Ei saa salata, et venekeelset roppust sisaldavad pealkirjad ei ole ega saa ka kunagi Maalehes normiks. Loen, et selle loosungiga T-särk kingiti president Karisele. Veel üsna hiljuti tõusis tüli taevani, kui president Kaljulaid kandis riigikogus pusa kirjaga „Sõna on vaba”. Kas nali on vaba või on midagi, mis jääb sõjas tabuteemaks?

Mu kokast sõber räägib mulle küllap tõestisündinud loo Kiievist: „Sealne metroojaam on täis pommitamise eest varju tulnud inimesi. Inimesed istuvad ja vaikivad närviliselt. Häiresireen undab katkematult tunde. Üks naine ei pea vastu ja küsib üle metroojaama: „Kurat, kas see Putin tuleb meid pommitama jalgrattaga?” Pinge on maas, inimesed naeravad ja jutustavad seda edasi neile, kes ei kuulnud.”

Teine praegust aega iseloomustav tõestisündinud anekdoot on korjatud ühelt Venemaa teadetetahvlilt. Seal ripub kuulutus. Suurte tähtedega on kirjas: „KADUNUD KOER!” Selle all väiksemalt: „Reageerib hüüdnimele Tulevik!” Ajastu märk on kindlasti see, et kui varasematel aegadel räägiti anekdoote seltskondades silmast silma, siis täna saab vaimukus suurima leviku sotsiaalvõrgustikes. See on muutunud suhtlus, aga see tähtis muutus jäägu siin käsitlemata.

Õpetatud sõber

Biosemiootik, professor Kalevi Kull kirjutab mulle, kui olen saatnud talle kümmekond nalja ja sõda ja inimest puudutavat küsimust. Ta tegelikult suunab mind küsima teise inimese käest, aga vahendan siin ka ta enda nappi vastust, mis on kirjas nii, et lugedes jääb hing kinni:

„Kui hing on ilmaga ühes, siis on ka vastutus. Sest see, mis ilmas toimub, on hinges.

Kui ses oma organismis üks rakurühm asus ründele, kõrvalolevat elukude tapma, siis mis tunne see on. Mis tunded.

Olen tuhat aastat vana, olen ennegi vähki oma kehas näinud. Aga see raisk ei jäta järele.

Valus on neil, keda ta piinab. Kas lohutus aitab. Ehk natuke, lihtsa naljaka lookesega, tundlikult omavahel.

Viha on neil, kes tema ´vastu võitlemas. Kas nali neid toetab. Küll. Aga omavahel.

Vaatad naervat ja nutvat maski. Kas ajab naerma? Või paneb nutma?”

Aga mis juhtus?

Veel üks tänapäevane anekdoot: „Hei nüüd, kes te olete? Me oleme Maailmalõpu aednikud. Te põgenete? Jah, me põgeneme Venemaalt.” See on arhetüüp loost, kus saatan põgeneb põrgust.”

Venemaalt põgenenud antropoloog Aleksandra Arhipova räägib internetiportaalis Meduza anekdootidest ja olukorrast Venemaal. Arhipova räägib, et on nõukogude anekdootide renessansi aeg. Ja seda mitte sellepärast, et tahetakse nalja saada, vaid sellepärast, et meie, inimeste aju võtab tekkinud olukorda absurdsena. Inimesi on vallanud katastroofi ja häda eelaimus. Absurdihuumor ja hädad on otseselt omavahel seotud, katastroofiolukorrad sünnitavad uusi vaimukaid ankdoote. Enamasti ei ole need anekdoodid enam armsad, neid ei räägita selleks, et kellelegi meeldida.

Anekdoot: „Närviline mees tormab apteeki ja nõuab: andke mulle antidepressante, kõige kangemaid, kohe ja palju. Apteeker küsib: aga muidugi, palun teie retsept? Mees: kas Vene föderatsiooni passist ei piisa?” Räägin seda anekdooti Jaak Allikule ja ta kohe leiab mälust, et on seda kuulnud, ainult närvilise mehe küsimus oli: kas Nõukogude liidu passist ei piisa.

Antropoloog Arhipova räägib ka täiesti uutest anekdootidest. Näiteks: „Poeg helistab Ukrainast emale ja ütleb: emake, emake, ma olen vangis. Ema vastab: pojake, pojake, osta dollareid!”

Ja veel üks üllatav, aga hästi mõistetav pööre on Aleksandra Arhipova jutus. Ta nimelt ütleb, et anekdoodid aitavad purustada nende inimeste kinnistunud mõtteid, kes mingitel põhjustel on pigistanud silmad ja kõrvad kinni tegelikkuse eest. Absurdi peab jagama, üksi sellega ilma hulluks minemata toime tulla on raske. Anekdoodid aitavad neil, kes usuvad Putini propagandat, mõista tegelikku olukorda. Venemaal liigub ka selline kaasaegne folkloor, kuidas vanaisad pandi vangi anekdootide rääkimise eest, aga meid pannakse vangi selle eest, et neid jagame.

Näiteks seda vaimukust: „Kust ilmus välja täht Z? See on pool haakristist, ülejäänu on varastatud.”

Meem

Muidugi ei saa me mööda meemidest. Seda saab võtta ka kui žanrit, mida hiljuti nimetati karikatuuriks. Aga anekdoodi ja meemi vahe on vahest selles, et anekdoodi mõistmiseks on seda vaja kuulata või lugeda mitu korda, meemi mõte on lihtsam ja jõuab kohale hetkega. Küllap on nii, et meie aju armastab mõistatusi. See tähendab, et kui kõik ei ole kohe selge, sa loed või mõtled sellele mitu korda ja nii jäävad need ilmingud ka paremini ja rohkem meelde.

Kuna Venemaal ei julgeta enam ka omavahel ausalt arvamusi avaldada, siis on hakatud sõjavastaseid loosungeid ja vaimukusi kirjutama seintele ja plankudele. See on anonüümne looming ja on ühtlasi ses situatsioonis kangelastegu. Antropoloog Aleksandra Arhipova kogub seda graffitit, sest õige pea on see uurija jaoks ajastu kroonika.

Olgu siin üks ankdoot Nõukogude ajast: „Päike tõuseb hommikul sõnadega: Tere hommikust, Brežnev, nii tore on teid näha. Õhtul loojudes ütleb: Käi kuradile, Leonid Ilitš, ma olen juba läänes.”

Absurd ja hirm nõuavad väljendust. Nii tekivadki vähem või enam vaimukad meemid ja anekdoodid.

Roppus

Kalevi Kull suunab mu oma küsimustele vastust otsima bioloogi ja diplomaadi Toomas Tiiveli poole, kes, nagu selgub, on uurinud huumorit. Artikkel „Huumor – mis see on ja kuidas see tekkis” ilmus möödunud aastal ajakirjas „Akadeemia” ja sama lugu on sees ka tema äsja ilmunud raamatus Eesti mõtteloo sarjas.

Siin vaid üks lühike tsitaat tema artiklist, mis küllalt täpselt seletab ka huumori kasvu sõja ja sõjaohu situatsioonis. „Leevendusteooriate (kergenduse-, vabastuse-, lõõgastuse-) põhipostulaat on see, et naer vabastab mentaalset energiat ja kindlustab niimoodi homöostaasi (st. võime säilitada oma elutegevust ja funktsioneerimist), võitluse, pinge, pingutuse vms.”

Küsin Toomas Tiivelilt, mis ta arvab tabuteemadest. Saan vastuseks, et tema meelest üldse ei ole tabuteemasid. „Inimesed ise seavad endale tabuteemad,” ütleb ta. Mõtlen, kui kiiresti meil asjad ununevad, kui Tiivel juhib tähelepanu Prantsusmaal toimunule, kus Muhamedi üle nalja heitnud karikaturistid tapeti. „Minu meelest on see imelik. Kristuse üle on naerdud kogu aeg. Aga vastuolu tekib siis, kui kaks kultuuri kokku saavad. Kultuuride erinevus.”

Kas pošol na h** on ebaviisakus? „Sõltub, kes ütleb. On olemas teatud inimesed, kes võivad kõiki sõnu öelda nii, et see ei kõla ropult. Ja on inimesi, kes ütleb perse ja see on lihtsalt vastik. Neile siis ütledki, et lõpeta ropendamine,” mõtiskleb Toomas Tiivel.

Arutame seda ka, et kuidas ütleb ja millises kontekstis see kõik on. Toomas Tiivel tuletab meelde Propelleri laulu „Üks sõna”: „Sel sõnal on kodune kõla./ Tal saba ja sarved ja pää./ Ütled kurat ja sirguvad õlad./ Ja tuju on korraga hää. //” Me lepime kokku, et on olukordasid, kus roppus maandab pingeid. Toomas Tiivel ütleb, et huumorit on peamiselt uurinud kirjandusteadlased ja psühholoogid. Mõned sõnad muutuvad kontekstis roppusest vägisõnadeks.

Toomas Tiivel ütleb, et teda ajendas huumori teemat uurima see, et marksismi-leninismi filosoofid huumorit ei tunnista. Ütleb, et ei oska põhjus öelda, ja lisab kõhistades, et see maailmavaade on ise nii naljakas.

Seda on mul nüüd raske kirja panna, aga ses kontekstis ei saa muidu. See puudutab venelaste vandumist joptvoju mat. Ma ei hakka seda tõlkima. Toomas Tiivel räägib loo, kuidas ta klassivend oli ammuste tuttavate venelaste seltskonnas kuulanud aasimist, kuidas me eesti keel on vaene noor keel. Vaat vanadel keeltel on ka roppuste arv tohutu, aga eesti keeles pole väljendit joptvoju mat. Venelane siis küsinud, et misasja teie ütlete? Sõber vastanud selle peale: meie ka ei tee nii. Geniaalne.

Jäägu seda lugu lõpetama üks anekdoot hetkel kõige vihatumast inimesest kogu ilmas: „Putin tellib restoranis biifsteki. Kelner küsib: kuidas juurviljadega on? Nemad võtavad sedasama, vastab Putin.”

Löön lahti oma FB lehe ja seal kohe alguses figureerib nagu tellimuse peale kaks meemi. Üks, kuidas Punase väljaku sõjaväeparaadil lendavad helikopterid, mille küljes ripuvad Ukrainast röövitud pesumasinad, ja siis sellesama teema arendus, kuidas Lenini mausoleum on soomustatud pesumasinatega. Sinna juurde käib lause Земля в иллюминаторе ehk siis tuletab meelde ka venelaste kosmose saavutusi, kui maad sai vaadata vaid illuminaatorist.

Selge on, et nali aitab leevendada murelikkust ja taluda ohtlikku aega.