Filmirežissöör Tanel Toom on kaheksa ja pool aastat oma elust veetnud Londonis. Inglise filmimaastik ei ole teda teinud peast välismaalaseks. 2018. aastaks peaks tema lavastajakäe all valmima 2,5 tundi kestev mängufilm, mis põhineb A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osal. Mõtted enne võtteid.
Kui Tanel Toom mulle pakub, et saadaks talle küsimused ja ta vastab, ma keeldun. Ütlen, et see oleks sama, kui ma saadan talle oma foto ja ta siis otsustaks, kas võtab mu oma tulevase filmi peaosasse. Me saame kaubale ja kohtume silmast silma.
Kunagi, 2003. aastal ütles Taneli esimene filmiõpetaja Jüri Sillart: „Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“. Mul on tunne, et seesama uhke idealism, mis Sillartis, on kaasas ka Toomis. Taneliga räägitust kantuna ei raatsi vahendamata jätta ka Jüri Sillarti teist tsitaati: „Me püüame selgeks teha, sisse istutada ja nakatada tudengeid filmi püha vaimuga. See kõlab väga ilusti.“ Üsna kohe palun Tanelil endale sina öelda.

Kas Eesti ja Londoni filmikoolis ei õpetatud, kuidas intervjuusid anda?
Ei, seda ei õpetata. Ma olen filmirežissöör. Tahan päriselt filmi teha. Ma ei taha sellest rääkida. Kui tahaksin rääkida, siis ma oleksin endale valinud mingi teise elukutse. See väljendusviis, mida mina armastan ja milles, ma arvan, olen parem kui siin laua taga juttu ajades, on filmitegemine… äkki.
Ma hea meelega võin rääkid siis, kui film on valmis. Siis peab. Ma ju ei tee filmi ainult endale, ei tee sahtlisse. Siis on see film osa minust ja siis oskan ja saan rääkida. Võib-olla ka põnevalt…

… kirjelda palun oma lemmikmaastikku?
(Kordab küsimust, mõtleb sõnadeta, aga liikumine väljendub näos.) See on kindlasti poeetiline maastik. Mulle meeldib stiilipuhtus. Lemmikmaastik? See maastik, kaader, nagu ma näen, ei ole kunagi ilma inimeseta.

Ja milline ta oleks filmis?
See kaader… üks jagatud kaks kolmekümne viiele (1:2,35), laiekraan. Üliüldplaan, lemmikmaastik, see võib olla kõrb, mäeselg võib olla… ma ei näe ühte väikest küngast kolme raagus puuga. Seal on päike, on inimene. Inimene sellel maastikul aitab tunnetada maastiku suurust…

…mastaapsust.
Just. Keegi liigub, seisab, see võib olla ka suur linn, varemetes. Ja ikka põnev mu jaoks on inimese ja maastiku suhe.
Esimesed harjutused Inglismaal, filmikoolis, olid ka ühe kaadri harjutused, kus tuli edasi anda sedasama ruumi ja inimese suhet. Paigutasid kaamera sellisesse kohta, nagu pidasid õigeks, ja vaatsid, kuhu paigutad inimese.
Hiljem teised analüüsisid, mida nemad nägid. Sina teadsid enam-vähem, mida sa tahtsid, kas see ruum on inimese suhtes vaenulik või sõbaralik hoopis või tegelane valitses ruumi… Ja tähtis on, et esimesena räägiksid teised, mida nemad näevad. Väga kerge on rääkida tegijal endal, mida ma mõtlesin, ja siis vaatajad muidugi noogutavad kaasa, et jah, kui niimoodi vaadata, siis tõepoolest on nii. Jajah, me saame aru. Väga intelligentne tundub kõik, aga kusagil kinosaalis sa ei pea enne filmi pikka loengut. Film peab ise enda eest kõnelema.
Ma olen seda korduvalt kogenud, et vaatad filmi ja see ei lähe sulle korda. Siis kohtud tegijaga ja tema jutt paneb sind endas kahtlema, et äkki sa ei osanud ikkagi vaadata.

No see meenutab mulle lavastaja Merle Karusoo ütlemist näitlejatele proovis, et idee maksab kolm kopikat. Mine ja näita!
Jah, muidugi. Lihtsam on filmida üks korralik stseen, perfektselt, aga mängufilmis tuleb arvestada, kas see on perfektne kogu filmi seisukohast. Üks stseen on osa väga suurest tervikust. Kas ta sobib tervikusse? Perfektne stseen eraldi võttes, aga tõmbab seal, kuhu ta kogu filmis asetub, näiteks energia valesse kohta. Tõmbab maha filmi hoo.
Äkki see stseen, kus peaks olema pööre, peaks kogu filmis olema hoopis kaks stseeni hiljem… Stseen saab muidu liiga suure tähenduse näiteks. See on põnev, oleme koos Elen Lotmaniga selliseid stsenaariumi analüüsimise töötubasid teinud Balti meedia ja kinokoolis paar aastat.

Jah, kes ütleb, mis filmis on õige, mis vale.
Filmitegemist ongi sellepärst raske õpetada, et ei ole olemas sellist õiget ja valet. Aga on olemas asjad, mis töötavad või ei tööta.

Vabandust, aga kas ei ole võimalik, et asjad, mis pole kunagi ühegi filmi juures töötanud, just ühe konkreetse filmi juures tööle hakkavad?
Loomulikult, kõik on võimalik. Absoluute ei ole nagunii. Aga filmi tegema hakates peab rešissöör olema suure töö ära teinud, ta peab teadma, mida ta rõhutada tahab. Need põhisündmused, mis on fookuses. Ta peab tundma filmi struktuuri, arvestama, mis on müra ja mis mitte.
Mulle ka meeldib vaatajaga vahel mängida, mõned asjad pea peale pöörata, aga ma tean, et siis mu filmi esimeses pooles peavad olema elemendid, mis mul lubavad filmi teises pooles teha 180kraadise pöörde. Et vaataja ei astuks poole filmi pealt saalist välja, ei ütleks nähtu peale möhh, kui vaatab ikka lõpuni. Mina seda ei tahaks. Ma tahaks, et vaataja mõtleks sealt kohast edasi, kus meie oma filmiga mõtte pooleli jätsime meelega.

Suure filmi ettevalmistusprotsess kestab pikka aega. Kuidas sellel ajal ära elada?
Ma ei tahaks olla nii pikka aega kaamerast ja võtteplatsist eemal. Reklaamfilmid on hea moodus kätt soojas hoida. Mul on olnud piisavalt valikuvõimalusi ja ma pole pidanud vastu võtma kõiki pakkumisi. Võtan vastu neid töid, kus leian enda jaoks mõne põneva aspekti.

Too mõni näide?
Ma olin ikka tahtnud filmida midagi makettide, mudelitega, mõned aastad tagasi tegin ühe õllereklaami, kus oli rong. Ja ma saingi katsetada. Algselt pidi seal olema 3D lahendus, mille ks raha nagunii ei olnud ja tegime selle hoopis rongi mudeliga. Olin ise üllatunud, õppisin ja tuli välja.
Äsja lõpetasin reklaami, kus sain jutustad lugu. Poolteist minutit, tegin seda nagu lühifilmi. Tegu oli EMT ja Elioni tellimusega ja mu austus kuulub neile, sest nad olid nõus sellega, et ses reklaamis ei näe ühtegi telefoni ja toodet. See on puhas emotsioonilugu. Selliseid asju ma teen hea meelega.

Kui kaua sellist klippi tehakse?
Kui idee-arendust ei arvesta, siis filmisime 1,5 minutit kolm päeva. Monteerisime natuke rohkem kui nädal aega.

Kas sa monteerid ise?
Kuidas kunagi. Selle konkreetse klipi puhul sain kasutada monteerijat ja nii meeldib rohkem. Filmitegemine on väga kollektiivne kunst, see on ka selle meediumi üks võlusid. See, et sa saad luua midagi suuremat kui sa üksi võimeline oleksid. Need peavad olema inimesed, keda usaldad ja austad – sellisel juhul tekib võimalus üllatusmomentideks ja avastusteks, milleni üksi ei jõuaks. Neis koostööhetkedes on palju üllatavat ja värsket energiat, millest tekibki uus kvaliteet.

Isa on sul kapten ja ema kokk, sina hakkasid filmitegijaks?
Just sellest see tulebki. Mu isa väga armastab merd ja oma tööd. Ta teeb seda hästi. Mu emale väga meeldib toitu teha ja talle väga meeldib sellest rääkida. Tal silmad lähevad särama, rääkides, kuidas ta midagi tegi. Ehk siis ‒ ma olen kasvanud keskkonnas, kus on ainuvõimalik, et tehakse seda, mida armastatakse.
Kuidas siis ma oleksin saanud valida midagi muud?! Valisin elukutse, mida ma armastan. See on mul kodust kaasas, et ainult seda saad hästi teha.

„Tõde ja õigus” filmiks. Oli see sinu valik?
Jah, ja see mõte oli mul ammu enne seda, kui kuulutati välja konkurss. Mulle on üsna palju pakutud teha erinevaid filme, mängufilme. Nii Eestis kui ka välismaal. Oleks saanud minna kohe võttesse… Aga ma ei ole neid vastu võtnud, sest kui tunnen, et lugu 110% mind ei kõneta, siis ma võtteplatsile valetama ei lähe. Loodan, et see mul niimoodi ka jääb.

Kas „Tõde ja õigus” saab su esimeseks täispikaks mängufilmiks?
Võib olla. Võib juhtuda, et üks film saab valmis enne. Täpne rahastus ei ole veel koos.

Mis seis on hetkel filmiga „Tõde ja õigus“? Stsenaarium on…
Stsenaarium on valmis. Ma olen sedamoodi inimene, kes veel viimse hetkeni kõpitseb ja nokitseb. Mul on sellest raske lahti lasta, nii kirjutamise kui montaaži faasis. Eriti raske.
Viis põhisosatäitjat on valitud. Näitlejate valimine oli korralik pikk protsess. Andrest mängib Priit Loog, Pearut Priit Võigemast, Krõõt on Maiken Schmidt ja Mari on Ester Kuntu ( hetkel õpib teatrikoolis), Juss on Simeon Sundija. Palju on ka teisi tegelasi, nende valimine algab lähiajal.
Võttesse läheb film järgmise aasta sügisel ja võtted kestavad terve 2017. aasta. Meil on vaja kõiki aastaaegasid. Filmi sündmused toimuvad 24 aasta jooksul, nii et filmi vältel kõik muutub ‒loodus, taluhooned, küünid, ka inimesed muidugi. Filmi kunstnik on Jaagup Roomet.

Kas filmi meeskonnas on ka mõni vana tark?
Jaagup Roomet ju. Operaator on Rein Kotov, produtsent Ivo Felt. Minu jaoks on see seltskond Eesti driimtiim, ma usaldan neid ja tahan seda filmi teha.

Kuidas sa filmi defineerid? Mis film on?
Jüri Sillart ütles, et film on unenägu. Ma ei julge sellele küll vastu vaielda. Filmis on miljon mänguvahendit.

Kas sa usud, et filmikunst suudab maailma muuta paremaks kohaks?
Võibolla see on rumal, aga ma usun küll.

Režissöör Tanel Toom
Sündinud 1. novembril 1982 Tallinnas.
Isa laevakapten, ema kokk. Lapsepõlve kõik suved veetnud Muhumaal. Esimene fimikunstiõpetaja Jüri Sillart.
Õppis 1989–1998 Jüri gümnaasiumis.
1998–2001 Tallinna Prantsuse lütseumis.
2002–2005 Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakoolis filmirežii erialal.
2008–2010 National Film and Television School (Briti rahvuslik filmikool), magistrikraad, mängufilmide režii erialal.
2010. aastal võitis kooli lõputööks olnud lühimängufilmiga „Pihtimus“ („The Confession“) parima välismaise filmi kategoorias tudengifilmide Oscari. 2011. aastal nomineeriti Ameerika Filmiakadeemias Oscarite 83. jagamisel parima lühifilmi kategoorias.
On täiendanud end erinevatel kursustel ja meistriklassides.
On oma lühifilmidega osalenud paljudel rahvusvahelistel festivalidel ja võitnud arvukalt auhindu. Tema lühimängufilm „Teine tulemine” valiti 2008. aastal esimese Eesti linateosena nimeka Veneetsia festivali lühifilmide võistlusprogrammi Corto Cortissimo.

Tanel Toom soovitab:
Ainult kolme filmi on ikka kohutavalt raske kirja panna, aga siin nad on:
Tagasitulek (Vozvrashchenie, 2003) http://www.imdb.com/title/tt0376968/?ref_=rvi_tt
Veri hakkab voolama (There Will Be Blood, 2007) http://www.imdb.com/title/tt0469494/?ref_=nv_sr_1
Laineid murdes (Breaking the Waves, 1996) http://www.imdb.com/title/tt0115751/?ref_=fn_al_tt_1

Lugu ilmus Maalehes, Tanelit pildistas Sven Arbet.