- juunil 80-aastaseks saav maailmakuulus eesti dirigent Neeme Järvi unistab, kuidas eesti rahvus alles jääks: „Selleks ehitame mere äärde ooperiteatri, mitte bensiinijaama. Linnahallist teeme kontserdisaali, mitte konverentsikeskuse, ja selle avab maailma parim sümfooniaorkester ERSO.”
Dirigenti, ta käsi, ilmeid, šeste – isiksust, pildistas Sven Arbet. Lugu ilmus 1.juuni Maalehes lühemana, et mahuks.
Maestro on teist päeva Eestis ja esimesse oma juubelikontsertide proovi ei jõudnud. Teises proovis salvestati pianist Kalle Randalu ja ERSO-ga Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontserti nr 22 Es-duur.
Pabistan enne kohtumist nagu koolilaps enne eksamit või näitleja enne esietendust. Kui Neeme Järvi ja Kalle Randalu lavalt puhkeruumi astuvad ja neid juba näen, on ebakindlus nagu käega pühitud. Tean ka, miks – olen nüüd kindlates kätes.
Panen Neeme Järvi garderoobis olevale Estonia klaverile kirjastuse SE&JS kümme aastat tagasi välja antud raamatu, albumi „Neeme Järvi kunstniku elu”. Selle esitlus teatri- ja muusikamuuseumis jäi ajakirjanduse tähelepanuta, aga oli kultuurisündmus. Ma ei julgenud siis maestrolt raamatusse autogrammi võtta. Tookordse õhkkonna meenutuseks: „…anti sõna helilooja Arvo Pärdile. Ta ei kõndinud rahva ette, mõtteliselt prožektorite valgusvihku. Astus hoopis dirigent Neeme Järvi selja taha, pani talle käed sõbralikult õlale ja rääkis väga tasa, nõnda, et alles hetk tagasi Urmas Oti vaimukuste peale üliemotsionaalselt ja häälekalt reageerinud saal jäi hiirvaikseks: „Ma arvan, et sellel mehel on niisugune süda, et see võib toimuda kõik. Tal on suur anne, mis teeb muusiku inimeseks.”
Neeme Järvi käed liikusid pikkamisi Arvo Pärdi kätele ja kahe maailmakuulsa koosolemine muuseumisaalis oli ülev, liigutas hetke. Neeme Järvi pani oma dirigendiliku kehakeelse tänu ka sõnadesse: „Maailmakuulus helilooja, kõige populaarsem mees maailmas, eestlane… oma tagasihoidlikkuse ja siiruse ja armastusega on võitnud kõikide südamed. Mul on hea meel, et sa täna siin oled. Elame veel!”
Nüüd märkab Järvi raamatut. Ta tahab seletada, miks see raamat nii kallis on. „Kõik inimesed küsivad, miks see kallis on? Te teate?” Ma tean – selle raamatu vahel on Gustav Mahleri 2. sümfooniaga DVD plaat, seda mängivad New-York´i filharmoonikud ja Philadelphia orkester, kes tulid maestro sünnipäevaplaati selle raamatu tarbeks tegema vabatahtlikult. Teine on CD plaat, kus Bruckneri 7. sümfooniat esitavad Haagi filharmoonikud. „Nii on, aga teised ei tea,” ütleb tema.
Vaadake kui ilus kevadine pilt siin – teie, üks sinilill näpus.
Tõesti.
Lugesin seda…
…ma pole veel lugenud. Aga…
lapselapsed loevad?
Aeg läheb nii kiiresti, et lapselapsed tegelevad teiste asjadega. Need on ses raamatus ajaloolised asjad ja minu meelest need ei olegi tänapäeval enam huvitavad. Tehnika ja tehnoloogia rikuvad kõik asjad ära. Inimestel pole aega lugeda, lapsed ei loe raamatuid. Nii paksu raamatut ammugi mitte.
Raamat jääb alles.
Tänapäevast ei jää midagi järgi. Sa ei saa seda kuskiltki leida. Me elame kõige vaesemal ajal.
Seletage?
Kirjavahetust ju enam ei eksisteeri. Mida meil on uuritud siiani – just käsikirju ja kirjavahetust, See on andnud teadmisi, elust ja inimestest. Tõsi, raamatuid, eestikeelseid ilmub palju ja see on hea.
Ma kogesin ise lugemismõnu hiljuti. Mul oli aega ja lugesin jutti läbi Oskar Lutsu „Kevade”, „Suve” ja „Sügise” ja „Talve” ka takkaotsa. Teate kui ilusad asjad! See ei ole ainult eestlaste asi, mu meelest on see maailmakirjandus. See on terve elu ajalugu. Kas ma pean häbi tundma nüüd, et nii vanalt Oskar Lutsu loen? Minu jaoks on seal elu sees, ka tänapäev.
Ma arvan, et see on hoopis vahva.
Lugesin Wagneri raamatuid. Jah, seesama helilooja, kes kirjutas geniaalsed Saksa ooperid ja samas uue lehekülje maailmamuusika ajaloos. Ta kirjutas ka midagi juudivastast. Praegu maailmakuulsad juudi dirigendid tahaksid Wagneri muusika viia Iisraeli, aga ei lasta.
Oeh. Ma ei tea Wagneri kirjutistest midagi..
Tema naine oli Ferenc Liszti tütar. 35 või 40 aastat noorem kui Wagner. Ja see tüdruk põletas kõik Wagneri kirjad ära, sest too oli nii tahtnud, et kui sureb, tuleb need põletada. Wagner saadeti Saksamaalt välja: läks Dresdenisse, oli revolutsionäär, läks Münchenisse, oli revolutsionäär – löödi välja igalt poolt. Tehti talle liiga nii palju kui üldse oli võimalik. Hull oli, aga hullud inimesed teevad suuri asju.
Te olete öelnud, et need inimesed, kes kannatavad, sünnitavad maailma ilu.
Absoluutselt. Helilooja Gustav Mahler kannatas eluaeg oma naise käes. (Me mõlemad naerame.) Ta armastas oma naist, naine oli tast noorem ja pettis ka teda, polnud tast asja kui armastajast. Helilooja pani oma armastuse muusikasse. Ega naisel ei olnud sest miskit, et tema mees pani armastuse muusikasse, et kuula kui ilus viis on. Ei aita!
Richard Straussi naine oli Pauliine. Kõik oma laulud pühendas Strauss talle. Sai võib-olla kodus vastu pead ja pidi kirjutama. Aga missugused laulud!
Ikka on vist tähtis loovale inimesele, et temast jääb midagi järele?
Mis mina olen teinud… Umbes 500 plaati. Olen kõik maailma muusika ära mänginud. See on kõik saadaval. See on minu eesmärk olnud.
Ma olen oma muusikavaimustuse andnud edasi oma lastele. Mõlemad pojad, Paavo ja Kristjan on maailmanimega dirigendid, tütar Maarika on flöödimängija. See on perekonna mõju. Selle mõju, millises kodus lapsed kasvavad.
Positiivsed mõjud?
Jah, tänapäeva ühiskonnas on neid väga vähe miskipärast. Vaadake, kuidas meile mõjuvad erakonnad. Käivad erakondlikud võitlused – Eestis, Ameerikas… poliitilised võitlused, sõjad, ettevalmistused sõjaks… ja nii läheb kõik ilu mööda. Sellest on mul väga kahju. Läheb mööda ka noortest.
Praegu me mängisime Mozarti kahte klaverikontserti, lindistasime ja sest tuleb plaat välja. Imeilus muusika. Mozart elas vaid 35 aastat. Suri ja keegi ei pannud teda suurt tähele. Aga praegu on ta… Minu poiss Kristjan kuulas Mozartit kogu aeg. Ta ei rääkinudki veel, aga minul Mozart mängis ühel perioodil pidevalt ja kõvasti. Tal on 40 sümfooniat. Ju laps siis kuulis, et Mozart ja Mozart. Ta läks suurte kõlarite juurde ja hakkas uurima, kust see muusika välja tuleb. Vaatas sinna taha ja see kukkus talle pähe. Siis tuli kööki suure kisaga ja esimene sõna, mis ta ütles, oli Mozart. Sellises atmosfääris me lapsed elasid.
Me peaksime olema oma lastele eeskujuks. Vanemad peavad avaldama mõju ilusate asjadega. Palju on probleeme ju elus ja see väga ei arenda lapsi. Aga lugemine, muusika kuulamine…
Teil pole elus palju aega olnud lugeda?
Nüüd ma mõtlen, et sellest on kahju, aga ma ei oleks siis jõudnud oma tööd teha. Väga palju tööd on vaja teha, et meistriks saada.
Teete te kiiresti vahe sisse oma Järvi akadeemias, et sellest saab tippdirigent, sellest mitte? 
Tänapäeval inimesed tahavad oma eriala kätte saada kiiresti. Tuleb täna õppima ja homme tahab juba meister olla. Dirigeerimises selline asi ei toimi. Muusik peab olema järjekindel töötegija, hakkad lapsest peale harjutama. Mina alustasin nelja-aastaselt, see oli minu töö ksülofoni harjutada. Ema ütles, et sina ei lähe palli mängima, harjutad klaverit. Sõbrad vihastasid ja läksid minuta. Ma olen oma emale väga tänulik selle eest. Õppima peab maast madalast.
Arvatakse, et ma vehin takti lüüa… Dirigeerimine ja taktilöömine on kaks iseasja. Kõik vehklevad, paljud väga head dirigendid maailmas, need ka, keda tuntakse, ei oska juhatada.
Mida see tähendab?
Neil pole tehnikat. Dirigeerimine on kõige raskem eriala. Miks? Sa pead teadma kõiki maailma heliloojate teoseid, sa pead need selgeks õppima, sa pead oskama mängida pilli, sa pead harjutama hommikust õhtuni, tegelema sellega fanaatiliselt, et olla meister. Kui oled oma erialal meister, siis on lihtne elada. Siis läheb kõik juba kähku, saad kõike kohe.
Dirigent hoiab orkestri koos. Annab muusikale tõlgenduse?
See ongi tehnika küsimus. Kas hoiab või päris ei hoia siiski, sõimab orkestri läbi hoopis. Miks orkester ei mängi koos? Sellepärast, et sa juhatad kehvasti.
Hea orkester siis saab hakkama ka ilma dirigendita?
Berliini filharmoonikud, kes olid harjunud mängima suuri teoseid suurte dirigentidega… Sageli rikkad mehed ostsid endale juhatamisõiguse. Dirigent tuli ja hakkas vehkima ja hakkas isegi tulema midagi ja siis dirigent pidas kinni ja hakkas rääkima. Rääkis Beethoveni sümfooniate filosoofiast ja sellest kõigest, mida ta mõtleb. Pillimehed kuulasid ja kuulasid, aga siis kontsertmeister ütles, et kui teie veel kaua kõnelete, siis me hakkame niimoodi mängima ka, nagu teie juhatate.
Ära räägi nii palju! Anna meile märk! Me mängime ise.
Mis teeb orkestrist hea orkestri?
Tänapäevases orkestris ei ole diletante. Seal on väga väljavalitud inimesed. Mozarti ja Beethoveni ajal oli ka amatööre. Ja need spetsialistidest koosnevad orkestrid teavad minutiga, kas tegu on hea dirigendiga või mitte. Orkester ütleb ära, et jah, mänedžer võttis sinu dirigendiks, me peame sinuga elama ja mängima, aga me ei armasta sind, sest sa ei oska juhatada. Ja me ei saa halvasti mängida.
Kas maailmas on enam kurba või elurõõmsat muusikat?
On mõlemat. Oleneb, kuidas inimene, kes kirjutab, on kasvanud, mida ta on tundnud, läbi elanud. Üleelamised pannakse loomingusse.
Mulle meeldib rõõmus muusika. Igas kaunis muusikas on sees tants. Oma rahva muusika, mis on pandud klassikalisse vormi… Orkestrid mängivad seda ja näitavad oma rahva kunsti kogu maailmale.
Rahvusprobleem on väga valus asi poliitikas ja ka kunstniku hinges. Kui mingi pidur on ees, näiteks juudiküsimus. Suur rahvus pressib ennast väiksemale peale enamasti. Väike rahvas on alati õnnetu. Sest nad ei saa ennast teostada nii nagu suur rahvus.
Meie oleme väga väike rahvas.
Kui eestlusest räägime, siis meie oleme alati elanud kõva pressi all. Raudrüütlid tulid meile usku tooma, aga kes siin elasid, ikka eestlased. Niisama ka Vene tsaari ja Nõukogude okupatsiooni ajal. Ja paljuski tänu laulupidudele oleme jäänud eestikeelseks rahvaks. Vallutajad arvasid, et las nad laulavad.
Kas laulupeol peaks laulma vene keeles?
Laulupidude eesmärk oli õppida eesti keelt. Kui on venekeelne laul, siis paneme saksakeelse laulu ka, Brahmsi näiteks. Meie Eesti laulupeod on loodud selleks, et eestlased räägiks Eestimaal eesti keelt.
No siis äkki nii, et laulame laulupeol saksa ja vene laule ka, aga eesti keeles?
Just. Estonia teatris, kui ma olin peadirigent, tõlgiti kõik rahvusvahelised ooperid eesti keelde. Ja muusika oli ikka sama. See oli Nõukogude ajal. Nüüd on muidugi maailmas see trend, et originaalooper peab olema originaalkeeles. Pannakse tiitrid üles küll, aga siis muusikat pole aegagi kuulata. Kui laulda eesti keeles, siis kuuled muusikat ja saad aru. Eestis peavad olema eestikeelsed asjad.
Aga nojah, ühtedel inimestel on võitlusvaim, teistel ei ole seda.
Kas eestlastel on?
Tänastel, tundub, et pole. Minu ärasõit Nõukogude Liidust ei olnud sõit minu enda pärast, ma tahtsin Eesti muusikat viia maailma. See oli ärasõidu eesmärk.
See oli möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja sellist eestlust nagu Ameerikas polnud ma veel kohanud. Seal võideldi selle nimel, et Eesti saaks vabaks. Usuti seda. Ja juhtuski. Mina, eakas inimene isegi näen nüüd seda. Kahju, et ei näinud Eduard Tubin. Muidugi, igal asjal on oma aeg.
Te elate praegu New-York´is?
Mis elu see on! (Taas ütleb ta seda nii ja sellise žestiga, et naerame.) Ma elan igal pool. Olen Florida kodanik.
Kuidas?
Mu autojuhiluba on Floridast ja seal, kus autojuhiluba on välja antud, oled kodanik. Ma olen maailmakodanik.
Mu asjad on New-York´is ja Eestis elan oma poja korteris. Mul on alati suur soov siia tulla.
Et kui tulete Eestisse, siis ütlete, et lendan koju?
Ikka koju. Mu lapsed, nad ei jaksa ära oodata, et taas siia saavad. Saavad vähe – kunstnikuelu, aga me oleme eestlased. Me oleme selle üle uhked.
Kas te olete uhked meie kultuuri üle?
Jah, just. Mis on kultuur? Me ei räägi siin minu või sinu muusikast või kirjanikuandest… me ei räägi sellest. Me räägime kultuurist üldisemalt – kultuursetest inimestest, eestlastest. Eestlane võiks olla täna kultuursem.
Eesti riik peaks näitama maailmale kultuurseid inimesi. Poliitikuid, kunstnikke… kes esindavad meie riiki. Kahjuks meid esindavad enamasti diletandid. Igal pool maailmas. Kultuuriatašeed on enamasti poliitilised tegelased, nad ei käi kontsertidel, ei tule kunagi su juurde, kui tulevad, siis nii-öelda mokaotsast. Mis on meid viinud nii kaugele, et kultuuriatašeedeks ei panda kultuuriinimesi, kes oleks uhked oma kultuuri ja inimeste üle? Kes seda ka maailmale räägiks?
Ajada maailmas Eesti asja?
Seda ma ju räägin. Me ei ehita endale ooperiteatrit, ei taha ehitada tänapäevast kontserdisaali… sest meil ei ole raha. Nii öeldakse. Meie tänane kontserdisaal on väike, me vaevalt mahume siia ära. Linnahalli tuleks teha kontserdisaal, mitte konverentsikeskus. Ooperiteatri asemele ehitame mere äärde bensiinijaama… Mida sellise eestluse peale öelda?!
Venemaaga me saaksime heades suhetes olla ainult kultuuri kaudu. Aga me ei saa ju Marinski teatrit siia tuua, nad ei mahu Estonia teatri lavale. Vanad vabrikud, kus mängitakse, need ka võivad olla, aga kontserdisaal klassikalise muusika jaoks peab olema.
Kui sellised asjad saaks ja keegi oskaks mõelda, et see on vajalik mitte ainult kultuuri jaoks, vaid see on ka poliitiliselt tähtis, et saame vahekordi luua… Toome siia kollektiive Berliinist, La Scalast, me rahvas oleks seda väärt. Oleks seetõttu rikkam.
Teil oli sõber, metsasarvemängija, õpetaja Robert Kasemägi?
Jah, mees, kes ehitas Märjamaale oma kätega oma projekti järgi maja. Tohutult viisakas ja kultuurne inimene, laia haardega. Mõtleja. Me klappisime. Tegi meie lastele jõuluvana. Võttis Boriss Godunovi kostüümi teatrist, tegi sellist imelikku häält, et lapsed kõik värisesid. Kui käis meil Ameerikas külas kord, siis Kristjan ja Paavo olid juba suured. Ega nad ei teadnud, kes neil jõuluvanaks käis. Robert aga tegi siis millegi puhul seda oma jõuluvanahäält. Ja poisid küsisid siis, et oo, kas sina oledki meie jõuluvana. Me temaga olime, jah, ühe liini peal.
Kaks muusikut. Arutlesime, kuidas see või teine fraas võiks kõlada, millised on muusika tegemise põhimõtted; miks üks oskab ja teine ei oska mängida. Milline sõber! Me temaga olime kirjavahetuses kuni lõpuni.
Te olete kohtunud otse või seistes orkestri ees väga paljude maailma suurtega, kes teid on kuulanud ja kummardanud. Miks nad ei muutu isegi siis, kui teie muusika neid päriselt puudutab?
Silmaring on kitsas. Raha valitseb. Inimestele meeldivad positsioonid. Ameerikas toetavad rikkad kultuurielu, riik ei aita. Seda ei peeta tähtsaks. Aga rikkaid tuleb osata meelitada.
See, mis Ameerikas praegu toimub…
Mis toimub Ameerikas?
Valus küsimus. Toimub põhimõtteline võitlus. Selline kahe partei vaheline viha demokraatide ja vabariiklaste vahel. Nad lausa tapaksid üksteist iga nurga peal. Ei ole küsimust, kas mustad või valged. Raadiojaamad on hävitavad… Ei tea, kaua Trump vastu peab, aga ta ju võitis. Selline natuke matsi moodi mees, jube rikas. Edukas ärimees. Teab, kuidas raha teha.
Ameerikas ongi üks osa selliseid inimesi, kes oskavad raha teha, või siis need, kes ei oska üldse midagi teha. Nende vahel käibki võitlus. Ja erakondade-vahelised arusaamatused, kuidas sa neid korda sätid. Viha on liiga suur, see pimestab. Võitlus käib positsioonide pärast… Sama ju sünnib siin. Meie rahvas peaks sellele lõpu tegema, muidu ei jõua me kuskile. Kuidas, seda ma ei tea. Võti on kultuur. Kuulge, kas me räägime siin nüüd riigivastast juttu?
See on riiki hoidev jutt.
Jah, me peame hakkama mõtlema kultuurile ja sellele riigina õla alla panema, et eesti kultuuri maailma viia. Selleks tuleb isiklikud huvid unustada.
Kas see, kui eestlane räägib omal maal oma rahvusest, on natsionalism? Ei ole.
Kultuuril ei ole rahvust?
Ei ole, kõik mu sõbrad on juudid ja venelased, ma ei saa nende kohta ühtegi halba sõna öelda. Me räägime kultuuri keeles. Aga poliitikud ei tule minuga rääkima. Mis siis, et ma tahaks seda. Ma pole isegi ühegi me vaba Eesti kultuuriministriga saanud rääkida. Vanasti käisime…
…te käisite vaibal?
Ei, me jõime konjakit. Rääkisime kõigest, et kuidas ehitame, teeme seda ja seda. Kõik pandi kirja ja kõik jäi tegemata. Täna on meil meeskoor 40-liikmeline, aga siis oli 100 liiget.
Laulupeod on tähtsad muidugi, aga see ei ole klassikaline kultuur. See on meie rahva enesetunne, see ühendab. Meil pole enam neid kollektiive isegi, mis olid. Euroopa Liit ehitab raudteed, aga kultuurile ta ei kuluta. Ehitagu, aga kultuuri sünnitab kultuur.
Te jäite Eestise päeva hiljaks?
Lennukid seisid. Häkkerid. Ma ei saanud Varssavist Eestisse, kaheksa tundi jäi lend hiljaks. Kalle Randalu tegi proovi ära me suurepärase orkestriga.
Kas te enne kontserti pabistate ka?
Mis ma ikka… Mul on vastutus orkestri ja publiku ees, et sest tuleks väärt asi. See on kõige tähtsam. Natuke närveerin, aga päris hulluks ei lähe, see on minu töö ja armastus.
Mida vanemaks sa saad, seda rohkem õpid. Kui pea töötab ja käed töötavad, siis saab dirigeerida. Miimika ja tehnika ja suhtumine, et teeme kõige ilusamat asja. Minu orkester, minu muusika, minu rahvas – see on see, mille jaoks ma elan siin maailmas. Nii nagu Eesti suured heliloojadki läbi aegade.
Et siis kogu elu orkestrit juhtides?
Muusika ei laveeri nagu me kõik ikka teeme. Sõnad veavad meid vahel alt. Ma ei oska teha midagi muud.
*Sõnadesse ei saa panna Neeme Järvi elavat ja täpset žestikuleerimist kogu me intervjuu vältel.
Kontserdid maestro juubeli puhul
Estonia kontserdisaalis
Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Solistid Maarika Järvi (flööt) ja Kalle Randalu (klaver)
- 6. juunil kell 19 sarja Maestro IV kontsert
Dirigendid Neeme Järvi ja Kristjan Järvi
- 7. juunil kell 19 kontsert Neeme Järvi 80, II
Dirigendid Neeme Järvi ja Paavo Järvi
Piletid on välja müüdud
Allikas: ERSO kodulehekülg