Läti keelset vestlusringi vahendas Hannes Korjus
2015. a. juulikuus2 toimus Läti kultuuriportaali www.satori.lv algatusel arutelu Lätivabateatrite staatusest ja väljavaadetest. Osalesid dramaturg ning režissöör Krista Burāne (loomeühendus “Nomadi”), Läti Kultuuriakadeemia õppejõud, režissöör Zane
Kreicberga (Läti Uue Teatri Instituut), näitleja Kaspars Gods (sõltumatu teatri “Goda teater” asutaja), näitleja ja režisors Kārlis Krūmiņš, režissöör Valters Sīlis, režissöör Vladislavs Nastavševs, teatrikriitik Maija Treile. Arutelu suunas Marta Krivade.
Marta Krivade: Kellele need vabateatrid peaksid korda minema – vaatajaile, näitlejaile võirežissööridele? Valmieras oli vabateatrite festivali “NoMadI” külastatavus, minu arust, ikka väga
nadi…See tähendab, et te ei arvestanudki suuremate vaatajanumbritega. Kas polegi nõnda, et vabateatrid on pelgalt loojaile endile vajalikud?
Krista Burāne: “NoMadI” ei ole vabateatrite festival, kuid sel aastal otsustasime selle ära teha, lähtudes noortele suunatud vabateatrite lavastustest. Just nimme, et vabateatrid tähelepanufookusesse saada ning rääkida nende kohast Läti kultuurimaastikul. Külastatavus
polnud tõepoolest Sigulda ooperifestivali tasemel. Kuna me oma plaanide kohaselt ei lootnudki igale etendusele üle 50 vaataja, siis julgen arvata, et plaanid said kuhjaga täidetud. Ürituse vastu
näidatud huvi oli loodetust suurem. Arvan, et jää on hakanud Lätis liikuma ning vabateatrit läheb tarvis mitte ainult tegijaile, vaid ka vaatajatele. Tahaksin küll märkida, et “vabateatri” mõiste on
üsnagi diskutaabel küsimus, mis tuleks lahti rääkida.
Marta Krivade: Kas sa nõustuksid väitega, et vabateatrid on antud hetkel ikkagi vajalikud pigem režissööridele ja näitlejatele kui vaatajaile?
Krista Burāne: Kindlasti mitte. Vabateatrid töötavad praegu küllaltki sihipäraselt noorteauditooriumiga, mida riiklikult doteeritavad teatrid ei tee – neil on muidugi laste-ja noortelavastused, aga see pole nende põhisuund. Samas tegelevad just riigidotatsioonita teatrid
noorteauditooriumiga, kellele nad korda lähevad.
Kaspars Gods: Kui lähtuda asja praktilisest poolest, siis, muidugi, on vabateatreid tarvis eelkõige neile režissööridele, kes pole sooja koha peale saanud. Ilma vabateatriteta oleksime omadega läbi. Meil tuleks ise produtsentideks hakata või muud tööd otsida. Ma ei vaidle vastu, et eelkõige on see ala mulle endale vajalik. Aga laiemalt võttes on vabateatreid kõigile tarvis.
Vaatajaid huvitab parem kvaliteet, ning ilma konkurentsita pole võimalik paremat kvaliteeti tagada. Vabateatrid loovad konkurentsi ning tõstavad kvaliteedilati kõrgemale, sestap ongi neid laiemale avalikkusele rohkem tarvis kui esiti võiks tunduda.
Zane Kreicberga: Arvan, et vabateatreid on primaarselt tõepoolest režissööridele ning kunstiskeenele endile tarvis, siin pole midagi häbeneda. Minu arust on see väga hea. Kunsti pole võimalik luua seepärast, et keegi teine seda vajab, luua tuleb ikka endi jaoks. Vaatajaile läheb korda see, mis on vajalik kunstnikule, kui tol on mida ütelda, on nägemus-sõnum. Seda esiteks. Teiseks – mis toimub doteeritud ehk nn. suurtes riigiteatrites. Nois teatrites kaob sageli esmane – kunstiline -motivatsioon – ning esiplaanile asetub asja praktiline pool. Lavastusi tehakse sestap, et on olemas see koht, sest nii on välja kujunenud, sest traditsiooni taak nõuab kandmist, sest
inimestele tuleb tööd anda. Raha tuleb teenida, saali peab korras hoidma jne. Vabateatris pole see võimalik, sellega tegeldakse ainult sel juhul, kui see endale korda läheb, kui on, mida ütelda.
Taolised teatrid on väga vajalikud ka vaatajaile, keda on loomulikult vähem kui poptoodangul, nõnda on kogu maailmas. Vaatajail on õigus alternatiivile, olgu neid kasvõi peotäis maksumaksjaid. Mitmekesisus/eripalgelisus peab olema. Vabateatrid ongi selle tagajaiks.
Krista Burāne: See on isegi Kultuuriministeeriumi [kultuuripoliitika] põhialustes kirjas – peab olema tagatud kultuuri mitmekesisus.
Valters Sīlis: Minu arust on riigiteatrite ja vabateatrite ainsaks erinevuseks asjaolu, et vabateatrid sünnivad nüüd ja praegu, mitte 20 või 50 aastat tagasi. Pole mõtet hellitada lootust, et riigile tuleks lambist pähe veel kuus teatrit asutada. Asjad ei käi nii, sellised ideed sünnivad altpoolt tuleva algatusena, mitte ülalt laekunud käsu peale. Arvan, et nii oli varemgi, teatrid tekivad siis, kui need mingeile inimestele vajalikuks osutuvad. Teisalt erinevad vabateatrid
riigiteatritest pakutava kunstilise mitmekesisuse poolest. Ka praktiliste olude tõttu, kas või sestap, et pole ruume. Nad otsivad millegi teisititegemise võimalusi. Riigiteatrites pole see
enamasti võimalikki, seal on lahmakas maja, lahmakas saal. Aga seal on muud võimalused. Ning seegi on mulle vajalik. Ma vajan neid võimalusi, mida lahmakas maja ei paku, ning neidki võimalusi, mida, vastupidiselt vabateatrile, lahmakas maja annab. Teistsugust teatrit pakkuval teatrifestivalil “Homo Novus” oli vaatajaid küllaga, neile läheb see peale.
Krista Burāne: Mitteriiklikud teatrid muudavad ka ettekujutust teatrist kui sellisest – toda tavapärast ettekujutust teatrist kui mingist konkreetsest ruumist, kohast, kuhu minnakse. Etendusi
on ruumidetagi etendatud, käsitledes teatrit ideeteostuse protsessina, mitte kindlaksmääratud repertuaariga täidetava ruumina. Sellist mitmekesisust vajavad mitte ainult kunstnikud, vaid ka vaatajad.
Kaspars Gods: Ilma vaatajateta pole etendust olemaski. Kui keegi ei tunne etenduse vastu huvi…noo, kullakesed, siis on juba algusest peale midagi väga mäda. On üdini loogiline, et me just noortega töötame, sest vaataja kasvab ühes teatriga. Las ta saab 30-aastaseks, aga meie 15-aastaseks…siis hakkab meil väga hästi minema. Seepärast me tuuritamegi mööda koole ning süstime noortesse teatripisikut!
Maija Treile: Tahaksin jätkata Krista ruumiaspekti-mõtet, Läti oludes on see, minu arvates, vägagi oluline. Läti teatri ajaloo lugemine päädib õige pea tõdemusega, et sisuliselt on tegemist hoonete ajalooga. See pole protsessi ajalugu, selle raames ei käsitleta 60. ndate aastate lõpus alanud teatavaid underground-alternatiivprotsesse. Minu arust vabateatrite jõud seisnebki protsessikesksuses. See on ühtaegu nõrkuski, sest ruumipuudus on puhuti tõesti puudus – kui sul
pole võimalust valida, kus tegutseda, kui pole inimlikke töötingimusi. See võib olla ehk isegi ülimalt viljakas, aga samas ka ülimalt koormav.
Zane Kreicberga: Tegemist on lihtsalt erinevate kogemustega. Kui lähtuda Euroopast, siis võib näha väga erinevaid formaate. Võrdlemisi hiljuti hakkasid kunstnikud ise oma lavastuste loomiseks ning etendamiseks asutama suhteliselt väikeseid agentuure. Tulid, näiteks, kolm vabakutselist kunstnikku kokku, igaüks ajab oma rida, aga management on ühine. Mis see on? Pole see trupp ega teater…
Krista Burāne: See on loomeühendus!
Zane Kreicberga: See on loomeühendus. Võib öelda, et uusi vorme loovad olud, aga võib olla teisitigi – ka uusi võimalusi/väljakutseid otsivad kunstnikud loovad uusi vorme. Mis puutub ruumidesse – kuulsa ungari lavastaja Árpád Schillingu, kel on samuti oma teater, parimad lavastused on saanud tõuke justament tõigast, et polnud kohta, kus neid etendada. Ta otsis iga lavastuse etendamiseks isepärast ruumi, ning see kujundaski ta lavastaja-käekirja.
Marta Krivade: Mis sisu vabateatrid pakuvad? Mis neid riigiteatreist eristab?
Kārlis Krūmiņš: See on juba iseenesest diskutaabel küsimus. Kõigepealt tuleks paika panna, mida tähendab “vabateater”. Kui praegu peetakse vabateatriks riigidotatsioonita teatrit, siis ei
ideoloogiliselt ega kunstiliselt pole vabateatrite ning riigiteatrite vahel mingit erinevust. Ainus erinevus on suure saali puudumine. See on teistsugune spetsiifika – suured riigiteatrid ei saa
endid väikeste saalidega ülal pidada, sest suurte teatrite suured saalid peavad ülal väikeseid saale.
Kuna vabateatrite väikesed saalid ei pea endid ise ülal, siis ei jäägi muud üle, kui teha ainult seda, mis meeldib ja huvitab. Kuniks võib seda endale lubada. Aga trendide erinevus tuleb alles
aja jooksul välja.
Krista Burāne: Minu arust pole seal mingeid suuri erinevusi. See kõik on teater, ning ühed etendused on nood kõik.
Marta Krivade: Te rõhutate, et vabateatritel on võimalus tegeleda meelepärase asjaga.
Tähendab, et see ongi too erinevus – Läti Rahvusteatris teed ühte asja, aga vabateatris seda, mis meeldib.
Valters Sīlis: Ei, see on teisiti. Teen Läti Rahvusteatris samuti seda, mis mulle meeldib, lihtsalt korralduslik pool on teistsugune. Läti Rahvusteatris peavad tulevikuplaanid kordades selgemad
olema. Ühel juhul näevad mängureeglid ette, et lavakujundus peab olema valmis kaks kuud enne esietendust, peab olema teada näidend ning millest lugu, teisel juhul on alguses idee ja trupp, ning lavakujundus valmib tihtipeale lavastusprotsessi keskpaigaks. Riigiteatris on see välistatud, sest seal on kord. Ning pole minu asi toda korda lõhkuda, kui võin seda kuskil mujal teha.
Pealegi pole sugugi nõnda, et ma ei võiks vabateatris lubatut riigiteatriski teha –võin küll – väikeses saalis. “Dirty Deal Teatro” trupiga tegin lavastuse “Kohvi tahad?”3, kus kogu lugu
vormus proovide käigus, aga sama põhimõtet kasutasin hiljem Läti Rahvusteatris.
Vladislavs Nastavševs: Minu arusaamist mööda sünnivad vabateatrid millegi uue vajadusest, mida kõik aduvad. Riigiteatrid saavad asjale esimestena pihta, ning võtavad selle esimestena
kasutusele. Ning see on ju kihvt. Riigiteatrid mõjutavad pigem inimeste mõtlemist, vabateatrid stimuleerivad arengut. Ruumid on teisejärguline küsimus.
Krista Burāne: Ma küll ei arva, et ruumide küsimus oleks teisejärguline, aga olen nõus, et vabateatrid töötavad omalaadsete laboritena, kus tegutsevad oma lavakeelt, oma häält otsivad noored lavastajad, kes katsetavad erinevaid vormilahendusi, mida siis kasutataksegi riigiteatrite poolt, kes sedasi oma kapatsiteeti kasvatavad.
Zane Kreicberga: Vabateatrite näol on tegemist riski – ja katsetuspolügooniga, riski-ja katsetusaldi keskkonnaga, kus ei kardeta teha asju, mida suured riigiteatrid kohe ei söandaks.
Riigiteater kaeb kõigepealt kõrvalt, et kuidas see vabateatris läbi läheb. Kui Vladislavs [Naštavševs] on “Dirty Deal Teatro” trupiga kaks lavastust ära teinud, siis kutsutaksegi ta riigiteatrisse.
Vladislavs Nastavševs: Ning riigiteater loodab, et ma hakkan oma lavastusi täpipealt samasuguste põhimõtete järgi tegema. Nad ei oota, et hakkaksin ühtäkki suud nende seki ja stiili järgi seadma. Nad ootavad midagi uut ja värsket. Aga riigiteatrite kord viskab üle! Alatasa madistan nendega. Ning riigiteatrid madistavad, omakorda, minuga – niimoodi ei tehta, olen juba mitu aastat tööd teinud, aga seda pole varem nähtud…Hea oleks, kui saaks seda korda muuta…
Unistan et Läti Rahvusteatri suures saalis toimuks igal õhtul teatrieksperiment, ning inimesed tuleksid ja vaataksid. Vot oleks alles riik!
Marta Krivade: Aga mõtle, millise käru sa abonemendiomanikele keeraksid! Mõtle ikka neile õnnetutele inimestele!
Krista Burāne: Kaks asja veel. Esiteks Zane [Kreicberga] mainitud kartused – riigiteatreid on ju niivõrd vähe ning mänguplats on sedavõrd kitsuke, et sa ei või endale eksimist lubada. Iga su
möödapanek võib olla saatuslik – sind kas ei taheta enam, või hakatakse üheks kahtlaseks kujuks pidama. Sind kantakse kunstnikuna maha. Kunstnikul peab olema õigus eksimiseks, pole
võimalik järjestiku geniaalseid lavastusi treida. Riigiteatrite süsteem hoiab pidevalt rõvedas pinges, sest tuleb olla parimaist parim. Mida iganes tehes. Vabateatriski pannakse oma pundiga täie rauaga, aga sutsu pingevabamalt. Riigiteatris valitseb range kord, see on konveier, kus igal hooajal tuleb välja tuua nii ja nii palju lavastusi – suures saalis nõndapalju, kammersaalis niipalju jne. Sellistes oludes ei jäägi ideest midagi järgi. Kord köndistab idee ära. Mitteriiklik moodustis
on tunduvalt mobiilsem, ta suudab aktuaalsetele sündmustele, protsessidele kiiremini reageerida.
Maija Treile: See on kindlasti pluss, et vabatrupid võivad asjadele hoopiski mobiilsemalt reageerida ning repertuaari kujundada – riigiteatris tuleb lavastusideest vähemalt aasta varem teada anda, aga aasta pärast ei huvitagi see materjal enam kedagi. Seevastu vabatrupp võib kohe härjal sarvist haarata ning jõuab kuuma idee ära teha.
Marta Krivade: Päriksin teatrite riiklikust rahastamisest. Teie jutust koorub tahtmine, et riik rahastaks väiksemates teatrites lõdvemat lavastusprotsessi. Miks see parem oleks? Miks te ei võiks lihtsalt riigiteatrite palgale minna?
Zane Kreicberga: Tuleks justkui välja, et normaaloludes peaksid olema ainult suured riigiteatrid, kui aga miskite asjaolude tõttu on läinud nii, et mõned teistsugusedki tegutsevad, siis, miks ei võiks kõik ühe kambana riigiteatrites töötada? Kas niiviisi? Mulle tundub, et pole päris korrektne rõhuda pelgalt selle, et oleksid ainult ühte liiki teatrid. Pean õigeks, et lõpuks on meilgi erinevat liiki teatrid. Pigem tuleks selgust saada, mida nood teatrid teevad, millised on nende
funktsioonid, auditooriumid, ning rahastamine peaks olema seatud teatri funktsioonide järgi, sõltumata sellest, kas tegu on riigi-või munitsipaalteatriga, või eraviisilise moodustisega. Oluline
on see, mida need teatrid teevad, millist sihtrühma teenindavad, millist hüve pakuvad. Meil on pikka aega lähtutud arusaamast, et olema peavad ainult igiammustel aegadel asutatud riigiteatrid,
ning kuldaväärt on kõik, mida nood iganes teevad, sest dotatsioonide suurus pole ealeski sõltunud kassatükkide, kvaliteedi-ja professionaalsuspuuetega lavastuste mahust. Vabateatreid
seiratakse seejuures kahtlustavalt, sest nood muudkui ihuvad riigiraha peale hammast! Tahaks võrdsemat kohtlemist.
Krista Burāne: Minu arust tuleks paika panna, mida riik rahastab. Kas ta doteerib seitset majakarpi või doteerib teatrit? Teadvustades, et sellinegi kunstivorm – kõrvuti kujutava kunsti, filmi ja muusikaga – on riigile vajalik. Kui kunstivorm, mida realiseerivad paljud eripalgelised
inimesed. Professionaalid. Ning siis tekib küsimus, miks ühtesid rahastatakse, aga teisi mitte?
Kultuuriministeeriumit ei morjenda doteeritud teatrite kvaliteet, sest kvaliteedikriteeriumeid pole olemaski. Nagu Zane [Kreicberga] ütleski, et keegi ei huvitu, kui palju on seal [riigiteatrites – tõlkija märkus] häid ja halbu lavastusi, mis on loodud nendesamade professionaalide ning etendatud nendesamade professionaalsete näitlejate poolt. Küsimus on seega selles, mida riik õigupoolest tahab ja vajab. Kui riik vajab teatrit ja teatrikunsti loovaid kunstnikke, siis tuleb doteerida protsessi, mitte üksikuid institutsioone.
Kārlis Krūmiņš: Oluline on mõista, et kvaliteet pole riigiteatrite prerogatiiv. Vabateatrid eksisteerivad sestap, et on olemas end väljendada tahtvad inimesed, kel pole tihtipeale võimalik
seda teha vastava rahastuse pälvinud institutsioonides. Kunstnik peab looma, ta ei saa käed rüpes passida, muidu on lõpp.
Kaspars Gods: Loodan, et varem või hiljem loksub kõik paika ning saan ilma riigipoolse rahastuseta hakkama, riigiraha tähendab ju kontrolli ning näpuga rea ajamist. Hea oleks teenida nõnda palju, et riigiraha tarviski ei läheks. Aga selleks peab suurte saalide tarbeks olema mingi kassavärk, millega raha teha. Lõpp-tulemus peab vaatajatele meeldima, et ta oma eurodega su eest hääletaks. Meie seisukoht on selline, et lavastused peavad teenima.
Krista Burāne: Peaksime rääkima maailmateatrite organisatsioonilistest vormidest, see ehk laseks mõista, et praegu Läti teatrielus toimuv pole midagi ekstraordinaarset. Kunstiprotsessi
eripalgelisuse poolest oleme üsna lapsekingades.
Zane Kreicberga: Meie jaoks on truppide seotus teatriga enesestmõistetav, kuigi ma ei mõista, miks just ühtedel konkreetsetel inimestel on õigus töötada Läti Kunstiteatri kolmes või neljas
saalis, aga ülejäänutel mitte. Jaa, aja jooksul on niiviisi välja kujunenud, et on olemas trupp, keda ei saa lahti lasta, aga tänase päeva mallide seisukohalt ei tundu see enesestmõistetav.
Marta Krivade: Mida tuleks teha, et vabatrupp suudaks end ise ülal pidada?
Kaspars Gods: On ju selliseidki, kes oma kulu ja kirjadega teatrit teevad, näiteks, “Kabata”. Siis on veel need, kes 50 sendi eest mööda koole tuuritavad. Neile tuleks küll kvaliteedinõuded ette
kirjutada, et kutid vähemalt hindu ei solgiks! Ma sõidan kooli normaalse kuueinimese-tükiga, näitlejad saavad oma tasu, maksud on makstud, püüan oma ettevõtet mingites raamides hoida, niivõrd-kuivõrd meie seadused sätestavad. Ma ei tule 50 sendiga välja. Aga need kutid tulevad!
On mingid kambad, kes nõndaviisi töötavad ning kellele see on kasulik. Nii on võimalik.
Krista Burāne: Mina nii optimistlik ei ole. Arvan, et riigitoetus peab igal juhul taga olema.
Koolipublikust rääkides – kui Haridusministeerium ja Kultuuriministeerium sõlmivad kokkuleppe, et kool võib valida kvaliteetse kunstiprodukti ning selleks on olemas vahendid, siis
pole tegemist kooliauditooriumiga töötada sooviva vabateatri otsese doteerimisega, vabateater võib sel juhul küsida mitte 50 senti, vaid nõndapalju, kui asi maksab. See tähendab sellist kultuuripoliitikat, et kultuur jõuaks koolipublikuni kooli õppekava kohustusliku osisena.
Valters Sīlis: Miks peab riigiteatrit rahastama? Mis seal nii erilist on?
Kaspars Gods: Liepāja teatris töötab sada inimest, 12 näitlejat. Need 12 näitlejat peavad välja teenima saja inimese palga. Teatrimaja on ebanormaalselt suur, see nõuab hoolt, soojus tahab maksmist…
Kārlis Krūmiņš: Ģertrūde tänava teater peab nõndasamuti sooja eest maksma. Ning miks peavad vabatrupid ise ots-otsaga kokku tulema, aga need [resp.riigiteatrid – tõlkija märkus] saavad pool raha riigi käest?
Krista Burāne: Pealekauba pretendeerivad riigiteatrid Kultuurkapitali rahale, mis on, minuarvates, üsnagi kõlvatu konkurents.
Kārlis Krūmiņš: Me oleme jälle kriteeriumite juures tagasi. Nii ühed [riigiteatrid – tõlkija märkus] kui ka teised [vabateatrid – tõlkija märkus] ajavad ühte ja sama asja, pakkudes võrdväärse kvaliteediga tooteid, kuid ühtedele on rahastamine garanteeritud, aga teistele mitte?
Zane Kreicberga: See on laiem küsimus. Mitte, et miks peab või ei pea vabateatreid doteerima, vaid, mistarvis peab kultuuri üldse doteerima? Kui selline traditsioon on välja kujunenud ning
me kultuuri doteerimist kui põhimõtet ei eita, siis tekib küsimus jagamisest. Kes mingeid funktsioone täidab ning kuivõrd adekvaatselt raha jagatakse. Milline on toetusmehhanism, need
võivad olla erinevad. Võib olla kaudne toetus – mitte dotatsioon, vaid riiklik tellimus.
Krista Burāne: Vabandan, et viitan ühele habemega dokumendile, kuid Kultuuriministeeriumi 2006.-2015. a. [kultuuripoliitika] põhialustes kuulutati kõik meie praegused etteheited
kultuuriprotsessi pidurdavateks teguriteks – et rahastamine on traditsiooni-mitte funktsioonipõhine, et kvaliteeti ei hinnata. Kõik on juba ammu fikseeritud, aga midagi pole muutunud.
Zane Kreicberga: Seep see asi ongi. Ma ei teagi ülepea sellist kultuuriministrit, kes oleks teatrit prioriteetseks pidanud. Riigiaparaat pole kunagi muutustest huvitunud, muutused toimuvad alati mingi surve tõttu. Tuleb aina käia ja oma huvisid läbi suruda.