Jaan Tooming „Teater kui saladus. Šamaanid, näitlejad, näidendid“  Kirjastus Ilmamaa, 2015

 

Jaan Tooming õppis Voldemar Panso juures näitlejaks. Temast sai lavastaja. Tundub, et see töö jättis ta ilma suurest hulgast rollidest, mida ta oleks tahtnud ja tahaks ise mängida.

Jaan Toominga lavastajaväge vähemalt kaheksakümnendate Ugala perioodil iseloomustas seletamatu oskus erinevad inimesed laval mängima innustada. Kokku mängima ja lahku mängima. Näitlejad mängisid! Mäletan, et tema esimene lavastus Viljandis, “Kihnu Jõnn” (1980) proovides poole pikem sai kui lavavariant. Seegi siin tähtis, et proove tegime ja alustasime selle lavastuse mängimist vanas Ugalas (tänane lagunev Koidu seltsimaja) ‒ uut alles ehitati.

Jaan mäletab, et tegime Jõnni 14 prooviga. Minul on meeles, kuidas ta enne kontrolletendust tuli selle poole pikema tüki viimasesse proovi ja ütles, et nüüd ta peab lavastama hakkama, enne olevat ta meiega „koos möllanud”. Lavastamine tähendas kärpimist. Jaan ei teinud seda lärmiga, vaid astus vaikselt näitleja juurde ja, arvan, rääkis kõigile ühtsama juttu: „Vaata, muidugi sa teed seda stseeni väga hästi ja ta meeldib sulle ja mulle ka, aga lavastuse kui terviku huvides jätaks selle välja. Mis sa arvad?!“ Ja nii see käis.

Oma teises tolle aja Ugala lavastuses „Rahva sõda”, mis, usun, oli vast kõige rohkem ajast ees, mängis Tooming ise mõisahärrat, kes lavastuse finaalis ütleb: „Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme teid rahvaks peksnud?” Mu mäletamist mööda ei mänginud ta seda osa kordagi sarnaselt, lavastaja ja härrana võttis ta meid ikka üllatada oma tulekute ja intonatsioonidega. Vahel tuli ta eeslavale teiste mõisnike sööma- ja joomalauda, vahel jäi varju ja kõneles Ugala pisikeselt rõdult, ise varju jäädes. Ta üllatas iga kord!

Räägin oma kogetust sellepärast, et tunnen, Jaani loomingulisuse käivitab mängutahe. Nii lavastades, näideldes kui ka kirjutades. Jah ‒ soov mängida, luua osa, elustada mõtteid käivitab teda ka kirjutajana. Ja nii saavad mõtted elusaks. Nii elusaks vahel koguni, et hakkad kahtlema, kas see on Jaan Toominga mõte või hoopis mõne näidendikangelase oma, kelle Jaan jäägitult on elusaks mõelnud. Ta ise kirjutab: „Näitlejal on nii palju haudu kui palju ta on mänginud erinevaid tegelaskujusid. Teda ennast polegi. Ja polegi tähtis, kes ta on ja oli. Ta oli need osad, keda ta on mänginud.” Jaan kasutab osa loomise puhul sõna „moonduma”. Näitleja moondub. „Elav kujutlusvõime, mis näeb ja kuuleb tegelaskuju, sütitab näitlejat, äratab ta ellu,“ kirjutab Tooming. Ja sütitada oskab see mees ka täna.

Toominga uus raamat algab mälupildikesega, kus väike Jaan klotsidest tiigripilti kokku paneb. „…võisin ikka ja jälle klotse segi ajada ning uuesti kombineerida, et see tiiger ilmuks.“ See klotsimäng paneb mõtlema, millised on tänase lavastajaks kujuneva lapse mängu käivitajad ja milliseks see mäng kunagi laval vormub.

„Improviseerimine on mäng, kus ette ei mõelda,” kirjutab Tooming. Ta ei moraliseeri ja ei sõnasta seda, aga selle tõdemuse taustaks ja ümber on tema enda süvenemine dramaturgiasse, filosoofiasse, näitlejavõimete arendamine, lavakõne, liikumine, soov saada väeliseks.

Üheks Toominga tiigripildiks pisut hilisemast ajast, kui ta suuremaks sai, on huvi me sugulasrahvaste ja meie endi tõeliste nõidade vastu. Räägitud raamatus on peatükid „Saami šamanismist” ja „Sülkupi usundist”. Seega taas lood imetegijatest. Jaani sesse viimatisse teatriraamatusse jäävad ka ta paar näidendit, mis samuti kantud igatsusest ime järele. Ta raamatus küll aegajalt rõhutab, et usub imedesse ka tänapäeval, aga siiski on lugudes pettumust, et triviaalsus, labasus, kisklemine ja risune meel üha enam jõuab teatrilavale. Et vaimsed asjad on tagaplaanil.

Tooming kirjutab: „Moonduda täielikult selleks, kes on näidendi tekstis elutu. Nõiduda elusaks tekstis peituv tegelaskuju, saada temaks, nii, et pole enam tähtis näitleja kui isik.“

Jah, teater on saladus, kui on päris. Anne pluss töö iseendaga on vana valem mu meelest, mida kinnitab ka Jaan Toominga kirjutatud ja kokku pandud raamat, mis on pisut ka tema enda nägu nagunii.

Mul tuli meelde romaani „Tuhk ja teemant“ moto, millega Tooming lasi lõppeda lavastuse „Polonees 1945“. Kõnekas mitmes kontekstis ka täna, nii kirjutas Poola luuletaja Cyprian Kamil Norwid (1821 – 1883) : /Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab, / nii üle elad sa neid raskeid aegu;/ veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks/ või kaotad sellegi, mis on sul praegu?/ kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,/ mis tormirajus lendab kuristikku?/ või tekib teemant alla tuhasadu/ ja kannab võiduvilja igavikku