Ajutine maailmavaade, ajutine elamine, ajutised seadused, ajutised mõtted. Kinnitamata andmed.
Kui sõda algas, siis suur jagu avalikke esinejaid ei saanud ennast tagasi hoida ja rääkis sellest, et nüüd on maailm muutunud. Muutunud lõplikult. Seda, kuidas maailm muutus, enamasti ei öeldud. Ma usun, et ka ei mõeldud. Alles meil oli koroona maailma muutjaks.
Kui proovida seda maailma muutumist tõlkida, siis kas see äkki ei tähenda, et läänemaailmal ei ole enam nii mugav elada kui oli seni? Sellest ka hirm ja ärevus.
Tegelikult on maailma muutmise vajadusest räägitud aegade algusest saadik. On räägitud meil ja Venemaal ka. On räägitud aususest. On ju olnud teada, missugune õudne valetamine käis ja käib. Kasutusele on tulnud sõjaudu väljend, räägitakse nii Vene kui ka Lääne propagandast. Inimene ise peab olema tark, et õige välja setitada.
Sõprus, kaastunne, kodumaa, õnn, armastus, tulevik, südametunnistus, elu mõte… On mingi lootus, et surma palge ees need väärtused taassünnivad. Samas pole midagi raskemat kui ümber mõelda.
Venemaal pikalt tegutsenud režissöör Andres Puustusmaa tuletas meelde Dostojevski mõtet: „Krasota spasjot mir.” Eesti keeli siis, et ilu päästab maailma. Seda uskudes Puustusmaa laiendas ilu mõistet öeldes, et krasota ei ole ainult ilu. „Selles on kõik, kogu kultuur – muusika, kirjandus, kunst, kino, teater… On see, kuidas sa suudad ilu hinnata, näha. Selles on väärtus! Õiged väärtused…” Nii mõelda on ilus, aga meie meediaruumis räägitakse ka sellest, et sõjatööstusel on praegu head ajad.
Ühes 2018. aasta intervjuus tuletab Viivi Luik meelde Juhan Viidingu luuletust ajast, kui too veel oli Jüri Üdi: „On seda teed, kus käivad tuletoojad, / maatasa teha tahtnud igatpidi / kõik sööjad-joojad. Piinajad ja Poojad. / Ei ole saanud. Tee on teisipidi.”
Ilu ei ole oma olemuselt ajutine.
Ilmus Maalehes.