David Vseviov jõuab kohale pea pool tundi enne me kokkulepitud aega ja ütleb üsna rõõmsa tooniga: „Hull päev!”.  Ka temal, mõtlen, ja küsin:

Miks just tänane, mis see hull päev te jaoks on?

Seda on väga raske täpsustada. Millegipärast on nii, et inimene teatud päevadel kukub ennast piitsutama, kuigi selleks pole tegelikult mingisugust põhjust. Täna oli kalendris kirjas neli-viis asja, nende seas kolm-neli kokkusaamist inimestega, kellega tahtsin rääkida tõsiselt ja asjast… Siis kuidagi hakkad mõtlema päris palju sellele, mis sind ees ootab. Ma olen tabanud, et kui hakkad mõtlema natuke kaugemale sellest hetkest, kus sa viibid, siis hakkad mõttetult kiirustama.

Olen seda märganud isegi oma raadiosaadete puhul, et kui mind ootab ees midagi väga meeldivat, siis alateadlik tahtmine ruttu-ruttu käsiloleva asjaga ühele poole saada paneb mind teises tempos toimetama. Selline päev oli täna. Objektiivselt ei olnud midagi, mis oleks sundinud kiirustama, aga mingi tunne tuli juba hommikul sisse.

Ma mitte väga ammu märkasin enda jaoks, et mõtlemisest võib samamoodi väsida nagu puulõhkumisest või kraavikaevamisest. Küllap see on seotud vanusega ka.

See on nii. Ma ei kujuta enam ette, et oli aeg, kui pidasin kaheksa loengutundi päevas. Mäletan, et pärast seda olin võimeline raamatut lugema, kontserdile, teatrisse minema. Tänasel päeval ei tuleks see lihtsalt kõne allagi. Nii see paraku on. Aga see on niivõrd ebahuvitav teema, et aastatega meie jõudlus väheneb. (Ei kurvasta seejuures, naerab.)

Äkki on nii, et maailm ka vananeb ja saab teatud ajaks otsa?

Jah, aga see rütm on erinev. Ma arvan, et maailm vananeb vist teises tempos kui mina. See ühest küljest oleks ju isegi lohutav, et maailm vananeb koos minuga. Aga samas oleks see kurb, mõeldes lastele ja lastelastele. Las nemad ka saavad osa suhteliselt noorest maailmast. Oleks ju kurb, kui see kõik kaob koos meiega.

Mis märksõnad iseloomustavad kohe lõppevat aastat?

Murelikkus, kindlasti ebakindlus mingis mõttes ja nendega paratamatult seotud lootus.

Lootus?

Jah. Kui sa näed tulevikku mustades värvides, siis on ju nii inimlik loota, et see prognoos ei täitu.

Selline mõttekäik rõõmustab väga, aga ‒ millest see lootus tuleb?

Lootus tuleb soovist, ei millestki muust. See on seesama lootus, mis on, kui oleme haiged ja objektiivselt on see haigus fataalse tagajärjega lõppev. Siis lootus ju elab päris pikalt. Loobudes lootusest oleme me loobunud kõigest. See on alateadlik tunne, ma arvan.

Mõtlesin teie küsimusele vastates, et jah, kui kõik märgid on õhus, tinglikult mustad, siis on nii inimlik loota, et ma eksin.

Ilus! Sama inimlik on ju ka öelda ja mõelda, et ma enam ei jaksa loota?

On, aga ma eelpool tõin me juttu sisse parameetri lapsed ja lapselapsed. Lootus lähtub sellest ja siin ei ole jutt minu lastest ja lastelastest. Ma mõtlen kõikidele neile meeldivatele inimestele, kes tänasel päeval sünnivad. Neile , kes on hetk tagasi sündinud ja sünnivad lähenevate päevade, nädalate ja kuude jooksul…

Jälle on hirmutav mõelda, et meid on selle ilusa maailma jaoks liiga palju.

See on suhteline, mis on palju ja mis on vähe. Meie siin kurdame, et meid on liiga vähe, kusagil jälle, et neid on liiga palju. Eks see keskmine ole siis nii ja naa. Paraku nii ongi. Me iga päev ju ei mõtle globaalsetes kategooriates, mõtleme, kuidas on meil. Me ei mõtle inimestele, kes on hädas. Küll mõtleme sellele, palju me saame hädalisi vastu võtta. Ja pigem sellele, et me ei peaks neid nii palju vastu võtma.

Meil Eestis on viimasel ajal mood, et enamus tähtsaid asju keeratakse esimese hooga paanikaks. Ja siis läheb poolte valimiseks ja sõdimiseks… võtame lähiajast kas või meie metsad ja Rail Baltic.

See on erakordselt huvitav küsimus ja isegi laiem kui need kaks näidet, mida te tõite. Ma hiljuti juhtusin jälgima Vabariigi kodanike saadet. Jutu teemaks oli niinimetatud suhkrumaks. Seal mõlemad diametraalselt erinevatel seisukohtadel olevad pooled kogu aeg tsiteerisid uuringuid. Uuringuid on lõputult.

Mida see tähendab? See tähendab, et minu, inimese jaoks, kes ei orienteeru Rail Balticu ega metsade küsimuses, ei ole enam olemas ekspertiisi. Meil on ainult poliitika ja ideoloogia. Probleem on, et pole ekspertiisi. Meil ei ole neid inimesi, meil ei ole autoriteeti.

See on erakordselt mugav situatsioon võimule, sellepärast, et vaim on ammugi killustunud ja killustunud isegi võrreldes Nõukogude ajaga. Sellel ajal olid vaimu esindajad Hando Runnel, Jaan Kross… seda nimekirja võin jätkata. Kuigi võim oli nende ette paigutanud miinusmärgi, nende sõna maksis. Neid kasvõi kardeti. Tänasel päeval on see kõik killustunud. Sellepärast pole ma ka taolistele petitsioonidele alla kirjutanud, ei poolt ega vastu omadele. Ma ei ole liitunud, sest mul ei ole ühtegi autoriteetset allikat, kelle arvamusele ma võiksin tugineda.

Või siis on neid autoriteetseid allikaid kakskümmend?

Mis tähendab sedasama, et neid tegelikult ei ole. Seda me ju teame, et üks võimalus hämamiseks on tuua allikaid aina juurde. Meil nimetatakse seda ka komisjonide moodustamiseks.

Muidugi on meile ka omane kõikide ettevõtmiste vastu protestida. Meil ei ole probleemi, kui keegi seda ei tõstata.

Tooge mõni näide?

Kunagi ammu-ammu, see oli aeg, kui koos Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepaga tegime teatrikooperatiivi Tühi Ruum, saime oma käsutusse ühe väikese pinna, kuhu tahtsime teha teatripoe. Otsustasime selle ruumi ukse ära värvida, sest see oli kohe kokku varisemas. Hetkega oli seal muinsuskaitse, tolleaegne, kes tõstis tohutult lärmi. Meie toimetamine jäi pooleli ja uks oli paari kuuga lagunenud. See ei huvitanud enam mitte kedagi, ei huvitanud ka enne. Näide iseloomustab vahetevahel meie reaktsioone.

Mis on probleem teie jaoks?

Ma näen probleemi selles, et me upume pseudoprobleemidesse. Pseudoprobleemide peamised ülestõstjad on poliitilised jõud, sest neid probleeme on lihtne lahendada. „Lahendada”, sest tegelikult probleeme pole.  

Mis puudutab Eesti perekonda ‒ olen seda näidet korduvalt toonud, siis seal on probleemiks vägivald. Tuhanded juhtumid on jõudnud politseisse. Need on sajad naised, kes peavad vägivalla eest varjuma. See on probleem, aga pakkuda välja lahendusi sellele probleemile loosungina, poliitilise loosungina… See on erakordselt raske ja vaat siis püstitame pseudoprobleeme, et meil on 20 samasoolist perekonda või paarkümmend inimest, kes tahaksid need perekonnad luua ja siis me hakkame nendega võitlema loosungitega. Seda ei saa tõsiselt võtta, sest me ei tegele samal ajal tuhandete inimeste tõsise probleemiga.

Väga nõus. Kes juhib sellist pseudotsemist?

Seda juhib poliitiline huvi. Pealiskaudsus…

…on see rahahimu?

Mitte ainult.

Siis soov olla võimul?

Just nimelt. Mille nimel? Kuna me elame demokraatlikus maailmas, siis võimule pürgimine on igati arusaadav ja aktsepteeritav soov. Küsimus on vahendites.

Jah, vahendeid ei valita. Mina täna küll oma lapsele või headele noortele sõpradele ei julgeks soovitada, et mine ja valitse.

Minu jaoks on see väga ohtlik lähenemine: ärme tegele. Ma olen sellega kokku puutunud oma õppeasutuses, kunstiakadeemias, püüdes paljusid ajaloolisi teemasid siduda tänapäevaga, märgistada neid ohte, mis võivad ähvardada ka meid. Sageli tudengid mulle ütlevad, et see ei puuduta mind. Näiteks ütleb ta, et miks ma pean valimas käima, ma parem maalin. Aga ma saan tuua ajaloost lõpmatult näiteid, kus kunstnik on õiget hetke maha magades sunnitud maalima seda, mida võim temalt nõuab. Et sellist situatsiooni ei tekiks, mõtle sellele …

… püüa alatutest poliitilistest mängudest osa võtta?

Ei ütle me targale lapsele muidugi mitte nii, nagu teie seda ütlete. Aga miks me ei taha sinna, kus võetakse otsuseid vastu, mõistust juurde tuua?

Milles on hetkel häda? Need inimesed, kes võimu juurde lähevad, ei saa aru, et ka nemad võiksid kujundada poliitikat. Seal tipu lähistel kuulavad nad ju kohe lause, millest mina pole kunagi aru saanud: me ei saa antud hetkel võtta vastu neid ja neid otsuseid, sest need on ebapopulaarsed. Aga see on ju lihtsalt seletamise küsimus, mida ei vaevuta tegema!

No näiteks, kui keegi mulle, linnainimesele teatab, et meie võitleme piima hinna tõusu eest, siis ma vaevalt sellega nõus või selle poolt olen. Sest minu jaoks tähendab see piima hinda poes. Pange see rahvahääletusele ja vaevalt et seegi teistmoodi tulemust tooks. Aga kui mulle selgitataks: me tõstame piima hinda, et Eesti piimandus välja ei sureks, siis oleksin küll selle hinnatõusu poolt. See näide on muidugi natuke liiga õhus, aga põhimõtteliselt see on nii.

Keskerakond ei saa lahti oma seotusest Venemaa presidendi erakonnaga?

Me ju saame aru, miks partei ei taha avalikult, kõva häälega sellest lepingust loobuda. See ongi tohutult raske, sest vastas on suure Venemaa propaganda-aparaat, mis hoiab kohalikku venekeelset elanikkonda oma kammitsates. Samas Ühtne Venemaa, see on ka tinglik, sest seal partei ei otsusta midagi, presidendi partei on inimestele toonud vaeva ja viletsust. Kui me võtaks kõik statistilised näitajad, mis kirjeldavad inimeste elu kvaliteeti, siis need on Venemaal alla läinud. Kõikide nende näitajate poolest on Eesti tükk maad Venemaast ees. Seda peaks ju inimestele kuidagi seletada saama. Aga näed, see on keeruline, lihtsam on öelda, et see leping ei toimi. See on poliitika ja populism maailmas.

Praegu, jah, ei ole Venes hea aeg.

On tunda, kuidas paljud inimesed Venes on taas nakatunud hirmu. See ei ole veel see aeg, kus näppe sahtli vahele pannakse otseselt, aga inimesed arvestavad öeldu tagajärgedega ja see tähendab, et nad on omadega läbi. Hirmu batsillid on neid juba nakatanud.

Ma ei taha ülekohtune olla, aga kahjuks olen sama märganud ka meil Eestis?

Ka mina olen neid märke tabanud meiegi ühiskonnas. Nad ei ole veel kaugeltki võrreldavad, aga nii on. Ja vastupidiselt Venemaale ei ole meil nii kultuurisfääris, vaid pigem majanduses, asutustes, koolides… See on selle tagajärg, et kõiki vahepeal parteistati, koolidirektoreid ja ametnikke.

 Jah, vana spetsialist kuskilgi riigiasutuses ütleb: ma ei tohi sulle sellest rääkida, meil on selleks kõneisik, aga see on üleüldine jama.

Sellest ma ka ei ole aru saanud, mida viimasel ajal siin ja seal kohtab, et ametnik keeldub kommentaarist, öeldes, et tal ei ole selleks õigust. Mida see tähendab? See on meie väike riik, milleks me selle riigi siis taastasime?

See on ka vahel küsimus, kui midagi on viltu, on ebanormaalne ja öeldakse, et muuta ei saa siin midagi, sest seda nõuab seadus. Ei tule meil seadused enam Moskvast. Muudame nad ära ja meie väikeses riigis peaks seadusemuutus võtma nädala, mitte aastaid. Tuleb olla riik, aga mitte mängida riiki.

Mis ajale me tänane Eesti aeg ajalooliselt sarnaneb?

Kui nüüd lähtuda teooriast, siis on ju ka neid ajaloolasi, kes leiavad, et miski ei kordu. Kõik on unikaalne, kõik on juhus. Mis see ajalugu siis on kui mitte meie inimeste lood. Selline summaarne kogum. Aga kui võtame iga inimese konkreetse loo?

Ma saan tuua vaid oma loo. Kui 1966. aastal minu äratuskella vedru oleks katki läinud, kui kell poleks helisenud ja ma ei oleks jõudnud Tartusse minevale rongile, poleks jõudnud sisseastumiseksamitele, siis kas me oleksime siin istunud täna teiega laua taga? Mis see on? Seaduspärasus, juhus…

Muidugi enamus ajaloolastest on veendunud, et mingid seaduspärasused eksisteerivad. Minu jaoks need seaduspärasused eksisteerivad variandis, et inimesed teatud situatsioonides soovivad sarnaseid asju.

Kui on olnud pikad segaduse ajad, siis inimesed tahavad korda. Siis reeglina pööravad nad oma pilgud minevikku, sest sealt nad leiavad ideaali, kunagi valitses kord… Seda me näeme isegi variandis, kuidas meenutati üheksakümnendatel sõjaeelset aega. Luuavars käis ukse ees, keegi uksi ei lukustanud… Aga lugedes kolmekümnendate aastate ajalehtede krimirubriiki, siis oi-oi-oi. Pilt minevikust on idealiseeritud. Mõne inimese jaoks on tänapäeval selline Nõukogude aeg. Noorus on ilus aeg ja paneb unustama kõik negatiivse.

Mis ikkagi kadunud on sellest ideaalsest maailmast?

Sõjast on möödunud mitu inimpõlve. Sõda on kolinud teleekraanidele. On tunne, et vajutad nupule ja kõik kole on kadunud. Võid istuda peolaua taha ja kõik koleda unustada. Kuidagi see arusaam, mida sõda tegelikkuses tähendab, on kadunud. See loob pinnase üleskutsetele: Oleme omaette, tegelema oma asjadega, meie väärtused on ülimuslikud, milleks meile ühtne Euroopa…

Aga see on ju jube mõte, et hädades on süüdi sõdadeta aeg?

On jube. Esimene maailmasõda lõppes 1918. Võtame Saksamaa: möödub vaid 15 aastat, kui tuleb keegi, ütleb, no lähme jälle, ja valdavalt ollakse sellega nõus. See isegi kiidetakse heaks, unustades, mida see endaga tegelikult kaasa toob. Nii see paraku on.

Me paikneme tsivilisatsioonide piiril. Piirid on tungide tasakaalujooned. Ühel pool on ida, teisel pool lääne tsivilisatsioon. Sellel piiril püsima jäämine on ime. Siin on palju konkreetseid ajaloolisi põhjuseid, aga ikkagi võib seda pidada imeks. Rääkimata sellest võimalusest, mis meile avanes läinud sajandi üheksakümnendatel, kus siin tsivilisatsioonide piiril me olime oma valikutes vabad. See on unikaalne. See võis kesta paar kuud, võis kesta paar aastat, aga ei saanud kesta igavesti

See loosung, mis tollal kõlas: ühest liidust tulime, miks on meil vaja teise minna… See on väga ilus mõte, väga idealistlik, aga reaalne ajalugu ei anna võimalusi mitte kuuluda tsivilisatsioonide piiril siia või sinna. Midagi pole parata, nii see on.

 Täna oleme hoopis killustunud.

Jah, kahjuks. Kord Postimehe arvamusliidrite lõunalt tulles sattusin vaatama saadet Top – kümme Eesti seksikamat. Seepeale vaatasin ära kõik need Top-saated ja ma ei kohanud nende paremate ja mõjukamate seas kedagi, kes oleksid olnud arvamusliidrite lõunal. See ei tähenda, et üks seltskond on parem kui teine, aga see illustreerib seda, mida te ütlesite: me aeg on tohutult killustunud.

Ja mõned rongid on jäädavalt läinud. Saab ju ka nii öelda, et õnnelik põlvkond, kes ei tea Lavrenti Beria nime. Veel vähem tema tegusid.

Mis alles jääb?

Midagi peaks ju jääma, kõik need märksõnad, millega me tähistame inimsuhteid – armastus, iha, ka kaastunne… need kõik jäävad alles nagunii. Maailm on muutunud aga prognoosimatuks. Olen seda ka varem öelnud, et maailmas on alati eksisteerinud hullus. Ja hulluse tegutsemisvahendiks on kunagi minevikus olnud „nui”. Nüüd on hullusel võimalus vajutada nuppu. See muudab tuleviku prognoosimatuks. Kuid ma ei tahaks sellega lõpetada.

Ma ka mitte, pakun teile võimaluse midagi soovida, endale ja Maalehe lugejatele?

Ma sooviksin meile kõigile hinges rahu!

Lugu ilmus 2016.aasta viimases Maalehes. Pildistas Sven Arbet.