Režissöör Aljona Suržikova kolis viis aastat tagasi Tallinnast Raplamaale Kärusse elama. Dokumentaalfilm 40 aastat tegutsenud pereklubist KERRO sai tal valmis ajal, kui Käru vald ühines Türi vallaga ja kuulub nüüd seega Järvamaa kooseisu.
Film kuulub Eesti lugude sarja ja algab kaadritega, kus Käru pereklubilased „rokivad” stiilipeol kunagise ansambel Fixi kuulsa loo „Tsirkus” saatel. Järgmistes kaadrites viib 80aastane Lembit vaataja inimesesuuruse karu puukuju juurde. Ütleb, et see pole veel valmis. Lubab teha veel silmi ja natuke õõnestada kõrvasid. Et rohkem polegi midagi teha. Lisab, et tuleb Pinotexiga või mingi pruuni õlisema asjaga üle värvida. Karu kuju tegi Lembit oma kõige nooremale pojale 45. sünnipäeva kingituseks. Lembit on pereklubilane 1978. aastat ja tema tõlgib ära ka KERRO tähenduse, see on keskealiste rõõmurohke olek. Vana mees arvab, et ta nüüd lõpetab klubis käimise ära. Seal filmi algupoolel kõlab Lembitu suust ka lause, et kui klubi alustas, „…noori aktiivseid inimesi oli palju, aga nendest on… väga vähesed, kes üldse elus on veel”. Lembit sirvib fotoalbumit, vaatab pilte ja nendib, et kõik on teispoolsuses.
Käru venelanna
Režissöör Aljona Suržikova on Lasnamäel sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Küsin ta käest telefoniga kohtumist kokku leppides, mis keeles me räägime. „Eesti keeles,” vastab ta esmalt. Ja siis naerab: „Mis keeles vaja?”
Mul Käruga seoses on paar korda sinna sisse pöörates tekkinud selline sõjaeelse ülima uinutava rahu tunne. Ärev ja valus, abitu, aga kindel teadmine, et seda ei tohiks miski lõhkuda. Ilmselt on see seotud loetud kirjeldustega Eesti Vabariigi väikestest korras kokkuhoidvatest küladest, kus kõik oli olemas – oma pood ja kool ja raudteejaam. Linnud laulsid ja pilved olid kõrgel. Selline kindlasti üleromantiseeritud pilt ja tunne. Siis tulid okupandid ja siis sõda… selline minu Eesti tunne…
Aljona ütleb, et Eesti loo uute filmide esilinastusel Tallinnas ta ei saanud aru, miks tema film oli reas viimaseks pandud. Hiljem sai ta sellest aru. Teised filmid olid tõsielulised, räägiti näiteks narkomaaniast ja süstlavahetajatest, aga tema film on komöödia. „Režissöör ehk ei tohiks nii rääkida, et ta film on naljakas ja komöödia. Aga inimesed naersid nii Tallinnas kui Kärus seda vaadates,” kõneleb Aljona. „See on minu esimene täiesti eestikeelne film. Sain hakkama. Ma arvan, et olen Kärus juba täiesti oma.”
Aljona räägib loo 2012. aasta jaanipäevast, kui nad just olid ostnud maja Kärusse: „Mul läks auto katki tee peal. Ma ei jõudnud veel mõeldagi, mis teha, kui kohe jooksid mehed mulle appi. Ja tegid korda. Saime tuttavaks.”
Aljona reisib seoses tööga palju. Liigub erinevate suurte linnade vahel. „Kui sa oled selline inimene nagu mina, siis Käru on nagu paradiis. Ikka ütlen, et kohtume Kärus.”
Režissöör teeb uut filmi, mille nimi on „Ankeet”. See on film Aljona koolikaaslastest üheksakümnendate aastate Lasnamäel. See olevat olnud kõige suurem venekeelne kool. „Kõik venkud. Ja ma nüüd vaatan, kus nad täna on? Üks on Kambodžas, teine Moskvas, kolmas Londonis, neljas Saksamaal. Mõned on Tallinnas. Sellel suvel tahame teha kokkutuleku Kärus. Lendaksid kokku üle maailma, see võiks olla siis selle filmi lõpp.” Filmis vaadatakse, kuidas on, kuidas läheb neil inimestel. „Mul esimene tunne on, et need, kes Eestisse jäänud, on õnnelikumad. Nad on kodus. Nad ei ole ehk nii rikkad kui need, kes on siit lahkunud, aga neil on pere, on kodu, neil on kõik hästi. Need tugevad ja edukad ärinaised, kes Londonis on, nad on üksildasemad… Ma ei oska edu ja õnne hinnata. See on raske. Mul ikka on tunne, et siiajäänud on õnnelikumad vaatamata sellele, et ei käi suusatamas Alpides.”
Kummaline on Raplas kohtuda „Peatage Lasnamäe” taustal kasvanud naisega, kes ütleb, et tema vanemad kasvatasid teda selles vaimus, et Eesti on tema kodu ja kodumaa. „Minu ema sündis Usbekistanis, isa Ukrainas, mina Eestis. Jah, ma olen venelane, jah. Naljakas ja keeruline tunne. Olla eestlane. Nüüd on mul kuidagi tunne, et kui sa räägid piisavalt hästi eesti keelt, siis eestlased su omaks võtavad.” Aljona Suržikova räägib keelt piisavalt hästi. Tema emotsionaalne elurõõm on nakatav. Ta muuuhulgas teeb Kärus oma koju koduloomuuseumit. Ta on väga naiselik, ütleb, et kardab hiiri. Neid on tema Käru kodus palju, aga kõigega võivat harjuda.
Elu on ilus
KERRO filmi autor Aljona puudutab me üürikeses vestluses ka seda valusat kohta, mille nimi on haldusreform. „Ma vaatan tühjalt seisvat Käru vallamaja ja olen kurb. Pisarad tulevad silma. Kui ei oleks olnud Käru valda ja selle vallavanemat, siis me võib-olla ei oleks täna Kärus. Nemad aitasid. Nüüd on kõik Türil. Küllap seal on ka head inimesed, aga ma ju ei tea neid. Nad on füüsiliselt juba kaugel.”
Aljona ütleb me jutu lõpetuseks, et paljud Tallinnas filmi KERRO 40 esilinastusel käinud olid avaldanud soovi tulla Kärusse, pereklubi järgmistele pidudele.
Küsin režissöörilt, mis tema jaoks on praegu maailmas kõige suurem probleem. Ta vastab esimest korda vene keeles: „Duraki i dorogi.” Mureks siis lollid ja teed. „Elu on ilus!” ütleb Aljona lahkudes ja lubab mulle helistada KERRO-filmi koomilisuse asjas. Nüüd ma juba tean ka vastust talle, tõesti, film tuletab miskiga meelde Sulev Nõmmiku komöödiafilmi ”Siin me oleme”.
Dokumentaalfilmi „Eesti lood: Kerro 40” (Eesti 2017) näidatakse ETVs 5. veebruaril kella 20.30.