Laul olevad tomatid on Vanapagana osatäitja Ivo Uukivi kasvuhoonest. Viio Aitsami foto

„…see, et inimene on Budha või Jehoova või Kristuse või Allahi või Siberi kaugete metsade šamaani nägu, ei pruugi tingimata kaasa tuua paratamatuid konflikte.” Lennart Meri ÜRO peaassambleel New Yorkis 1993. aastal.

„Meid petetakse, kui öeldakse „sa pead”, pead kogu aeg ja kõike: pead õppima, pead abielluma, pead töötama…  Päriselt ei pea mitte midagi. Peab ainult surema,” ütleb mulle ootamatult jakuudi lavastaja Sergei Potapov, kui olen temaga maha istunud, et rääkida ta teisest lavastusest Eestis, „Vanapaganast”.

Tunnistan talle, et ei saa aru. Püüan siiski hiilata, öeldes, et surm ja suremine on tõesti kõige kindlamad asjad maailmas. Et äkki pean surema targalt või hoopis õnnelikult… „Muud ei ole midagi vaja, kui ainult surra,” jätkab tema kindlalt oma joont. Näeb, et ma ei mõista, ja naerab: käh, käh, käh.

Proovin teise kandi pealt, öeldes, et mul on ju vaja temaga ikkagi siin elus kohtuda. „Vaat ei ole vaja,” ütleb tema.

Sergei Potapov seletab pisut jakuutide maailma. Põrgu on neil allilm. Saatanat, kuradit ei ole, allilmas elavad kurjad hinged. „Neil on oma perekonnad, lapsed. Elavad seal, mitte halvasti. Inimesed sinna ei satu.” Siis lisab, et nende taevas, kuhu inimesed pärast surma satuvad, elavad ka kuradid. Ma olen nüüd käpuli, keeruliseks kisub. Mõtlen, et peaksin talle rääkima oma fantaasiatest, kuidas need vanavanaisad, keda ma ei tea, mul vahel külas käivad, aga jätan rääkimata.

Jätkame siiski elutaguste maailmade teemal, Sergei Potapov ütleb, et meie Vanapagan on hiiglane („velikan”). Mina loen alles pärast me jutuajamist paksust, 1970. aastal välja antud raamatust „Muistendid Vanapaganast”, et Vanapagan on eesti rahvamuistendites loodushiid: „Loodushiidudest kõige tüüpilisem ongi Vanapagan”. Kust Potapov seda teadis?

Vanapagan päästab maailma

Ma ei saa väita, et jakuudi šamaani lapselaps Sergei Potapov koos oma Jakuutia sõbraga (dramaturg Mihhail Baskiroff) on Tammsaare „Põrgupõhja uue vanapagana” pea peale pööranud. Olen lugenud ainult intseneeringut ja enamasti on see heale lavastajale vaid alusmaterjal, tekst, millele alles lavastuse käekiri, teatri ja mängu lõputud võimalused annavad mõtte, tundelisuse, vaatajapuudutuse ja sisu. Olgu kaasakiskuva või vihaleajava.

„Vanapagan päästab maailma ja Juula on meie näidendis prostituut,” räägib Sergei Potapov ise. „Isegi Jumal saab aru, et Vanapagangi võib armuda ja armastada, elades maa peal. Kes seda suudab, saab õndsaks. Kusjuures asi ei ole selles, kas oled hea või halb, vaid tähtsaim on, et armastad – selline paradoks. Sellest tuleb rääkida kaasaegses keeles ja meie lavastuses on pisut ka provokatsiooni. Pastor ja Ants panevad Vanapagana kirikut ehitama… ja ta ehitabki.”

Vanapagan eesti rahva ennemuistses jutus “Paristaja poeg”, Günther Reindorffi nähtuna.

Oma muistendiraamatust loen kümneid rahvajutte, kus Vanapagan kiriku ehitamist hoopis takistab, lõhub seda, mis päeval ehitatud, viskab tornide suunas suuri kive.  Küsin Sergei Potapovilt, kas tema „Vanapagan” on tragöödia või draama. Ta ütleb, et kindlasti on sellel lool õnnelik lõpp, happy end. Neli tundi hiljem potsatab mulle Facebooki temalt sõnum: lavastuse žanr on sentimentaalne draama. Hiljem kuulen, et jakuut kasutab ka väljendit „lüüriline draama”.

Kaaren teab

Jakuute on maailmas 400 000. Sergei Potapov on üks nendest. Siberi teatrifestivalil nägin tema lavastust, mille ta tegi hakassidega, keda on maailmas alles vaid  80 000. Lugu oligi sellest, kuidas see Siberi väikerahvas oli venelaste kodusõja ajal, kui omavahel sõdisid punased ja valged, mõistetud hävitamisele. Neid võisid igasuguse sõjakohtuta elusalt põletada mõlemad sõdijad pooled. „Venelased seda valu ei mõista,” ütleb Sergei Potapov, kui räägin talle, kuidas sellele lavastusele ikka vahel mõtlen.

„Brecht, Platonov, Tarantino…” loetleb lavastaja oma eekujusid ja pisut naerab Tarantino nime mainimise juures: käh, käh käh. Ühe Brechti näidendi, „Ema Courage” on ta lavastanud Jakutski noorsooteatris. Kaks etendust mängiti ja siis võeti lavastus mängukavast maha. Põhjus olevat olnud selles, et Potapov ei võtnud peaosa mängima kultuuriministri naist, vaid valis noore rinnaka jõulise näitlejanna.

Nüüdses Eesti „Vanapagana” lavastuses mängib Vanapaganat Ivo Uukkivi, kes on vist esimene kõhn Vanapagan, kui mõtelda siinsetele varasematele Põrgupõhja-lavastustele. Tema tuleb ka me juturingi ning näitab lavastajale pungi ja Villu Tamme pilti, tehtud viimatisel kontserdil. Potapov ütleb seepeale, et näed, mina lasin endale linnu teha. Nööbib pluusi lahti ja näitab tätoveeringut: „Voron”. Meie jutustame talle oma koduaia tarkatest varestest. Alles hiljem saan Jüri Aarma abil selgeks, et vares on vene keeles hoopis „vorona”, „voron” aga kaaren. Küsin Sergei Potapovilt, miks just see lind. Kuulen, et see viib ta hinge pärast surma taeva, on tema suguvõsa tootemlind. Jakuutide taevas on üheksakorruseline. Sergei Potapov naerab: tema läheb ehk sinna kusagile keskmisesse. Aga lind on ta sõnul loomingu ja loominguliste inimeste kaitsja.

Sama ootamatult kui alguse surmajutt ütleb noor lavastaja, et ainus, mis maailma alles jääb, on kultuur. Mõte, millest olen mõelnud-kirjutanud aastaid… Aga mida ta tahaks, kui oleks võimalik saada kõike? „Elada igavesti,” soovib „Vanapagana” lavastaja. „Tahaks osata kõiki maailma keeli ja näha maailma lõppu.” Proovid käivad.

Sergei Potapov:

•Lavastaja ja režissöör Sahha vabariigist (nimi lähtub jakuutide omanimetusest sahha).
•Sündis 1975. aastal.
•Vanaisa oli šamaan, isa on ökonomist-raamatupidaja, ema jakuudi keele ja kirjanduse õpetaja.
•Tal on poeg ja tütar, mõlemad suhtlevad sahha keeles.
•Töötab Jakutski akadeemilises draamateatris lavastajana. On olnud ka selle teatri näitleja, peanäitejuht. Näitlejaks õppis Jakutskis, lavastajaks Moskvas.
•Lavastusi on teinud üle kolmekümne. Lisaks filmid. 2015. aastal suvel lavastas Märt Meose kutsel Eestis R.A.A.A.M. teatris publikumenukalt August Kitzbergi „Libahundi”.
•On õpetanud teatrikoolis, kuid katkestas selle töö, sest tundis, et annab endast rohkem kui tagasi saab. Unistab uuest näitlejate põlvkonnast, kes ei ole enam mõjutatud nõukogude ja vene teatrikooli traditsioonidest. Kavatseb võtta teatrikoolis oma kursuse ja noori selles suunas õpetama hakata.
•Juhib tähelepanu kliima soojenemisele. Siberis sulab igikelts ja talved pole enam nii