Lavastaja Lev Erenburgi meistriklass. Vasakult Külli Reinumägi, seisab Jaak Prints, Hendrik Toompere noorem ja meister.

 

Alina Karmazina ja Kristo Viiding meistriklassis.

 

Selle suve kõige kõvem teatriuudis on see, et üle paljude aastate hakkab sügisel Peterburis lavastajaks õppima kolm noort lavadel juba silma paistnud Eesti näitlejat. Oleg Lojevski ütleb: “Ei ole halbu näitlejaid, on halvad lavastajad. “.

 

Ammu juba on eestlaste elu sassi läinud. Alles sada aastat tagasi me eelkäijad tegid kevadest hilissügiseni tööd, et elada, ning talv oli mõtlemise ja kogumise kergem aeg. Nüüd on suvi puhkamiseks kirjutatud. Jutt sellest, miks meelelahutus labane ei peaks olema, läheks liiga pikaks. Pealiskaudsusele hoo andmine mu meelest kellelegi, ka eestlastele au ei tee. Ent tarkus on seegi, et ära püüa muuta seda, mida sa muuta ei saa.

Olen viimastel aastatel tihti mõelnud ja vahel seda ka kõva häälega öelnud, et elu on targem kui inimesed. Juhustel on oma osa me elus, peame vaid valmis olema neid märkama ja kuulama.

 

Mis liigutab kaasaegsete südameid…

Lõpetasin üleeile pika intervjuu kirjutamise ajakirja Teater Muusika Kino jaoks, intervjuu vestluspartneriks Peterburi lavastaja Lev Erenburg. Kui ta jaanuaris Eestisse tuli me näitlejatega meistriklassi tegema ja ma ennast sinna kampa kauplesin jälgijaks, ei osanud ma arvata, et üks mu peaaegu eakaaslane (Lev Erenburg saab tänavu novembris kuuskümmend ‒ MM) mu sihtidele sügavust ja hoogu võib juurde anda. Lihtsalt oli huvi näha hetke Vene teatri suurmeest. Suhtumist, et mida tal ikka mulle õpetada on, oli ka olemas. Loomulikult oskas aga just tema mu lavahirmust vabastada ‒ poleks seda eales osanud uskuda. Ent seal juhtus ka tähtsamaid asju.

Lev Erenburg.

 

Meister õpetas, mitte üleolevalt ja kõike teades, vaid oma õpilastega koos otsides. Äkki pole see kombeks, aga ma ikkagi teen seda, et reklaamin ette: kõigest sellest saavad huvilised loodetavasti juba ajakirja järgmisest numbrist üksikasjalikumalt lugeda.

Kui Lev Erenburgiga aprilli lõpus, pärast ta teist meistriklassi Eestis kohtusime, ei teadnud ta veel, et tal tekib võimalus Peterburi teatriakadeemias kursus võtta. Me küll rääkisime sellest, kuid kõik oli veel hõre, kuigi ta seda kursust tahtis. Nüüd on asi kindel ja enamgi veel.

 

Vaatavad ühes suunas. Märt Meos ja Lev Erenburg.

 

Küllap ei osanud ka meistri Eestisse kutsuja, teatriprodutsent Märt Meos asjade sellist käiku oodata, et septembrist õpib Peterburi teatriakadeemias Lev Erenburgi kursusel lavastajaks saamise sooviga kolm meie noorema põlve andekat näitlejat, kes siin ka Erenburgi meistriklassis osalesid. Draamateatrist lähevad uuesti õppima Hendrik Toompere noorem ja Kristo Viiding. Kolmas mees, kes sisseastumiskatsed läbi tegi ja sisse sai, on Jaak Prints, kes hiljuti NO teatrist lahkus ja end hoopis jalgpallile pühendas.

Selle uudise juurde on paslik lisada tsitaat eelmainitud intervjuust. Küsisin Lev Erenburgilt, mis on meie ajal kõige tähtsam teatris ja kas see peamine on ajas muutunud. Vastus oli: “Ei ole muutunud, see on alati olnud üks ja sama. Kõige tähtsam on teatris selle individuaalne, emotsionaalne, tundlik, kaastundlik väljaütlemine, mis liigutab kaasaegsete südameid.”

Mul on tunne, et neid kolme näitlejat, kes otsustasid oma siinse eduka karjääri vahetada pühendunud õppimisele Venemaal (usun, et juba paarkümmend aastat meilt keegi seal õppinud ei ole), pani nii käituma just meister Erenburgi enda isiksus ja elutarkus. Kasutan siinkohal võimalust neile poistele õnne soovida ja tuletan lugejatele meelde, et ka Ita Ever õppis näitlejaks Venemaal, Moskvas…

 

Lavale minemise seesmine sund…

Halbu näitlejaid ei ole, on halvad lavastajad… Mõni päev tagasi sõitis Eestist edasi Kesk-Euroopasse Vene teine suur teatrimees Oleg Lojevski, kes ühtlasi on hetkel ka Eesti Vaba lava kuraator. Me kõnelesime elust ja selle seostest teatriga ning vastupidi. Ei tea mitmes kord me kohtumiste ja jutuajamiste vältel rõhutas ta taas, et maailmas ei ole olemas halbu näitlejaid.

Oleg Lojevski ise on Vene teatrites olnud peaaegu kõikides ametites, alates lavamehest ja valgustajast ning lõpetades teatridirektoriga (ühtlasi on ta olnud meilgi tuntud lavastaja Adolf Šapiro teatris kirjandusala juhataja). Tema teadmised maailma ja Vene draamakirjandusest, sealhulgas ka noor dramaturgia, on tohutud. Hetkel juhib mees paljude muude tööde seas Permi rahvusvahelist teatrifestivali “Režiiruum”.

 

Oleg Lojevski Varbola linnusel.

 

Nüüd kohtudes palusin tal oma hea-halva näitleja juttu põhjendada ja Oleg Lojevski rääkis nii: “Ma olen teatris töötanud 40 aastat. Nende aastate jooksul olen väga palju võidelnud näitlejatega. Olen arvanud, et see näitleja on hea, see halb, see on vaja teatrist lahti lasta… Kui aga juba hakkasin teatrist aru saama ‒ muidugi on olnud erinevad perioodid ehk alguses mulle tundus, et taipan kõike, hiljem, et ei taipa midagi, ja alles siis hakkasin asja jagama, sain aru ka sellest, et halbu näitlejaid pole. On laisad näitlejad, on joodikud jne, aga mitte keegi neist pole halb…”

Lojevski seletas, et kui inimene juba otsustab ära ja õpib näitlejaks, sunnib teda selleks mingi geen, mingi oma sisemine tõukeallikas, mis inimest aktiviseerib. See viitab, et ta tahab ennast näidata, tahab avalikku tähelepanu, tahab lavale ja seda, et teda vaadataks. Seda niinimetatud geeni saab arendada.

Pole halbu näitlejaid, vaid on hooletusse jäetud näitlejad, kellega ei tegelda. Nad löövad endale käega ja unustavad oma unistused. On halvad lavastajad, kes unustavad näitleja ja tegelevad vaid iseendaga. Kui lavastaja näitlejatega tegeleb, saab ta äratada neis oleva looduse kutse. Iga näitleja, kellega tegeldakse ja kes seeläbi muutub, võib olla huvitav…

Oleg Lojevski ütleb, et kui inimene läheb teatrikooli selle peale, et näeb mõnd väga head näitlejat televiisorist, on ta juba näitleja teel. “Mina ka näen neid näitlejaid ju telekas ja enamus meist on, aga ma ei taha lavale minna, sest mus pole seda geeni…”

Vene teatrimehe jutt tõi mulle meelde Lembit Eelmäe, kes enne lavastaja Jaan Toomingaga kokkusaamist mängis kaabu ja jalutuskepiga luhvtivendi. Koos Toomingaga tulid Põrgupõhja uus vanapagan Jürka, Veli Joonatan, Kauka Jumal ja Kihnu Jõnn.

***

Ma ei saa nimetamata jätta selle aasta üldisemat märki, teatrisidemete nähtavat kinnistumist Vene suunal, mis jätab õhku päris põneva küsimuse, kuis edasi.