Tartu keskel festivaliaegu.

 

Teatrifestivali Draama 2009 pudemeid, teatrita maakonnast kasvanud näitlejate valguses. Ja mitte ainult.

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi unistasin, et saaksin vaadata teatrit ja kuulata kontserte iga päev ning uhke oleks, kui muud tegema ei peakski. Unistustel on kombeks täituda, kogesin teatrifestivalil Draama 2009.

Unistamise ajal kirjutati aastaarvuks miski 1980. aastate algusest. Ja hiljem, vahepeale jäi aeg, kui ma teatrist vaid lugesin. See, mida lugesin, mind teatriuksi avama ei sundinud. Siis, nüüd juba viis aastat tagasi, tuli Lihula suvi ja Paka mäe suvi koos Andres Lepiku lavastatud „Libahundiga“. Isiklik puutumus ja näitlejad tõid mind taas teatriga ninapidi kokku.

Et mu viie aasta tagune osalemine suveetenduses saab kuidagi elu pöördeks, toob teatri juurde jõnksti tagasi, seda siis mõelda ei osanud.

 

Draama 2009

 

Õhtul enne sisenemist nüüdse festivali ellu olin Peedul ja istusin sõpradega lõkke ääres. Juttudest enam jäid meelde pilved, sellised, milliseid on raske ennenähtuks liigitada. Ja ometi on pilved olnud taevas kogu mu elu. Teater ka on olnud. Siis ma seal Peedu lõkke ääres otsustasin, et proovin teatrifestivali teatrit vaadata intuitiivselt, puudutust mööda vaid. Sest teater on kunst, draamateater algselt ikkagi sõnakunst, kunst kasutada sõna.

Uku Uusberg ja Märt Avandi.

 

Täismees on ka saja-aastane laps

 

Tartu Vanemuise väikeses majas mängis Pärnu Endla lastetükki „Saja-aastane laps“. Pühapäeva pärastlõunal tuli külla meile. Esimeste minutitega sai selgeks, mis lugu on: näitlejad mängivad pilli, tantsivad ja laulavad, näidendit ei ole, on eeskava, numbrid. Tundus, et kusagil proovides oldi vaimuvälgatustest ära väsitud. Mõned numbrid olid säravamad kui teised, lavastuslikku tõusujoont ma ei märganud. Laval oli tegelane nimega ekraan, ta jäi meelde küll. Ja küsimus ka, et kas näitlejad mängivad lapsi või on lapsed. Miski segadus oli seal sees.

Lavastaja valikute küsimus muidugi, aga mulle tundus, et näitleja Märt Avandil oleks huvitavam tigeda tikrimarja laulu laulda, mängides vanameest, sellist, kel habe põlvini ja jaksu rokkida napib. Ehk oleks see huvitavam olnud mulle siis ka vaadata-kuulata saalis. Aga etendus oli mõeldud lastele, seda pean endale meelde tuletama.

Raplamaa ja Rapla lugejatel on ilmselt huvitav teada sedagi, et Rapla poiss Märt etenduses oma lapsepõlvelugu rääkides me siinsest legendaarsest joodikmehest Kulli Matist rääkis, sellest, kuidas ta lapsena Matit oli kartnud.

Ma ei teagi, kas lastekas pühapäeval peaks meeldima ka vanaisadele-vanaemadele, kes põnnidega teatrisse kaasa on tulnud. Ehk peaks, olen selliseid näinud ka. Ent lisaks, kui mõelda, et neist lastest kunagi täiskasvanute teatri publik võiks kasvada – ega nähtu kedagi teatrist ei peletanud küll. Taust on ka tähtis. Laps, kes ei ole vaadates saja-aastane, ei anna endale veel sellest aru, et näeb laval, erinevalt enamikust telekamultifilmide tegelastest, lihast ja luust mänguhimulisi elusaid tegelasi.

 

Vaataja on preester

 

Andres Keili lavastus „Elud“ oli pihtimuslugu. Esimesel hetkel mind see sekeldamine konfidentsiaalsuslepingu sõlmimisega enne etendusele pääsu häiris. Pidasin seda mingiks reklaamitrikiks ja olin kurigi. Olen aastaid mõelnud, et lasteetenduse eel võiks suhu saada lutsukommi ja enne „Kolme musketäri“ pähe sulega kübara. Pokaal head veinigi ei teeks paha.

Nüüd järsku sõlmisin lepingu, et ma ei tohi sellest, mida näen ja kuulen, rääkida ega kirjutada. Aga ära tegin sellegi triki ja pääsesin sisse.

Pärast etendust mõtlesin, et mis ühiskond see on, kus ilmselgeid asju tuleb lepingutega kinnitada. Kogu elu reeglistada, see seadustega piiritleda ja karistuste ähvardusel siis uskuda, et inimene elab inimese moodi elu. Ehh, vabadusest ei ole haisugi ja seep see ongi, mis me maailma untsu on keeranud. Selle asemel, et uskuda inimeste delikaatsusesse ja eetilisusesse tingimusteta, juhivad me elu leping ja projektid.

Õnneks polnud „Elude“ etendus reeglipärane. Oli puudutav, pihtimuslik, isiklik ja aus. Vaataja oli asetatud preestri, pihiisa rolli. Ta oli ostnud endale kuulamise kohustuse ja teda oli käsutatud vaikima. Vaataja sai elulood alla neelata. Mida nendega peale hakata? Pihti kuulav preester määrab pihtijale posu palveid, mis võiks olla pääsmeks paradiisi. Ma kaldun arvama, et oleksin mõnest sellel etendusel kuuldud loost vaikinud ka käsuta.

Andres Keil on endast teatriavalikkusele loonud mässaja ja piiride lõhkuja mehe pildi. „Elude“ näitlejavalik ja teemavalik, ta enda seismine selles enesemüümise maailmas, rääkisid muust. Tõsi on, et ehk oleks lavastaja kärpekäärid sellest lavastusest teinud pakendatuma ja tavamõistes tihedama, söödavama loo, aga siis ei oleks see olnud enam see. Keil andis endale ja näitlejatele aja ja see ei olnud sisutu.

Mingil hetkel etendust vaadates sai selgeks, et „Elude“ trupp ajab teatris sama asja, mida Rapla poiss Uku Uusberg oma lavastustes. Kui hoopis hiljem keegi ütles, et näitlejannad ses loos, Jekaterina Novosjolova ja Elina Pähklimägi, on Uusbergi kursusekaaslased, oli rõõm seda suurem. Teadmine, et üliausus ja nõudlikkus enda ja publiku vastu kannab uusi tulijaid, on meeltkosutav. Tundub, et üks noorem seltskond julgeb rääkida teatris neist asjadest, mis neile enestele väga korda läheb, on homse teatri võtmeks. Kui lugu puudutab näitlejaid, siis saab puudutatud ka publik. Puudutus annab väe mõlemale.

 

Kusagile siia vahele jääb kohtumine Vanemuise näitleja Aivar Toomingaga. Kõõlusin ülikooli kohvikus, mis festivalikohvik oli, ja Aivar ruttas tööle – muusikali proovi, nagu ta ise ütles. Festivali elust tal aega osa võtta ei olnud. Sesse aega jäid ka Tammistu küünis-kontserdimajas mängitud „Imearsti“ etendused. Priit Pedajase lavastus ja sealhulgas ka Aivar ja peaosaline Peeter Volkonski, said etendust näinutelt kiita igatahes.

 

Ohvrit mängides

 

Linnateatri festivalietenduse pealkiri oli seotud eelmisel õhtul nähtud „Elude“ etendusega. Kas näitleja laval mängib ohvrit või on? Kolmas nähtud etendus ja kolmas ekraan, kolmas kino teatris! Kas vene olustikku kirjutatud tükis mängida venelasi või mängida inimest ja tema mõtteid? Kui palju rõhutada seda, et tegu on teist temperamenti inimeste muredega? Kohati selles lavastuses tundus, et lavastaja ei usu publiku mõtlemisvõimet. Videoseletused segasid, ei lasknud ise mõelda.

Ses tükis mängivad eri põlvkondadesse kuuluvad näitlejad ja see erinevus ei olnud hea seekord, tundus, et näitlejad ei saanud kokku. Samas tükis on ju ka teemana üleval põlvkondade konflikt. Äkki see kokkusaamatus oligi nõnda mõeldud? Aga see on tagantjärele mõeldud mõte, miski ses lavastuses oli selline, mis ei lasknud kaasa tunda ja aru saada. Lavastaja ratsionaalsus ehk ja ülemõtlemine. Näpuga näitamine seal, kus võiks eeldada, et mitmeti arusaamine loole mõõtme annab.

Näitlejatest selles etenduses jäi meelde Rain Simmul, miski küpsus ja soov aru saada sest, miks elu on selline, nagu ta on, jäi meelde ta mängus. Olen festivalikaustikusse kirjutanud küsimuse mõtlemiseks: kui palju peab lavalt välja paistma inimese isiklik valu. Kas näitlejameisterlikkus on see, kui ta oskab varjata isiklikku valu, või hoopis see, kuidas ta seda laval doseerida oskab? Loos räägiti ka ookeanikaladest, kes ujuvad konservikarbis.

Eraldi siin pean taas rõõmuga kirjutama, et ses loos mängis ohvrit taas meie kandi näitleja Priit Võigemast ja ta tegi seda nõnda, et kui oleksin lavastaja, siis oleksin kogu lavastuse tema järgi sättinud.

Äkki on ajas muutunud see, mis peitub sõna “mängima” taga? Aus olla saab siis vaid, kui usaldad. Näitleja saab olla aus, kui usaldab publikut ja oma kaaslasi, laval ning selle ümber. Näitlejaisiksus on huvitav mis tahes rollis, olen kirjutanud oma kaustikusse just näitleja Priit Võigemastist mõeldes.

 

Linn

Aknad puhtaks.

Tartu on septembris hea linn, armastust tulvil. Teatrifestivali ajaks olid noored ülikooli tulnud, kokku saanud ja armunud. Nende himu armastada paistis silma iga nurga peal. Suudlevaid tudengeid oli linn täis. Ja eluteatrit, mis teatrifestivalile lisamõõtme andis. Sügavuse. Saalid olid täis ja vastuvõtt soe, kahjuks vahest ehk liigagi palju braavotav, aga mis ses ikka halba on.

Festivaliväliselt kuulasin Tõnis Mägi aulakontserti ülikoolis ja fikseerisin kuulates joonistava tüdruku ning noore publiku, kes teadis sõnu peast. Ka selle, et vaid Tõnis Mägi saab 200. sünnipäeva tähistavas Eesti hariduse südames laulda üksi, kahasse klaveriga, natuke blatnoilikku kahe tuuri lugu „Sünnipäev“, kus sõnad: „Murtud nelgid ja roos, õllepudelis koos, lõppes sünnipäev…“, ja laulda seda nii, et kuulajatel kuulates pisarad jooksevad. Kõik teised esinejad laulaksid paremal juhul “Tuljakut”. Kui mul oleksid lapsed, ütleksin neile, et nad õpiksid edasi Tartus, seal on mida õppida igal sammul.

 

Sissepääs lossi – oleks väljapääs

 

Ratsionaalselt mõeldes ja vaadates oli Vanemuise „Loss“ Hendrik Toompere lavastuses ja Ervin Õunapuu (Rapla) kujundatuna selle festivali parim lavastus. Kõik oli detailitäpne. Emotsionaalselt aga ta ei puudutanud. Meisterlikud ja huvitavad misanstseenid panid mõtlema mustritele, mis me elus tekivad, ja mida me enamasti ei märka. Lavastus oli esteetiline, korrastatud, läbimõeldud, lavastus oli nähtav. Näitlejad mängisid tuntud headuses. Olen mõelnud, et ei kirjuta kunagi seda tuntud headuse juttu, sest tean, kui jube on kuulda sellist kiitust. Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste olidki head, aga tundus, et nad on niisama head mis tahes näidendis, tundus, et see headus on korduv, ei ole avastuslik ei neile ega vaatajatele.

Mis teeb ikkagi heast lavastusest hea lavastuse? Kas lavastus saab olla hea eraldi? Nii, et on hea lavastus, aga näitlejad ei taba seda? Küllap saab. Mulle tundub, et seekord ei suutnud Hendrik Toompere näitlejatele selgeks teha, mis asja ta lavastusega ajab, ja siis näitlejad kasutasidki ära oma parimad näitlejanipid, et olukorrast auga välja tulla. Tulidki, aga tundus, et ka nemad ootasid muud, ehk muutust.

Nüüd mõeldes olid selle näitetrupi naised ses lossis kohal küll, siin ja praegu, oma arusaamistega, ja see paistis välja. Rõõmustavalt palju häid naisnäitlejaid on me teatrites. Kehtna taustaga Külli Tool, mulle tundub, on elu parimas vormis, teda tahaks näha. Siin saab soovida talle vaid neid osi, mis on tema omad. Mehed, vaadake ette!

 

Öösiti vahetub pea

 

Ei saa siin rõhutamata jätta, et väikese agaga on kõik järgnevas jutus sees olevad tegelased Raplast. „Siin kõik tunnevad Ukut!“ kuulsin teatriuksel kell üks öösel. Seda enne, kui öelda mõistsin, et mina ka Ukut tunnen ja ööetendust näha tahan. „Pea vahetus“ Tartu öös oli veel puudutavam kui esietendus Tallinnas. Lavastaja ja trupp olid teinud etenduse ehk pisut kergemini mõistetavaks, selgemaks, aga see tuli seekord kogu tulemusele vaid kasuks.

Öös sündis hingelis-vaimline dialoog trupi ja publiku vahel. Kohanemine ja kohandumine noore andeka inimese elus sunnib kaasa mõtlema ikka. Eriti siis, kui seda nii meisterlikult mängitakse nagu kogu trupp seda tegi. Mõte, et mu vaimustust selle lavastuse nähtuseks ja uueks teatriks liigitamisel juhib omamoodi kolkapatriotism – etendusel on tugev Raplast pärit olemise märk, ununeb vaadates ja kaasa tundes kohe.

„Katsu sa kell üks öösel valetada,“ ütles Märt Avandi, kui etendust aususe eest kiitsin. Mine tea, ehk ongi öö see, kus lootus teineteisemõistmisele eri põlvkondade ja üldse inimeste vahel on kõige suurem. Lummav ja edasi mõtlema ärgitav teater. Ses tükis ei ole peaosalisi või õigemini on kõik peaosalised. Kõik on kõik ja kõik annavad endast kõik. Rõõm vaid peegeldus pärast etendust publiku ja Head Ööd, Vend koori ja näitlejate silmis. Vaimsus ei väsita. Siinkohal on paslik kiita meie meest kinokoolis Raigo Saaristet, kes ses etenduses pärisproffidele näitlejatele ülimalt võrdväärne partner on.

 

Kohvi joomine

 

Draamateatri „Lõputu kohvijoomine“ on akadeemiline teater. Selline, mis peab ühes eestikeelses teatripildis olema. Ainult tänu niisugustele etendustele saab olla muudsugust teatrit. See on alusmüür. Mõtlemist väärt mõte, mis sellelt etenduselt kaasa anti, on inimvaimu sõltuvus riigikorrast, või sõltumatus. Millest see tuleb, et mõni meist muudab omi seisukohti ja on kaasajooksik, mõni jääb sõltumatuks ja säilitab oma näo, olenemata sellest, kas on sõda, diktatuur või vabariik. Ja mõlemal läheb nagu läheb nagunii.

Kohvi rüübates hea mõelda, Lembit Ulfsaku ja Jaan Rekkori (on Rapla, õigemini Märjamaa, täpsemalt Velise taustaga) mängitud mehi kaaslaseks kujutledes. Aeg ei aegu, eks ole, valage mulle üks kohv, preili, veel.

 

Peatuda vahel

 

Mu festivalietenduste viimane vaatus oli taas Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud „Vahepeatus“. Taas tuli tunnistada, et see oli kokkusaamisest kantud lavastus. Hea tekst, selline maailmamõõtmega kodune lugu. Head näitlejad, kellele see, mida nad teevad, isiklikult korda läheb. Lavastaja, kes etendustel silma peal hoiab ja kes seda vajadusel korrastab. Vastastikune usk üksteisesse lisaks. Hea muusikaline kujundus, atmosfäär, siirus ja parasjagu niipalju saladust, et poleks igav.

Ka tulev põlvkond otsib ideaale ja usub terve ühiskonna võimalikku tekkimisse. See teeb ju rõõmu, et noored ütlevad vanematele: pidage kinni, me tahame peale tulla. Ma küll peatuksin ja teeksin kõik, et see sisenemine õnnelik oleks.

 

Head etendused, need, mis mõjuvad, on ikka olnud igatsusest kantud. Teist Eesti teatrit meil ei ole. Seda tuleb hoida nagu silmatera. Ei ole võimalik tema jaoks liiga palju teha. Tuleb peatuda vahel, juua kohvi lõpmatult ja vahel ka päid vahetada, selleks, et säiliks me meel ja keel. Uus on õhus, teatriõhus kindlasti. Igatsusest kantud.