Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert – olgugi teatraalne –, aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.

Teatripublik ju enamasti vaatab, kuulab ja, kui tahab, siis plaksutab. Kabarees ja rockisugemetega kontserdil tahaks olla pisut vabam – suitsetada, juua koos etendajatega, kui selleks tuju tuleb. Aga reeglid ju ikkagi ette ei näe, et kui laval improviseeritakse ja minnakse ekstaatiliseks, siis ka mina võin seda saalis teha. Mis siis saaks, kui võiks? See oleks põnev.

Raplast Tartu festivalile sõitsin hommikuse bussiga, sest rohkem otsebusse enam ei lähegi. Juba mitmendat korda sattus mu teekaaslaseks koolivend, Vanemuise näitleja Aivar Tommingas. Tema teekond algas hommikul Hõredalt ja ta sõitis proovi. Teevad koos Hannes Kaljujärvega „Päikesepoisse”. Aivar rääkis selle tegemise mõnust. Tuletas meelde filmi ja seda, kui ja kuidas mängisid Jüri Järvet ja Eino Baskin. Rääkis nii, et mu soov nende versiooni näha süveneb.

Draamafestivalil tegin seekord nii, et kirjutasin üles oma esmamulje kohe pärast etenduse nägemist. Valisin vaadata viis etendust. Festivali osa oli veel metaprogramm, näitused, vestlusringid pärast etendusi… Mina vaid vaatasin.

„Tiit Pagu“

Jaak Prints ongi lavastajatalendiga mees. Linnateatri ja lavakooli 31. lennu „Tiit Pagu” paneb mind temalt ootama lavastust, mida ei varjutaks selge pedagoogiline jälg. Prints näitab seda koolitöö lugu lavastades maitset, mis laseb oodata tulevasi meistritöid.

Kõnealuses lavastuses on olemas kõik laia kunstnikupaleti värvid: mõjuvad stoppkaadrid, aegluubis liikumine kuni ülikiirete sööstudeni välja. Praegu veel, kuna tegu on n-ö koolilavastusega, ei suuda jälgida seda, mis sünnib sosinate ja karjete vahepeal, seda põnevat protsessi, mis niisuguseid muutusi tingib. Aga näen kuidagi, et Jaak Printsil on võime aidata seda näitlejail laval nähtavaks mängida. Saan kuidagi aru ka sellest, et õppejõud Jaak Prints ei raatsinud oma õpilaste esitust kärpida. Igale on oma tehtu ju kallis.

See teadmine muidugi süvenes, et lavaka 31. lend on õnnistatud head elukooli vastu võtma, endast läbi laskma, mõistmisi välja näitama. Oma nägu otsima.

See vaimuvälgatus – panna lavaka poisid teise vaatuse prolemaailmas pöördlava lammutama – on muidugi geniaalne. Kole ka. Pedagoogiline ka.

Märkan juba mitmendat korda selle kursuse oskust: ajal, kui sa ise ei ole parasjagu aktsioonis, ei ole su mõtted mujal uitamas, vaid toetavad partnereid, keda jälgid. Ja see annab tehtavale väe.

„Linda Vista“

Pärast teist vaatust nentisin, et lõpuks mõjus see etendus ja vaatamine nii, et väsimust pole. Üsna selge oli ka esimene reaktsioon, et Pärnu Endla mehed Ago Anderson ja Meelis Rämmeld on nii head, et ei peaks enam mängima ainult lolle mehi. Et neis on kogunenud elutarkust, mida lavastajad võiksid märgata, mitte riisuda koort vaid sellelt, mis meestes väliselt olemas.

Linda Vista ei ole naisenimi, tähendab hispaania keeles hoopis kaunist vaadet. Näidend ka ei ole komöödia tühja naerutamise mõttes. On hoopis kurb lugu – selline, mida me ka oma meediast ikka teada saame, et vanem mees armub nooresse naisesse, hakkab temaga elama, kuulutab igavest armastust ja siis varem või hiljem jookseb see kooselu laiali.

Küll Endla teatris on ilusad naised! Jane Napp ja Kadri Rämmeld on ilmselt elus ja veel enam laval nii ihaldusväärsed, et suudavad meeste tühjad pead nii segi ajada, et seda hiljem keskeakriisiks saab nimetada.

Andres Noormetsa lavastuses ja selles Ameerika näidendis on nüansse. Kaks meelde jäänud mõtet ka teiste seas. Üks see, kui Ago Andersoni tegelane, kelle nimi on Ratas (kuigi seda võis oodata, ei märganud ma mingit pedaalimist me keskerakondlikule poliitikule), näitab oma naistele

filmi, nad jäävad seda vaadates magama ja siis mees pärast ütleb, et see film tõesti nõuab 1968. aasta keskendumisvõimet. Ja teine lause, mis lõikas: kui Ratas oma noorele pruudile, kui see ennast ära minema sätib, kähvab, et „sa võlgned mulle nii palju!”. Armastus ja raha ja keskendumisvõime. Mõelge, mehed!

„Elajannad“

Vaatamise algul mõtlesin, et pean kellegi teise arvamuse laenama endale appi. Kellegi, kes on naisõiguslane ja oskab mulle ära seletada, milleks sellised hõlstid ilusate esinejate Eva Kolditsa, Mirtel Pohla ja Mingo Rajandi seljas. Ja üldse, kust äkki see feminism? Kas äkki see naisi juhtis, et Mingo Rajandi mängib kontrabassi, sellist suurt ja mehelikku jõudu vajavat pilli? Ma ei tea. Kunagi öeldi selliste kontsertide kohta lavakava. Siis tehti elavat muusikat ja loeti luuletusi.

„Elajannad” oli ekstaatiline.

Pillimeeste koosseis ja kokkumäng oli võimas. Kõik said ennast näidata solistidena, koos ja kokku mängijatena. Näitlejad olid väga kohal, siin ja praegu, üksi ja omavahel. Kahe meediumi vaheline suur kooskõla. Aga… See, mida ilmselt loodeti, etendusel, mida mina nägin, ei töötanud. Üsna kindlasti oleksin ma ainult bändi kuulates, muusikal ennast juhtida lastes, ekselnud huviga oma sisemistel kõrbeväljadel. Ja kui just need naised oleksid mulle selgitanud oma maailmavaateid, oleksin suurema huviga kaasa mõelnud.

…äkki siiski, ma just ju lugesin ajalehest, kuidas mees oma naist viis aastat seksiorjana pidas ja selle eest üheksa kuud vanglas istus.

„Ülestähendusi põranda alt“

Peamine märksõna on kunst, teatrikunst. Linnateatris mängitakse. Kui võimendada vaid üht lavastuses väljaöeldud mõtet, mida praeguses ühiskonnas just tihti ei kuule, siis Indrek Sammuli mängitud Apollon ütleb: “Lase mul näha oma üleastumisi, ära lase mul oma venda hukka mõista…”

Põrandaaluse Rain Simmuli kahtlused ja enesejälgimine juhtis mõtlema iseenese meeleolude kõikumistele. Kavaleht juhtis tähelepanu Andrei Rubljovi ikoonile „Kolmainsus”. See ka suunas vaatamisel mõeldud mõtteid.

Kui korraks vaadata tagasi selles loos varem kirjutatule, siis on Linnateatri kolm näitlejat –

peale meeste ka Hele Kõrve – tänu lavastaja Rainer Sarneti austavale pilgule saanud oma näitlejaks ja inimeseks olemise kogemustele vastava suure ülesande. Ülesande, mis laseb end avada sootuks teistes registrites, kui oleme harjunud. Ja see, kuidas nad seda võimalust kasutavad, on ülipõnev. Jah, muidugi ka meisterlik.

Just nende näitlejate tippvorm – hääl, mõtete muutumise edasiandmise oskuse paindlikkus, füüsis – annab lavastajale õiguse panna ühes stseenis häälitsema nutitelefonid, tuua lavale papist üheplaaniline laud ja äkki päris kirst… Uhh, millisena võib välja näha see meeletu, ilus maailm.

„Cafe theatral“

Eesti Draamateater. Kes meist ei armastaks Tõnu Karku! Pisut väsinud olemisega kabareed näidatakse. Miskipärast meenus see, kuidas väga vanal ajal vana aasta lõpu saadetes sisuliselt sedasama meelelahutuse asja ajasid ka Draamateatri, siis küllap Viktor Kingissepa nimelise teatri näitlejad. Sära ja glamuuri oli rohkem: Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov ja Ita Ever…

Kui nüüd taas mõelda mu eelnevale ülevaatele, siis ilmselgelt on selle lavastuse tegemise mõte, et näitlejad, kes harjunud mängima sisulisemates ja psühholoogilist lähenemist nõudvates osades, saaksid teha midagi, mis neile igapäevane pole.

Samas mu jaoks kõige ägedama etteaste tegi Laine Mägi, kes alustas varietees ja on tantsuõpetaja ka olnud läbi kogu oma näitlejatee. Ta tegi numbri, kuidas vana, üksik ja ilma rahata naine, kes käib selles kohvikus, et saada tasuta kauss suppi, enne kõhutäit laulab. Ja see, kuidas vana naine ennast korraks nooreks tantsib ja laulab, on äge vaadata ja uskuda, et nii võivad ka vanad mehed.

***

Festivali osa oli ka metaprogramm, näitused, etendusejärgsed vestlusringid tegijate ja nägijatega.

Suure Vanemuise ees on suur kaubamajakast ja selle ees ees laat. Tulen teatrist ja satun taas muusika küüsi. Noor sirge poiss mängib akordioni ja laulab „Joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga…” Heledasse sonisse tema ees langeb rahatähti.

Eraldi:

Üks mõte

Äkki võiks vahelduseks jälle teha teatrite aastafestivali, kus on žürii. Siis saaks lasta igal teatril valida, millist lavastust nad ise kunstiliselt festivalivääriliseks peavad. Tekiks konkurents, näitlejate ja lavastajate huvi ning vaadates oskaks ehk arvata, mis asja meie teatrid siin ilmas sel hetkel ajavad.