Esietendus on mängitud. Andres ja Krõõt, Ott Sepp ja Loore Martma. Viio Aitsam pildistas.
Ma ei tea, kas mu agronoomist isa oleks vanaduses õnnelikum, kui oleks kartulikasvatamise asemel oma tegusas elus istutanud kirsiaia.
Urmas Lennuki näidend ja lavastus “Vargamäe unistaja” on vaba Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” kanoonilistest painetest. Autor koos hästi kokku kõlava trupiga jutustab selles Vargamäe naiste loo. Lavastuse keskmes on Krõõt ja Mari. Kohe alguses on selge, et laval ei ole Eesti rahvale pähe kulunud Vargamäe vinged vanamehed, vaid noored elu alustavad mehed ja naised. Lavastuse lõpu poole, vanadena, panevad Andres ja Mari ette prillid. Soo asemel on siis rukkipõllud ja mets.
Urmas Lennuk ei häbene teksti kirjutades Eesti talumatside suhu kirjutada väga poeetilist ja ka labast teksti. See mõjub. Pearu küsib “nuabrimehe” valdustesse sisenedes ikka, nii noorena kui vanana, kuidas kube kärab (tõsi, toon ja bravuur muutuvad). Kuid Krõõda matustel loeb ta Gustav Suitsu Kerkokella luuletust. Urmas Lennuk tuletab seda meelde ses lavastuses, minu mälus on lapsena raadiost kuuldud luuletus, mille kandis ette Hugo Laur. Aastal 2014 loeb seda Tarmo Tagamets ja siin hetkel ei olegi enam tähtis, kas ta on Pearu või Tarmo, sest tähtis on, et ta loeb päriselt: “Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell. Om asja ilman imelise, teed toda kävven mõtli ma: sääl saatva kooljat peijelise, siin jooskva latse lustiga!”. Veart kell lööb meile kõigile…
Unistaja silmaklapid
Õues on 30 kraadi sooja ja loo algus kiskus kuidagi morbiidseks kätte. Lavastuses on, jah, ka palju valusaid kohti ja küllap just sellepärast on ta väga elus. Esimese vaatuse lõpp toob pisarad silma alla kümnesele tüdrukutirtsule ja kuuekümnele lähenevale vanamehele. Nii puudutav on see.
Elusaks teeb lavastuse näitlejate vabadus ja julgus mängida. Laval on ka kaks päris seapõrsast. Kui Krõõt põrsad Pearu rukkist koju laulab, siis kujundina tõusevad lakaluugist üles hoopis roosad õhupallid ja hetkekski ei ole tunnet, et, noh, postmodernism. Just nii ongi! Teatrimäng ja argipäevased asjad, ehtne sooking ja rätikulapsed, värsked kasevihad, mis viha ei sümboliseeri ainult, lõhkumata ümmargused puuhalud, mille Andres oma lasteks räägib…
Vargamäe unistaja Andres Paas on Ott Sepp, üsna ootamatu ju, kui vaid Tujurikkuja peale mõelda. Otil on selles mänguruumis väga suured Andrese silmad. Ta näebki vaid oma unistust, ei muud. Teda kutsub kodu: “Meie kodu jah. Õunapuudest õitsev, lodjapuudest lõhnav ja kaskedest kohisev… Tunned!? Muidugi, võlad on veel kaelas, aga see kõik on meie, saad, aru, Krõõt! Meie! Lõpuks ometi midagi oma!” Andres usk, et soost saab viljakandev maa, on Ott Sepa esituses nii usutav, et mõistad vaadates, miks ta ei märka oma rasedat Krõõta, miks ta pöördub ära igast inimeste lähenemiskatsest.
Lennuki mõte, et kui elad unistusele, märkamata enda kõrval midagi muud, märkamata inimesi, on ohtlik just unistajale endale, on ses mängus lisaks emotsionaalsele mõjuvusele ka hoiatus tänases argielus toimuvale. Elus, kus üks väljakutse järgneb teisele ja selle poole minnakse kas või üle laipade.
Esimene vaatus liigutas mu alateadvuse mugavast hämarolekust erksaks. Teine vaatus, jah, oli pisut vaesem, lakoonilisem tundelahvatuste mõttes. Vargamäe kandi kaunite viljapõldude vahel koju tagasi sõites mõtlesin, et ehk ongi nii ‒ elu esimene ots on terav, kiire, täis tegutsemist, armastust ja armumist, otsuseid ja usku. Teine, tagumine ots on rutiinsem, ses on vähem üllatusi ja enam kahtlusi. Mulle väga meeldis ka see, et lavastus tõestas tuntud, aga ununema kippuvat tõde: kui näitleja usub, et rätik on laps, siis usub seda ka publik. Teater on paljukülgne.
Kui tihti me ise oma koduukse läve laudadega kõrgeks lööme, sigade eest, et sead tuppa ei pääseks? Siis ikka igasuguseid sigu üle läve laseme või ise mõistmatuks elajaloomaks muutudes fanaatiliselt tegutseme, olles end silmaklappidega kõigest elusast ja valusast eraldanud.
Elu hoidjad
Ent seekord niisiis rullub Vargamäel lahti Krõõda ja Mari lugu. Seda võimendavad Andrese mõruvõitu rõõm ja Pearu himu elu mänguga elusamaks elada. Loore Martma hapra hingega Krõõt ei armasta Vargamäed. Ütleb selle välja kohe sinna sattudes ja eluga hüvasti jättes kinnitab, et armastab oma lapsi ja lehmasid hoopis. Andrese tähelepanu ta lausa lunib.
Seal on stseen, kuidas Andres seisab lillekimbuga, mida ta on korjates valinud, ühel kolmest uksest, kustkaudu ses loos lavale tullakse ja minnakse. Selsamal ajal on Pearu pea Krõõda süles… Ja kusagil nurgas mängib Maili Metsalu viiulil üht kriipivalt valusat heli.
Liisa Pulga mängitud Mari on mu jaoks ehk kõige ootamatum näitlejatöö. Ta mängib oma Mari uhkelt juhmakaks ja elurõõmsaks miskit teist külge pidi kui me kõik harjunud oleme vastu võtma. Selline inimene meid elus pigem vist peletab kui tõmbab ligi. “Mul on suured silmad,” ütleb ta ja ajabki silmad punni. Kuid siis, kui on vaja olla ja mõista ja näha, on Liisa Mari äkki lihtsalt elutark, on omas välises nurgelisuses targem kui teised. Ei tasu unustada, et ilus on omapärane, nii elus kui inimestes.
Krõõt ja Mari on erinevad ja Vargamäel erilised, aga ometi on neis üks ühine joon ‒ nemad, naised hoiavad inimelu kestvust, seda salapära ja unistust, mis on alati olemas. Kõigest hoolimata. Mul on tunne, et just seda rõhutab lavastus ning seda mõistab ja mängib trupp.
Vargamäel on see 17. teatrisuvi. Urmas Lennuki näidend ja lavastus kõlab mu meelest vaimult kokku eelmisel aastal esietendunud ja sellel kevadelgi mängitud Vallo Kirsi Ugala näitlejatega tehtud lavastusega “Vargamäe vanad ja noored”. Ehk on taas aeg leida võimalus mängida tuleval suvel neid lavastusi kõrvuti.
Kui miski on kujund, siis natuke paanikas pääsuema, kelle pesa aida mänguruumis enamuse vaatajate silme all on seda lavastust iseloomustav küll väga. Habras ja mänguline ja argine ühes.
VARGAMÄE UNISTAJA
A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa põhjal.
Lavastus/tekst Urmas Lennuk
Kunstnik Anni Rajas (Nukuteater)
Muusikaline kujundaja Loore Martma (Von Krahli teater)
Produtsent Kalju Kertsmik (Albu)
Osades:
Andres – Ott Sepp
Krõõt – Loore Martma (Von Krahli teater)
Mari – Liisa Pulk
“Vargamäe unistajat” mängitakse kokku 12 korral esietendus oli 18. juulil. Etendust mängitakse Vargamäe rehetares, kuhu mahub korraga vaatama 150 inimest.