnistanud, et asi kisub liiga tõsiseks siin.
Mõned kasutavad loetu kohta sõna akadeemiline ja siis on mul tihtipeale tunne olnud, et lõpetaks selle kirjutamise ära. Paugupealt. Miski sisetunde tont ei ole mul siia külgedele teatri pehmemat poolt uitama lasknud väga. Aga kui Teatrikülgede kohta öeldakse, et hea nagu alati, teeb see ärevaks pigem. Nõnda siis võtsin südame rindu ja pöördusin oma sõbra ja kunagise Ugala garderoobikaaslase näitleja Andres Tabuni poole. ta ei teinudki suuri silmi, etmida sa tahad mult mees, vaid oli nõus rääkima teatri sellest poolest, mis laval ja lavataga naljakavõitu on. Võttis lugusid oma tagataskust, kus muuhulgas peidus ka uued uhked rollilahendused. Andres Tabun on teatris tööl olnud 33 aastat.
Kasutan siin ka oma võimalust külgede uus rubriik Tagataskust sissejuhatada.

Lugu sellest kuidas me Andres Tabuniga uues Ugala teatris esimese käskirja ära teenisime
Usun, et me olime vanast Ugalast just uude suurde kolinud. tegime proove, Zoja Mellov lavastas seda, lastetükiga, mil nimeks “Puhh ja pusad, teised ka”. Andres oli karu ja mina jänes.  No me ei saanud hakkama. Olime oma proovidega kusagil poole peal kui teadagi miks, me ei jõudnud ühte päevasesse proovi. No ja siis oli lavastaja Zoja kurva näoga teatris ringi kõndinud, ega mobiiltelefone siis ei olnud. Samal ajal sattus teatrisse me peanäitejuht Jaan Tooming, kes siis õnnetult lavastajalt päris, miks too kurb on. Kuulnud põhjust hakanud Jaan uhkelt räuskama. Noh nõnda, et kisa tetridirektor Enn Kose kabinetti kostis. Mees tuli asja uurima, et mis ja kuidas. Asi lõppes sellega, et direktor riputas Ugala tagaukse juures tänaseni rippuvale teadetetahvlile käskkirja. Seda kuidas see lugu oli vormistatud ja mis meile süüks pandi me ei tea tänaseni, sest käskkiri rippus seal vaid öö.
Jan Tooming, kes meile selle käskkirja välja kauples oli järgmisel päeval varahommikul teatrisse tulnud ja seda käskkirja siis lugenud. Ta oli selsamas taas häält tõstnud nõnda, et Enn Kose krapsti kabinetist kaema tuli, mis lahti. Jaani Ugalas ikka väga hoiti ja temast hooliti. jaan siis seltanud direktorile, et see ei kõlba kuhugi, et selline käskkiri seinal ripub, külalised käivad ja loevad, et Ugala noored näitlejad on joodikud. Seepele korjanud Enn Kose käskkirja seinalt ja nii see jäi. Etendus tuli kah välja ja seal omakorda juhtus palju naljakaid asju. Üks näiteks see, et Olav Ehala laulud sellele etenduse tarvis laulsid sisse Reet ja Ivo Linna ja mõnele võis ikka siis küll mulje jääda, et Puhh ja Jänes laulavad hästi kohe.

Aga nüüd räägib näitleja Andres Tabun.
Sahara kõrbekaart. Kui ma 1976. aastal Ugalasse tulin, ei teadnud ma tetrist ei ööd ega mütsi. Kohe pidin  sisse õppima lavastusse “Kaluri poeg”. Mängisin konstaablit, mul olid pappkaaned ja nende vahel oli läbiotsimise order, mille pidin ma esitama kaluri pojale, keda mängis “Ugala” direktor Enn Kose.
Oli väljasõit kusagile maakultuurimajja, ma arvan, et Räpinasse. Ootan oma etteastet, kus saan oma läbiotsimisorderi esitada. Igaks juhuks vaatasin kaante vahele, kas paber on olemas. Polnud! Paanika! Pidin kohe lavale minema. Mida teha? Otsisin ja vahtisin igale poole, äkki on mingi paber kusagil. Ei olnud. Järsku märkasin maas päris ilusat neljakandilist liivapaberi tükki, suskasin selle kaante vahele ja tormasin lavale. Kui ma selle siis Kosele ulatasin, hakkas ta niimoodi naerma, et oli kõveras. Ma ei saanud aru, mis juhtus. Mõtlesin, et kõik on ju mäng, mis siin naljakat on. Tema aga vaatas mulle sellise näoga otsa, et mis ta selle Sahara kõrbekaartiga peaks peale hakkama.

Lasud tuisus. Aasta hiljem juhtus aga üks tõesti kohutav lugu. Mängisin V.Pandi kriminaaldraamas “Lasud tuisus” autojuhti Kämbla Sassi. Inimesed olid jäänud lumevangi ja tegevus toimus ühes majas metsade keskel. Mina läksin n.ö. kuurist puid tooma, et kaminasse tuld teha. Kui ma jälle lavale tulin, astus majaperenaine, keda mängis Eva Vahur, teisele korrusele ja kukkus sealt kahe meetri kõrguselt poodiumist läbi. See oli hirmus, viskasin puud maha ja jooksin Eva juurde, minu jaoks oli etendus läbi. Vaene naine oligi jalaluu
murdnud. Siis tõmmati eesriie ette ja etendus oli selleks korraks tõesti läbi.

Must kast. Üks päris naljakas lugu juhtus etendusega “Nähtamatu”. See etendus põhines musta kasti efektil, kus vastava valguse mõjul inimest näha ei ole, aga kindad, kaabu ja asjad hõljuvad õhus. Vana “Ugala” laval see isegi kuigivõrd isegi toimis. Aga meid saadeti just selle lavastusega keset suve ringreisile Saaremaale.
Etendus mis meeles oli Salme kultuurimajas, kus akende ees olid ilusad, helesinised sitsist kardinad. Päike säras sisse, nii et prožektoreid polnud vajagi.
Nähtamatut mängis nüüdne talumees Mart Vahtel, must trikoo seljas.  Must mees mustas kastis pidi mehe nähtamatuks tegema, aga Salme kultuurimaja laval, kuhu päike otse peale paistis, oli see võimatu. Püüa ja mängi palju tahad, no ei saa nähtamatuks.
Mängisime stseeni, kus laval oli mitu tegelast, kes ajasid nähtamatut taga, et võtta talt ära päevik, kus sees nähtamatuks muutumise saladus ja valemid.  Meie ajame nähtamatut taga ja teeme näo, et me teda ei näe. Mart kalpsab mustas trikoos nagu kratt mööda lava ringi.
Järsku kostab saali ukse juurest valihüüatus: “Minge te ka öige perrse!” Hüüdjaks oli üks kahe meetrine Saaremaa mees, ilmselt kalur.  Seda öeldes lahkus mees saalist ja lõi ukse tagantkätt paukudes kinni. Meie muidugi ei lasknud sellest end segada ja tagaajamine jätkus kuni nähtamatu oli käes ja tapetud.
Surnud nähtamatu lamas lava ees, esimesest reast paari meetri kaugusel. Tegelane, keda mängis Margus Mikomägi, oli päeviku kätte saanud ja suurest rõõmust istus ta nähtamatu kõhu peale, et seal seda lugeda. Ilmselt oli margusel väike valearvestus ja ta hüppas Mardi kõhule täie raskusega, kõhn poiss nagu ta siis oli, ning etenduse lõpuks tuli surnud Nähtamatult veel kõva peer, mis kostis kindlasti üle terve Salme küla. Saatuse iroonia ehk, aga kui Mart teatrist lahkus ja metsavahiks hakkas, hakkas ta elama Salme küla lähedal Vintris.

Ka jumalamehel kulub naps marjaks ära. Olime etendusega “Niskamäe naised” ringreisil. Ööbisime Tallinna  “Balti” hotellis.  Etendus toimus Arukülas. See oli üsna pikk etendus, mina mängisin doktorit, Andres Oks pastorit. Meie stseen oli alles etenduse lõpus. Mõtlesime õhtupeale,et võiks midagi teravat rüüpamiseks olla. Külapoed olid juba kinni ja nii me siis Oksaga mõtlesime, et läheme küsime kusagilt.
Läksimegi, kostüümid seljas muidugi, minul soliidne must ülikond, Oksal talaar. Kõndisime küla vahel, kuni märkasime üht suurt veoautot, autojuht sees. Küsisime ta käest, et kust va haljast osta saaks, autojuht näitas ühe väikese maja poole ja ütles: “Sealt peaks saama.” Läksime maja juurde, seal oli pisike aiamaa, kus kaks vanainimest koogutasid vagude vahel kartulit võtta. Oks tõstis kaks kätt üles, ajas pea kergelt viltu ja ütles laulval häälel: “Ka jumalasulane vajab teinekord midagi kangemat!” Mees vaatas korra tagasi, siis ehmunult teist korda ja küsis: “Mitu?” Oks, ikka pea kergelt viltu, vastas: “Kaks.” Mees jooksis kuuri ja tõigi kaks valget. Talle sai muidugi ikka tasutud ka.
Kultuurimajas mässisin pudelid ühe mantli sisse, millel oli siidvooder. Tagasisõites jäi komps Oksa kätte. Hotelli jõudes tegime Margus Vaheriga “Turisti eine” lahti, panime leivakese ka lauale ja jäime ootama Andres Oksa viinaga. Oks aga ei tule ega tule. Läksin siis vaatama, et kuhu ta nii kauaks jääb. Oks seisis hotelli ukse kõrval, pisar silmas ja piiksus: “Ta paneb viina siidvoodri sisse!” Üks viin nimelt oli mantlist välja libisenud ja munakivi sillutisele kildudeks kukkunud.

Koer toob kondi. See lugu juhtus “Kass, kes kõndis omapead” etendusel. Oli jällegi väljasõit, seekord Koeru kultuurimajja. Mina mängisin Meest, noor  Andres Lepik, äsja lavakast tulnud, koera. Meil oli stseen, kus ma kodustan ja dresseerin koera – viskan kondi, koer toob ära. Koeru kultuurimajas oli sügav orkestriauk, üle kahe meetri. Mõtlesin, et panen noore proovile, viskasin kondi lavaauku. Oleks te siis koera silmi näinud, aga auku ta ronis. Sealt välja saada oli ikka väga raske. Kondi tõi ta mulle ära ja sellepärast pean ma Lepikust kui näitlejast väga lugu.

Vuntsid eest. “Aarete saare” etendusel mängisin mereröövlit, kellel olid ilusad rippvuntsid. Mereröövlid kavatsevad laevas võimu haarata ja tapavad ühe mitte nende leeri kuuluva meeskonnaliikme ja viskavad ta üle parda. Visanud mehe üle parda, jäävad röövlid talle merre järele vaatama. Mina ka muidugi koogutan üle parda, aga seal taga kükitab noor meremees Jim, keda mängis Priit Võigemast. Prrit vaats mind kavalalt ja tõmbas mul vuntsid eest. Mina aga pidin kohe pidin näoga saali pöörama, kümme sekundit tagasi olid vuntsid… Mõtlesin, mis teha, siis plahvatas, panen oma kaelarätiku leinamärgiks näo ette. tegingi nii. Õnneks tuli kohe ka vaheaeg.
Priit ootas kaua, mitu etendust “kättemaksu”, lasin tal praadida, kuni ühel etendusel, kus meil on kaklusstseen, hoidsin teda maas tugevas haardes ja kulistasin talle viskipudeli täie külma vett mõnuga krae vahele.

***
Tulevikust mõeldes on plaan Teatrikülgedel neid jutte jätkata, tõsi küll, et ehk vähemas mahus.