„Maailma ilusaim tüdruk” ja „Märter” on teatriruumis kõrvuti. Teineteisest nii kaugel ja siiski nii lähedal.

„Märtri” lavakujunduse laes on kaks suurt labadega ventilaatorit, mis peaksid õhu puhtaks lööma.

Loen 5. detsembril Venemaa uudist, et õigeusklikud protesteerivad ärimeeste plaani vastu rajada Lipetskisse preservatiivivabrik. Ma sel hetkel ei pööra sellele suurt tähelepanu. Jah, see käib küll läbi pea, et taas võivad usklikud toetuda seadusele, mis keelab nende tundeid solvata. 7. detsembril vaatan Tallinna Linnateatri festivali „Talveöö unenägu” programmis Kultuurikatlas etenduvat Kirill Serebrjannikovi Kirill Serebrjannikov Gogol tsentris

lavastust „Märter”, mis esietendus 2014. aastal.

Ses loos on stseen, kus õpetaja toob teismeliste koolitundi porgandid ja preservatiivid, et suured lapsed õpiksid neid kasutama. Loo peategelane, koolipoiss Venjamin (Nikita Kukuškin) tsiteerib piiblit ja korraldab skandaali. Venjamin räägib üsna samasugust juttu nagu preservatiivitehase vastu protestijad: „See on laste hävitamine. See on Jumalale näkku sülitamine. Usklike tunnetele ei pööra keegi enam mingit tähelepanu…” „Märter” ongi lugu sellest, kuidas Piibli pähe õppinud teismeline noormees tsitaatidega manipuleerib kõiki, kes teda ümbritsevad. See tal õnnestub täiskasvanute maailmas edukalt. Lavastus hoiatab meid usu ja hulluse eest.

Selle lavastuse ka, kui tahta, saab paigutada paragrahvi alla, mis keelab Vene impeeriumis õigeusklike tundeid solvata. Muide tehasehitajate jutt käib 200 töökoha loomisest ja sellest, et peale preservatiivide ka plaastreid hakatakse tegema. See reaalselt plaanitav tehas jääb Bogoljubovo alevikku, kus suur klooster ja preservatiivipakkidele trükitaks, kui aleviku nime eestikeelsele tõlkele mõelda, „Made in Jumalaarmastajad”.

Lavastus „Märter” kirjeldab tänast skisofreenilist olukorda Venemaal, kus papid õnnistavad sõdiva riigi relvi, koolides õpetatakse kõrvuti Jumal maailma loomise lugu ja Darwini evolutsiooniteooriat. Algse teksti on kirjutanud sakslane Marius von Mayenburg ja autor on Serebrjannikovi meeskonnal lubanud teksti Vene oludele kohaseks toimetada. Nii ongi algselt protestantliku pastori asemel laval Vene papp ja küllap on kogu tegelaskond venelaslikult mahlakam.

Märtri õpilased

Kirill Serebrjannikov tegi algselt lavastuse „Märter” ja siis ka filmi, mis meil tõlgiti „Õpilane”. Lavastuse originaalpealkiri on sõnademäng – „Мученик” tähendab märtrit, „ученик” õpilast.  Ei filmist ega lavastusest selgu, kust saab Venja inspiratsiooni Piibli tsitaatidega maailma muutmiseks ja eneseupitamiseks. Lavastuses oligi mu jaoks palju just raamatute raamatu kirjakohti, mida läks raskeks jälgida. See aga andis aega mõelda usuvabadusele meie riigis ja me peapiisopi ning teistegi, kes just pole kutsutud ja seatud viimase aja väljaütlemistele, mis sunnivad me presidenti kasvõi formaalselt kaasa tegema jõulutralli. Et kui ta seda ei tee, siis see solvab me kirikuskäijate tundeid.

Venemaa kombeid võime ju arvustada, aga meilgi kõlab ju retoorika, et kui president ei lähe kirikusse kaamerate ette, siis ta ei ole kogu rahva president… Elame 21. sajandil! Mõttekäigud on  naaberriigis toimuvaga üsna sarnased. Tõsi, olen üsna kindel, et Eestis julgetakse täna veel vähem kui Venes avalikult öelda, et kuningas on alasti.  Suurim vaenlane nii seal kui ka siin on täna enesetsensuur. Serebrjannikovi lavastuses ja filmis astuvad kooliõpetajad ja direktor üsna kiiresti nendega manipuleeriva poisi poolele ja unustavad mõistuse hääle. Et ainult rahu majas oleks. Aga selgelt on lavastuses näha ka liin, mis viitab ja näitab, et taoline manipuleerimine viib  kuritegudeni. Keegi ei julge öelda, et kuningas on alasti!

 Psüühiliselt vigastatud

„Ma magasin. Kuulsin, kuidas uks avati ja keegi sisse astus. Ta kõndis voodi juurde, ma vaatasin üle õla ning nägin, kuidas Onu kondoomi peale pani. Ma küsisin: “Onu, mida sa teed?” Ta ronis minu teki alla. Ma küsisin uuesti ja uuesti ja uuesti: “Onu, mida sa teed?” Ma rääkisin tädile kõik, kui ta mind sealt lumiselt tänavalt leidis. See oli nii hirmus, kui ma olin kartnud. Tädi viskas mu välja.”

Tsitaat on pärit Siim Maateni ja Kaisa Rooveri kirjutatud-lavastatud mononäidendist „Maailma ilusaim tüdruk” ja ma luban endale sealt teise tsitaadi veel: „Inimesed elavad valedes ning nende valede purustamiseks on vaja ainult üht, kes kõva häälega ütleks, et Keiser on ju paljas, tal ei ole uusi riideid seljas.”

Siim Maaten räägib ka seekord armidest. Armidest, mis meisse jäävad lapsepõlvest. Ta näeb selle vigastuste mustri sees ka meie vanemate ja vanavanemate arme. Veel üks mõte sealt: ka armastus võib muutuda valusaks eluaegseks armiks…

Tema eelmise lavastuse „Arm” viimased etendused olid Tallinnas Kultuurikatla saalis, sealsamas, kus nüüd oli „Märter”. Mu jaoks on see kokkusattumine tähtis. Ses „Armus”, pisut sürreaalses ja samas nii elust endast loos jäävad kaks venda kinni kodutallu. Minevik ja olevik on koos, aga väljapääsu pole. Keegi kas ei oska või ei julge teha õuehüpet. Ja suurte labadega ventilaator laes liigub üliaeglaselt kui üldse… „Arm” on lugu vennaarmust ja sellest, kuidas meie peadest pole selgust ja ratsionaalsust üldse mitte kerge leida. Veel raskem on sellega leppida, et nii on. Siim Maaten muide on enne Viljandis näitlejaks ja lavastajaks õppimist Tartu ülikoolis matemaatikaõpetaja diplomi saanud.

Alvar Pilistas Kaisa Roover.

Seekord mängib ta koos Kaisa Rooveriga kirjutatud ja lavastatud teksti maailma ilusaimast tüdrukust ise ja üksi. Mängib, kui ma ei eksi, seitset erinevat meest, et rääkida ära Eesti naise lugu, kes ennast surnuks joob, olles vaid 32-aastane. Miks see tüdruk rikki läheb noorelt? Autor ja näitleja esitab küsimuse: kui inimene ei oska armastada, siis kes on süüdi?

Maxsim ja David

Siim Maaten ütleb, et see monoloog on kirjutatud, kasutades peakangelase, nimesid ja elusid vahetanud naise päevikuid. Neid ta tõesti ka laval ‒ kohvikus, kus kunagi kohtume kõik ‒ ette loeb ja mängib, ta paneb publiku kaasa mõtlema ja tundma. „Mõni tüdruk oli sel ajal eriti õnnetu. Nad kasvasid välja Nõukogude ajast ning selline pöörane aeg, kus revolutsioon on kõige tähtsam, jäävad tihti paljud, tundlikumad, tähelepanuta. Eriti tüdrukud, keda oli nii kerge ära kaotada ja maha müüa,” mõtleb selles loos mees nimega Martin. Siim Maaten mängib kirju rätiku elavaks, maailma kõige ilusamaks tüdrukuks. Ka see tüdruk ei pääse ringist välja.

***

„Märtris” mängib „Ema” Narvast pärit näitleja Julia Aug. Loo alguses peab see ema poja piiblihullust ja usuhullust narkootikumide mõjuks ja ta süüdistab poja hälbe tekkimises kogu maailma, aga etenduse lõpuks on tast saanud tõsiusklik ema, kes oma poega (sisuliselt juba kurjategijat) kogu maailma eest kaitseb.

Küsimus on, kuhu läheme, mis teed käime meie. Üsna kole on mõelda, et üha enam globaliseeruvas maailmas ei ole kaasa koogutamata pääsu. Ja seda hirmust tingitud klišeed lõhkuda on veel suurem hirm.