Tragöödia lõppvaatus, Katariina Lauk, Rasmus Kaljujärv ja Feliks Kark.

Roman Baskini lavastus „Iha jalakate all“ on üks kirglikumaid Eesti viimaste aegade teatripildis.
Sõna IHA sisaldab endas nii armastust kui vihkamist, ses tundes pole leigust. Katarina Lauk (Abbie Puthan) ja Rasmus Kaljujärv (Eben) seda teavad ja mängivad oma tundeid tingimusteta.  Kõiges, mida nad lavastuses ütlevad, minnakse lõpuni, valu on tavavalust valusam, rõõm on argirõõmust tundetoone ülevam.
Nende kahe näitleja kokkusaamine Kurgja vesiveski väärika,  ajahambale vastu pidanud tühjade akendega hoone taustal on kas õnnelik juhus või lavastaja Roman Baskini tarkus. Ehk mõlemad. Tulemus on meisterlik.
Õieti on Kurgjal mängitavas  Eugene O’Neilli näidendis mitu igavikulist teemat, mis võiksid olla võtmeks elu mõistmisel ja mõtestamisel.
Lugu ise on lihtne: vana peremees (Ephraim Cabott) toob tallu „uue ema“, kõik kolm poega, kes tahavad pärast isa surma saada peremeheks, kaotavad lootuse. Kaks neist sõidavad kulda kaevama, noorem poeg Eben aga, nii võib mõista selle lavastuse keelt, tunneb Abbie´s ära oma elu kaaslase.
Peremeheks olemine, isade ja poegade igavene vastuolu, armastus, üksindus, elu alatus… vilksamisi käib loost läbi kullapalavik. Võibolla ongi palavik õige sõna, iseloomustamaks elu, mis Kurgja veski sisehoovil vaatajate ees lahti rullitakse.
Iha kavalehele on Roman Baskin pannud kirjakoha Vanast testamendist, kus Jumal kõneleb inimestele kümne käsu keeles.  O´Neilli näidendis ja Roman Baskini lavastuses neid kõiki käske rikutakse. Rikutakse nõnda, et mõistad, mitte ei mõista hukka. Miski saatuslik paratamatus mängib ses lavastuses ja kirjaniku loos oma osa.

 

Midagi luurab toanurkades
Lavastaja Roman Baskin on Iha lavastades ülimalt detailitundlik. Tulemuseks, et vesiveski hoone ja hoov hakkavad elama oma elu. Vaataja pilk liigub mööda esimeses vaatuses tühje akna- ja ukseauke. Teises vaatuses on akendel kardinad, mille taga aimad liikumist. Iha ei jahuta ka vesi, vesi veskijões, vesi kannus ja kausis, vesi lillevaasis… jahutav vesi on olemas, aga see toimib vaid teadvuses.
Märgiline on, kuidas naise majja tulekuga ilmub tugevast puidust lauale lina ja sellele vaas lilledega. Hiljem, lavastuse lõpus kägardab Eben lilled rusikasse nõnda, et on valus, lilledel ja vaatajal.
Katariina Lauk on oma rollis uhke ja on alandlik, on kirkalt huvitava ja loetava sisemonoloogiga ka siis, kui vaikib.
Uhkelt mõjub Rasmus Kaljujärve Ebeni esimese vaatuse kuketants, pärast seda, kui ta on Katariina Lauki Abbie´ enda omaks teinud. Teises vaatuses tantsib vana mees Feliks Kark Efraimina oma tantsu, kuna arvab, et on saanud poja.
Selliseid kordusi erinevates kontekstides on lavastuses veel ja see teeb asja elusaks.
Muidugi ei puudu lavastuses hobune ja kaarik. Abbie´ päevavari on valgest heegeldatud pitsist, kohvridki on ses lavastuses oma endise eluga, mitte butafoorsed ja anonüümsed.
Iha asjades ja kostüümides on oma vägi ka, kui tahad ja oskad vaadata.
Lavastuses jääb silma näitlejate jalatsite ja kostüümi kandmise oskus. Paljajalu olemise ja ehk isegi alastiolemise oskus niisama. Ehk oli see juhus, aga mõtteid virgutavalt mõjus lavastuse vaheajal Kurgja talumuuseumi aia ääres olevale rohtunud teele kas meelega või unustatud suur kohver ja saapapaar- ma kõnnin hallil lõpmata teel…
Poeesia ja argisus oma hulluses ja helluses.

 

Hetked enne esimest läbimängu
Rasmus Kaljujärv istub mänguplatsil ja vaatab keskendunult kaugusesse. Siis ruttab alla veskipaisu juurde ja toob kannuga vett. Ei vala seda pähe, vaid pesukaussi. Vesi voolab. Väljas on üle  kolmekümne kraadi sooja. Rasmuse keskendunud olekut ei paista kuumus segavat. Hetk hiljem nihutab ta redelit, hetk hiljem passib veski teise korruse aknal ja vaatab kaugusesse.
Katariina Lauk ujub, tuleb jõest, võtab oma kummalise seeliku, kastab selle jõkke, kastab uuesti ja kastab veel kord ja siis paneb selle selga. Hetke pärast kõnnib ta mänguplatsil näiliselt sihitult ringi. Ronib mööda redelit Rasmuse juurde aknal. Istub redelipulgale kõrgel, vaikib. Siis nad suhtlevad.
Seda vaadates on tunne, et mõlemad näitlejad teavad seda tõde, et partnerluse sünniks laval on vaja luua mängueeldusi ja võimalusi teisele. Hiljem läbimängul on see selgelt tuntav.
Pildistan näidendi läbimängu ja tunnen, et miskid rütmid ei ole ses lavastuses veel paigas. Kõik veel ei haagi. Aga põhiline on olemas tunnetust mööda. Kodus lavastuse fotosid vaadates üllatun. Piltidele on jäänud tipptaset väljendavad näod ja tunded. Piltidel on valmis karakterid ja lavastus. Tagasi mõeldes nähtule, mäletan ennast kätt fotoaparaadi suunas sirutamas ja mitte pildistamas, sest vaikus on kandev. Mälus on need pildid alles. Ka Roman Baskin istumas tühja tribüüni tagareas, sisimas ilmselt juba tedes, et mõni psisiasi veel ja kõik kõneleb niikuinii koos. Teda vaadates liigub mõte sinna, millal Roman Baskin võtab endale julguse mängida võimsat vanameest Ephraim Caboti, mis lugu siis sünnib ja kes võiks olla lavastaja.
Paaril korral on tänane lavastaja pannud kõnelema läbi vesiveski astuvad sammud. Keegi läheb ära, keegi edasi. 

 

Eugene O’Neill
IHA jalakate all
DESIRE Under the Elms
1924
inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo

kahes vaatuses
lavastaja Roman Baskin
kunstnik Ervin Õunapuu
kostüümikunstnik Ann Lumiste
MTÜ Kell Kümme

MÄNGIVAD:
Ephraim Cabot ………………..Felix Kark
tema pojad
Simeon …………………Allan Kress
Peter ……………………..Kristo Toots
Eben ……………………..Rasmus Kaljujärv (NO99)
Abbie Putham …………………Katariina Lauk (VAT Teater)
külarahvas:
Villu Hansen, Liivi Vähesoo, Kadri Hansen,
Ene Silm, Kaido Madisson, Silvi Aas, Eda Vaino,
Helju Ringenberg, Silja Enok, Adam Erki Enok,
Priit Enok, Ain Pertel, Grete Pertel, Asta Aleinik,
Marju Härma-Epäilys, Tapani Epäilys, Irina Pannosa,
Reelika Arumäe, Agur Sepas, Mari Renfeldt,
Aare Kruusimäe, Rene Puntso

Näidendi tegevus leiab aset Cabotite talu majas

Ameerika näitekirjanik,
Nobeli preemia laureaat

EUGENE O’NEILL
(16. oktoober 1888 – 27. november 1953) kuulub tänaseks maailma näitekirjanduse kuldsesse klassikasse. Tema üpris mahukas loomingus domineerivad isiklik pessimism ja saatuslik, lausa müüdi mõõtu tragöödia. Kuid nende elukujutus on realistlik ja tegelaste psühholoogia sedavõrd täpne ja sügav, et need möödunud sajandi algupoolel kirjutatud tekstid on osutunud aegumatuks ja leiavad lakkamatult uusi lavastajaid kõikjal maailmas.

Eugene O’Neill oli iiri väljarändajate järeltulija. Tema isa James oli näitleja, esinedes peamiselt rändtruppides ja sai
kuulsaks ja jõukakski ühe rolli mängijana: see oli peaosa “Krahv Monte Kristos”, mida ta mängis üle 6000 korra.
Loomingulise rahulduse ja väljakutse asemel tõi rutiinne töö kaasa hoopis kibestumise ja kahepalgelisuse. Kirjaniku ema Mary Ellen oli pärit kaupmehe perest ja õppinud kloostrikoolis. Kooselu kibestuva rändnäitlejaga pani teda kõvasti proovile. Muretu isakodu asemel oli nüüd heitlik, pidetu elu. 1878. aastal sündis esimene poeg James, 1883. aastal teine poeg Edmund, kes suri varsti leetritesse. 1888. aastal sündinud lapsest lootis ema tütart, kuid tuli taas poeg – Eugene. Sünnitus oli raske, valud ja tervisehäired jätkusid, ema hakkas valude leevendamiseks morfi umi tarvitama ja sellest kujunes saatuslik sõltuvus. Eugene sai
ema narkomaaniast teada teismelisena, kui ema üritas enesetappu.

Eugene O’Neilli haridustee oli katkendlik ja juhuslik, algul katoliiklikes internaatkoolides, hiljem ilmalikes koolides. Ülikoolis ta ei püsinud, selle asemel läks merele ja tegi juhutöid, põdes vahepeal ka tiisikust. Esimesed näidendid kirjutas ta 1910. aastatel. Parimad tema varajastest näidenditest on seotud merega (“Kariibide kuu” 1919).
Läbimurdenäidendiks sai “Silmapiiri taga” (1920) – sellega seostatakse ameerika uuema, psühholoogilise realismi näitekirjanduse esiletõusu. Järgnesid edukad aastad (“Keiser Jones” 1920, “Karvane ahv” 1921, “Miljonite- Marco” 1925, “Kummaline vahemäng” 1928, triloogia
“Elektra saatus on lein” 1931, “Oi, noorus” 1933 jt). 1924.aastal valmis kreeka tragöödia elemente ja ameerika olusid siduv “Iha jalakate all”. Näidendi põhjal on tehtud ka film (1958), kus Abbie rolli mängis Sophia Loren ja Ebenit Anthony Perkins. 1933. aastaks oli esietendunud 36 O’Neilli näidendit ja ta oli kolm korda pälvinud ühe prestiižikaima
kirjandusautasu Pulitzeri auhinna. 1936. aastal sai ta Nobeli preemia. Sel perioodil taandus O’Neill aktiivsest teatrielust, kuid jätkas kirjutamist (“Pikk päevatee kaob öösse” 1941, “Saatuseheidikute kuu” 1943).
O’Neilli elus vaheldusid haiguse ja alkoholismi perioodid pingelise ja aktiivse tööga. Tal oli mitu abielu, neist sündis kaks poega ja tütar. Suhted lastega ei olnud lähedased.
Mõlemad pojad lõpetasid elu enesetapuga. Tütar Oona abiellus 18-aastaselt 54-aastase Charlie Chapliniga ja O’Neill katkestas seepeale tütrega suhted. Kirjaniku elulõpp möödus depressioonide küüsis ja haiglates.
“Iha jalakate all” on lavastatud ka Eestis – 1929. a
Vanemuises ja 1989. a Ugalas.

Allikas: Lavastuse kavaleht