Doktor MaarjaVaino juhatab mind Tammsaare Kadrioru korteri verandale ja ütleb, et kirjanik kihutas pere suveks kodust välja. See kõlab! „See kõlab! Võiks kohe hakata rääkima sellest, et ta kindlasti ahistas,” vastab mulle kirjandusteadlane, kes ühtlasi on Tallinna kirjanduskeskuse direktor.

Tammsaare sündis 140 aastat tagasi 30. jaanuaril. Veranda oli kirjanikuperele kolikambriks.

Et siis kihutas välja?

(Naerdes) Loomulikult ei kihutanud. Ta oli hoopis väga kohusetundlik pereisa. Ta kõigepealt läks ise kohale ja vaatas suvituskoha välja. Suve alguses võttis voorimehe ja aitas perel kolida. Alles siis tuli tagasi, et saaks kirjutada vaikuses ja segamata.

Kolmekümnendatel oli maal puhkamine juba prestiiži küsimus. Puhati Pühajärve ääres Otepääl, Pärnus, Narva-Jõesuus. Tammsaarele oli Narva-Jõesuu kõige hingelähedasem, vähemalt ühe suve oli seal pikemalt. Kui perekonda viis ja ära tõi, siis katsus seal ise ka paar päevakest olla. Käis ujumas, armastas metsades jalutada.

Kui palju kirjaniku metsa- ja maaarmastus müüt on?

Ei, see ei ole müüt. Ta oli maal sündinud ja tema elutunnetus sai alguse sellest, et oli karjapoisina üksi looduse ja loomade keskel. Nii ju õpidki loodust teisiti tunnetama. Tekib teine suhe maailmaga. Tammsaare ei olnud loomu poolest mingi linnainimene. Ta elas linnas. Kui Narva maanteel hakkas natuke rohkem autosid sõitma, siis oli see talle kohutavalt häiriv. Ütles, et terve tee on tossu täis. Ta pidi ju ka oma kopsude pärast muretsema, et tuberkuloos tagasi ei tuleks. Nii kujuneski välja metsas käimise harjumus. Kadriorus elades ta tõusis hommikul vara üles ja läks ööbiku laulu kuulama. Tal oli vaja looduse puudutust.

Talupidaja ta ilmselt ei tahtnud olla?

Ei. Kui oli kirjanikule talu kinkimise teema – see talu läks lõpuks August Mälgule – siis Tammsaare küsis: mida teeb kirjanik taluga? Ütles, et kui sa tahad istuda laua ääres ja kirjutada, siis see on üks töö, aga talus on teised tööd ja kui energia läheb sinna, pole kirjutamiseks enam mahti.

Täna vist ei ole Tammsaare enam koolides kohustuslik lugeda?

Ta on selles soovituslikus nimekirjas, kust kirjandusõpetaja saab valida. Õpilane ja õpetaja ei pea… Minu meelest on siiski häiriv, et on võimalik Eestis kooli lõpetada niimoodi, et sa pole Tammsaaret lugenud.

Kuidas need nooremapoolsed kirjandusõpetajad on? On neil suhe Tammsaaresse, ta loomingusse?

See sõltub väga inimesest On nooremaid kirjandusõpetajaid, kes tahavad ja viitsivad tulla lastega Tammsaare muuseumisse ja lugeda uuemaid kirjaniku loomingu käsitlusi. Samal ajal on olemas ka raudvara, kes tunnevad vastutust ja saavad aru, et tuleb Tammsaaret käsitleda ja kirjaniku loomingut noortele lähemale tuua. Olen kuulnud ka seda, kuidas noor kirjandusõpetaja tuleb klassi ja ütleb uhkusega hääles, et ärge muretsege, minuga te Tammsaaret lugema ei pea. Nende puhul on ilmselge – kardavad, et ei käi materjalist üle ja siis loobuvad käsitlemast.

Nojah, see jutt sookuivendamise õpikust. Minu keskkooliajal, ehk isegi varem oli veel kohustuslik kirjandus olemas. Aga selles vanuses, väga noorena, köitsid ikkagi lugema pigem „Kuristik rukkis” ning „Meister ja Margarita” . Tammsaare tuli hiljem ja tänu teatrile.

Siin tuleb eristada kahte asja: üks on see, et Tammsaare kirjutas „Tõe ja õiguse” elukogemuse pinnalt ning mida suurem on lugeja elukogemus ja elutunnetus, seda rohkem saab ta aru, miks see on hea kirjandus. Seda enam on lugejas endas vastet sellele, mida ta loeb.

See, kas nutitelefon on või ei ole, see ei määra. Teismelise poisi huvi on pigem tüdrukud, nende seelikupikkus, mitte see, kas jumal on olemas või mitte.

Pearu piilus ju ka Krõõta. Tammsaare kõik tegelased on inimesed. Ma tahan selleni jõuda, et Eesti koolihariduse juurde peab kuuluma teadmine, kes on Tammsaare. Isegi kui teda lugedes ei saa kohe aru, miks ta on hea kirjanik, siis peab teadma, et teda tuleb lugeda. Teadma, et tema kirjutatu kuulub haritud inimese lugemisvarasse.

Ma näen siin muuseumis neid noori, kes loevad ja kellele meeldib ka. Mõni aasta tagasi tehti küsitlus, kus „Harry Potter” oli esimesel ja Tammsaare teisel kohal. Tammsaare kirjutab tempokalt ja kui õpetaja oskab selle teksti lahti võtta ka niimoodi, et Andres ei ole ainult talumees, vaid ka inimene, kes tegeleb eneseteostusega, et romaanis on sees ajatud, üldinimlikud teemad…

…olin 20aastane, kui Jaan Tooming tegi Tartus oma kuulsa lavastuse „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Lisaks muule mõjuvusele jättis noor Tooming surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Arvan, et sealt algas minu edasine Tammsaare uuesti lugemine ja huvi. Lisaks on ka see fenomen, et kõik Eesti head tippvormis lavastajad jõudsid või jõuavad ühel oma eluhetkel Tammsaare juurde, skaala on Pansost Urmas Lennuki ja noore Vallo Kirsini.

Mina siis, kui Jaan Toominga „Põrgupõhja” välja tuli, alles sündisin. Arvan, et praegu Elmo Nüganeni viietunnised lavastused, nende tekstitruudus, tekitasid vaatajates just selle tunde, et aeg läheb vaadates väga ruttu, ja selle imestuse, et kas tõesti Tammsaare nii kirjutas. Nüganen ja näitlejad lõhkusid eelarvamuse, et Tammsaare on igav kirjanik. Saadi aru, et ta kirjutab kirglikult ja et tal on nii palju huvitavaid mõtteid.

Seitsmekümnendate koolides õpetati paljudele põlvkondadele, et Tammsaare on suurim realist.

(Ohates) Õpetatakse veel praegugi. Mina olen üritanud Tammsaare irratsionaalsemat poolt esile tuua. Seda kuvandit on ka teised muutnud oma uurimistega. Iseasi on, kui kaua võtab aega, et see jõuaks õpetajateni ja nende kaudu õpilasteni. Mis hoiaku uus põlvkond saab.

Kõige parem on, et inimesed ise loeksid. Tõlgendust on ka vaja, sest kui ei toimu metatasandil edasi viimist, on lihtsam tekstid ka unustada. Klassikud ei saa ju ise käia raamatukogutuuril ja ennast tutvustada. Neist peab keegi teine rääkima. Aga kokkuvõttes on kirjaniku loomingu seisukohast siiski kõige tähtsam, et inimesed teda loeksid.

Vaatasite hiljuti Vargamäel mängitud „Kõrboja perenaist”? See, minu jaoks oligi tehtud nõnda, nagu mina realismi mõistan. Ja metatasand oli seal ka olemas.

Mulle meeldis see samuti, Ugala võib uhke olla.

Ma kuidagi nii olen mõelnud, et hea teater ja hea kirjandus elavad üle igasugused -ismid ühiskonnas.

Selge on see, et iga aeg võiks leida oma tõlgenduse.

Ikkagi – mis teeb Tammsaarest sellise kirjaniku, kelle looming on ajale vastu pidanud ja on elus ka täna?

Tammsaare fenomen on selles mõttes huvitav, et alles tänapäeval saame me hakata rääkima sellest, kuidas ta tegelikult, reaalselt ongi meie kirjndusklassik. Alles nüüd on juba piisavalt palju põlvkondi ta omaks võtnud. Me ju veel ei tea, kuidas uued põlvkonnad leiavad üles Mati Undi ja Jaan Krossi. Seda e saa kunstlikult teha. See, kui mingi kitsas seltskond tegeleb uurimisega edasi, on üks asi, aga teine asi on see, kuidas tekstid reaalselt inimeste hulgas edasi elavad. See määrab, kes on klassikud. Kes on loetud ja armastatud kolmekümne aasta pärast, kes kolme põlvkonna pärast…

Tammsaare puhul me võime öelda, et vähemalt kolm põlvkonda on ta taas leidnud üles, tema mõtterikkuse ja sõnalise andekuse. Teda on raske osadeks lahti võtta. See, et Tammsaare suutis rääkida nii paljude erinevate häältega, näitab seda, et tal oli mingi eriline psüühika, mis suutis registreerida neid erinevaid inimtüüpe, erinevaid kõneregistreid, pisidetaile. Ta on kirjanik, keda saab lugeda nii ajastu infoallikana kui filosoofilise kirjanikuna. Lugemisvõimaluste areaal on ühe teksti sees nii suur. Ta tundub ammendamatu ja see näitab kirjaniku suurust.

Kirjaniku suurusest rääkimine võib ju lugejat peletada?

Ma saan aru, et lugejatel, kui räägitakse kirjaniku suurusest, võib tekkida kartus teksti ees. Pigem näitab suurust see, et teda on hea lugeda. Lugemine tõmbab kaasa.

Tammsaare ise luges kuues keeles?

Jah, vene ja saksa keeles, mis käisid tolleaegse koolihariduse juurde, ja iseõppijana õppis ta selgeks veel soome ja rootsi, inglise ja prantsuse keele. Tõlkis ta valdavalt inglise, saksa ja vene keelest. Ühe raamatu on tõlkinud ka soome keelest – 1918. aastal Lauri Pihkala „Poiste spordi õpetuse”. Tammsaare nägi tõlkega palju vaeva, sest eesti keeles polnud siis veel õiget spordi sõnavara. Minu teada käis ta treenerite ja sportlaste juures konsulteerimas, kuidas asju eesti keeles nimetatakse.

Oli see tõlkimine talle rahateenimise töö?

Valdavalt küll. Ta ise on kuskil pisut üleolevalt öelnud, et tõlkimine on tema jaoks sõnnikuloopimine. Seda on vaja rammuks. Tammsaare oli kolmekümnendatel edukas vabakutseline kirjanik, kes teenis hästi. Samal ajal oli ta kogu aeg rahahädas. Oma elus ta praktiliselt puhata ei saanud. Romaanid ta kirjutaski suvel, kui teised puhkasid. Muul ajal ta tõlkis ja kirjutas publitsistikat.

Tammsaare publitsistikast on vähem räägitud. Ta kirjutas selle ju just ajalehtede tarbeks, arvamuslugudena?

Jah, me saame mingil määral rääkida temast kui omaaegsest kolumnistist. Ühest küljest ta kirjutas neid muidugi raha pärast, aga teisest küljest, kui vaadata, millest ta kirjutas, siis ikka neist asjadest, mis tal hinge peal olid. 1920.–30.aastate publitsistika, meie mõistes arvamuslood, esseed, on kirjutatud ikka mingist murest selle pärast, mis ühiskonnas sünnib. Need ei ole vägisi kistud lood, et honorar kätte saada.

Tema täna sada aastat tagasi kirjutatud arvamuslood võiks vabalt me mistahes lehes avaldada ja see mõjuks kaasaegselt mu meelest.

Nii see on. Keeleprobleemid, iibe probleemid, demokraatiast on ta hiilgavalt kirjutanud – sellest, kuidas kõik tahavad ainult teisi piirata ja ennast piirata ei taha. Kuidas kõik mõtlevad enda ja partei kasule, keegi ei mõtle rahva ja riigi kasule. Või näiteks artikkel „Pole aega”. Meile tundub ju, et vanasti oli inimestel palju aega, et meil on kiire tänapäeval. Aga ei ole nii, juba tol ajal oli samamoodi: koguaeg kiire, millekski pole aega ja kõige vähem on aega teha seda, mida tahaks. Kõige vähem on aega raamatuid lugeda… Samamoodi on tal tabav lugu „Mood”, kus ta kirjeldab kus ta kirjeldab moe võimu ja seda, kui palju mood dikteerib tegelikult ühiskonda, paneb ka lollusi tegema. Ühesõnaga ta kirjeldab inimühiskonda väga täpselt. Lausa nii, et hirm tuleb peale, mõeldes, kuidas me ikka täpselt sama koha peal tammume. See teebki ta suureks, see tema läbinägelikkus. Ta luges palju ja mõtles palju.

Kui me riigi kultuuripoliitika teid närvi ajab, kas siis loete Tammsaaret?

Ma loen teda pidevalt. Tõsi on see, et mida rohkem on meediamüra, seda rohkem ma tunnen, et tahan lugeda mõtestatud teksti, midagi siuskat. Muidu olen väsinud. Loen Tammsaaret erinevatel põhjustel. Koostan praegu üsna mahukast asja – Tammsaare leksikoni. Kirjutan välja tema loomingu märksõnad, kõik tegelased, lisan selgitused… Nagu leksikon ikka. Motiivid, märksõnad, kujundid. Võtsin hoiakuks selle, et kirjutan esialgu kõik välja, ka episoodilised kõrvaltegelased. On huvitav näha näiteks, mis nimesid Tammsaare kasutab, kui palju on teisi Andreseid… minu meelest on see põnev ja võiks olla abiks ka koolides. Ma arvan, et paar aastat läheb selle valmimiseks veel.

Tammsaaret saab võtta kui ateisti. Jumala tapjat. Ometi ei tõstetud tema seda külge esile ei nõukogude ajal ega räägita sellest ka nüüd?

Siin ma vaidleks natuke vastu. Tegelikult oma eluajal ei olnud Tammsaare tuntud mitte ateistina, vaid antiklerikaalina. Temast kui ateistist hakati rääkima neljakümnendatel. Nõukogude ajal oli näiteks Tammsaare artiklikogumik „Sic transit“ erifondis, aga tema usuõpetuse suhtes kriitilisi artikleid avaldati ikka, sest see sobis ideoloogiliselt.

Täna ka ei tohi, kirik ei taha. See küsimus jääb praegu õhku

Tänapäeval võib vist küll kõike avaldada. Ometi võisid kirikutegelased Tammsaare eluajal tema peale suhteliselt mõrud olla. Ta oli tõesti selline inimene, kes ei sallinud dogmaatilist mõtlemist. Ta tahtis ise mõelda ja oma järeldustele jõuda. Talle ei sobinud, et keegi kirjutab talle ette, kuidas ta mõtlema peab.

Tema publitsistikas on jälgitav see, kuidas ta on alguses igasuguse usu suhtes hästi kriitiline. Ta loeb usu alla mitte ainult kiriklikke õpetusi, vaid kõik ideoloogilised liikumised. Ta artiklid läksid erifondi sellepärast, et tema jaoks oli ka kommunism usuliikumine, mille suhtes ta oli kriitiliselt meelestatud.

Just!

Ta arvas, et kõik ideoloogilised liikumised ajavad inimesed hulluks, dogmaatiliseks ja sellega kaasneb lõpuks vägivald. Et see ei vii inimkonda edasi.

Mis Teie arvate?

Ma arvan samamoodi. Hullus on hullus. Inimesed kipuvad ikka liiale minema. Tammsaarel on artikkel kuldsest keskteest, ta küsib, miks ei õnnestu seda leida. Minu meelest tuleks ka rohkem kuldse kesktee poole püüelda.

Jah, see on täpne meie saja-aastase vabariigi 21. sajandi 2018. aasta jaanuari lõpu esimene küsimus mu meelest.

See võiks ju ometi olla nii lihtne, aga alati minnakse ühest äärmusest teise. Ometi saab olla ka nii ja naa. Tammsaare oma publitsistikas otsiski ja üritaski leida seda kuldset keskteed. Seda saab nimetada ka terveks talupojamõistuseks, mida ta tahtis ühiskonnas ja inimelus näha. Samas ta nägi, kuidas seda on kohutavalt raske saavutada.

Usu juurde tagasi tulles, just kolmekümnendatel hakkab ta artiklites korduma motiiv, kuidas inimene vajab mingit usku. Seal minu meelest usk hakkab samastuma mingite väärtustega, väärtushinnangutega. Ta näeb seda, et inimene ei saa elada, kui tal pole mingit jalgealust. Ta ütleb, et inimene vajab põhja, kuhu oma ankur kinnitada. Ta küsib, kuidas saab elada ühiskonnas, kus ei olegi enam mingeid väärtusi, kus miski pole enam tähtis. Jällegi tänapäevane terav teema – mis niimoodi inimestest saab?

A. H. Tammsaare omal ajal keelatud ja praegugi tänapäevane publitsistika on ilmunud muuhulgas Ilmamaa kirjastuse Mõtteloo sarjas 2011. aastal. Pealkirjaks „Armastusest ja lapselikkusest”, koostaja Maarja Vaino.

Tammsaare Kadrioru külakoja juures kontserti kuulamas.

Tammsaare 140

• ERRi kultuuriportaal teeb otseülekande Tammsaare 140 pidulikust juubeliaktusest Estonias. Ülekanne algab kell 19 ja on kordusena eetris reedel, 2. veebruaril kl 21.35 ETV 2s.

• Rahva Raamatu siseraadiotes saab kuulda tuntud inimeste esitatavaid katkendeid „Tõe ja õiguse” I osast.

• ERR tähistab kogu nädala Tammsaare juubelit kuulajamängu, järjejutu, viktoriini, Tammsaare tsitaatide, videoloengu jpm-ga.

Gustaviga: Gustav Suits ja A. H. Tammsaare vestlemas “Grand Hotelli” pidulikul lõunasöögil, Tartus 1938.

Näitus „Vanapagan/Laps. Tammsaare Eesti Vabariik”

Tammsaare 140. sünniaasta puhul avab Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum näituse sellest, millisena koges Eesti Vabariiki Tammsaare kahe sõja vahelisel ajal.

Näituse kandvad kujundid on lapse ja vanapagana motiiv: väike Villu kirjaniku esimesest romaanist „Kõrboja peremees” (1922) ning Vanapagan Jürka viimaseks jäänud romaanist „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939). Laps sümboliseerib unistamist ja peremeheks kasvamist, vanapagan toob omakorda esile apokalüpsise ning suured, saatuslikud jõud. „Romaanide ilmumise aeg kattub suures plaanis vabariigi väljakuulutamise ja okupatsiooni ohvriks langemise aegadega. Nende sündmuste vahepeal, vabas Eesti riigis, oli kirjanik aktiivne publitsist, kes võttis sõna paljudel ühiskondlikel teemadel,” ütles näituse kuraator Maarja Vaino. „Näitus püüab ülevaate anda sellest, milline oli Tammsaare ühiskondlik positsioon ja hoiakud sõjaeelses Eestis, ning aru saada, kus asume praegu, võrreldes Tammsaare Eesti Vabariigi ajaga.”

Näitust ilmestavad hiiglaslikud vanapagana ja lapse kujutised, „vääramatu tuleviku” kapp, videoloengud, kus sõna saavad Toomas Haug, Mihkel Mutt ja Maarja Vaino, jpm.

Näitus jääb avatuks 2018. aasta lõpuni.

Lisaks näitusele avatakse ka väike muuseumipood, kus saab osta nii Tammsaare teoseid kui ka temaga seotud ainulaadseid meeneid. Erilise tootena on alates jaanuari lõpust müügil muuseumi ja OÜ Pärnamäed koostöös valminud maiustused „Tammsaare küpsisekogumik”. Maitsvaid küpsiseid saab esialgu osta vaid muuseumist ja Rahva Raamatu kauplustest, iga ostu pealt läheb väike summa muuseumi toetuseks.

Lugu ilmus Maalhes. Fotod: Sven Arbet ja Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseum