Paradiisi ei ole kusagil. Need sõnad ütleb Vaba Lava esimese hooaja kuraator ja teatriekspert Oleg Lojevski. On augusti algus Viinistul ja kõik, mis meid ümbritseb, räägib neile sõnadele vastu. Ilm, meri, võimas kunstikohu me kõrval, eelmisel õhtul siinsamas mängitud „Libahundi“ selle suve viimane etendus ja seltskond…
Kuidagi jõuame oma jutuga sinna, et mida enam on maailmas võimalusi liikuda ja kommunikeeruda ekraanide vahendusel, seda vähem on aega asjadesse süveneda. Mina deklareerin, et pealiskaudsus kõiges on aja märk.
Meie kolmas vestluskaaslane, maailma hetkel üks kuulsamaid autorifilmi tegijaid Aleksei Fedortšenko, kes ka PÕFFil kaks hunti saanud, ütleb, et lendab augusti lõpul Jakutskisse. Seal on filmifestival, tema on žürii esimees. Ütleb, et tal on hea meel, et nägi siin Sergei Potapovi lavastust ja näeb seal ta filme.
Jakuutia filmikunstil on suur tõusuaeg. Venemaa filimtegijad aga on hämmastunud, et jakuudidi suudavad teha tippfilme poole odavamalt kui Vene tipud. Hollywoodist me ei räägi sel päeval seal mere rannal.

Uputus on uputus
Mida enam on informatsiooni, seda vähem on aega sellest sisuliselt aru saada ja süveneda. Fedortšenko leiab, et tegelikult on ka ses osas kõik nagu enne. Varem ei olnud võimalusi, nüüd ei ole tahtmist pühenduda. Lojevski vaidleb vastu, öeldes, et see ei ole päris nii: „Kunagi sõideti 10 päeva, et ühest linnast teise saada. Ja siis elati seal …no kuu aega. Oli aega vaadata, mõista ja kuulata. Näha, mõista ja aru saada. Praegu käib kõik pisut lennates.“ Olen temaga päri, ümbritsev hakkab külge tahes tahtmata kui oled ja elad looduse rütmis.

Mõlema loomingulise mehe kodulinn on Jekaterinburg. Nad lendavad ja näevad tõepoolest palju. Lojevski, ma pressin muidugi peale, kirjeldab, kuidas meie lennujaamas seekord tekkisid pikad passikontrolli järjekorrad ja kuidas tema ees üks vene mees kõva häälega kirus, et vat need tshuhhoonetsid seda meelega teevad, et venelasi alandada. „Küsisin talt, kas ta Moskvas on järjekorras seisnud? Ta lendab siia juba mingi halvustava eelhoiakuga. Inimestes on ootuste horisont, et sa vahetad kohta ja seal sind oodatakse, seal on parem.“
Räägin neile seepeale, kuidas mind Saaremaal Pidulassse elama asudes kohe teisel päeval heinatööle appi kutsuti. Sünnipäevadele, pulma ja matustele kutsed tulid alles paari aasta pärast. Ja ma veel kiiresti sain omaks.

Aja käekiri
Inimene pole muutunud, mingit progressi inimese loomuses pole toimunud. Lojevski seda kinnitab, öeldes: „ Väga õhukese tsivilisatsiooni koorik puruneb kohe. Seda näitavad sündmused kogu maailmas. Nii kui tekib mingi konflik, kohe inimene muutub kuriloomaks.“
Inimestega manipuleeritakse palju enam. Propaganda teenistused töötavad kõikjal nii, nagu seda pole kunagi olnud. „Ma ei ole pessimist, ma olen realist,“ ütleb Oleg Lojevski, kui soovitan tal kodus istuda ja oma elu elada, mitte loomingulisuses pärast muretseda ja loominguline olla.
Ja nüüd tuleb see kõige tähtsam me jutus, mis oleks tulnud ajakirjandusreeglite järgi välja plärtsatada artikli alguses.
Ma küsin, milleks siis looming, kui kõik on nii nagu on, kui inimene ei muutu… „Tõepoolest,“ ütleb Lojevski, oleks õige eralduda ja vait olla, aga sisemine sund ei lase seda teha. Minu üks lemmiksõnu on mõttekaaslaste värbamine.“ Ta ei kasuta suuremat ja uhkemini kõlavat sõna nagu missioon või bränd. „Värbamine. Me peame aitama inimesi ühes tsivilisatsiooni maavärinas minna teise, aga paremasse. See on meie sisemine ülessanne, mida me ju ka väga täpselt ei formuleeri iga hetk. Lihtsalt Aleksei teeb filme ja need väljendavad tema isiksuse tüüpi. Naiivset, võib-olla romantikut. Rääkides mingist pärismaailmade purunemisest, loodab ta, et see taaselustub. Muudab see midagi või mitte, tema ei saa oma tegemata jätta nagunii.“
Küsin Fedortšenkolt, kas ta on Lojevski tõlkega tema olemusest ja kino tegemise motiividest päri. Ja saan vastuseks,

et on, nagu alati. „Oleg töötab mu juures suure ülemusena mõtlemise vallas.“  Äkki olen ka mina naiivne romantik, aga ma tõesti märkan juba aastaid, kuidas venelased hoiavad kõike, mis puudutab kultuuri, eriti inimesi, kes selles elavad. Ja midagi pole teha, et selles valguses jääb silma meie konkurentsihullus ja lammutamine. Intuitsioon ja tunnetus kipuvad kaduma lausratsionaalsuse alla.
Ma ikka veel ei taha osaleda neil barrikaadidel. See ei ole enda hoidmine, see on veendumus, hoida kõike mis hingab. Ma veel ei lajata.

Margus Mikomägi