Näitleja Julia Aug kirjutab mulle kolmapäeva, 2. märtsi hommikul Moskvast: „ Õudus! Meil algas massiline vallandamine. Vallandatakse neid, kes on olnud avalikult sõja vastu.” Käib jutt, et Vene riigiduuma võtab neljapäeval vastu riigireetmise seaduse. Tagasiulatuvalt kuni 20 aasta kohta. „Ma ilmsesti olen kõigis selle seaduse punktides süüdi.”

Venemaal Ukraina sõja vastu sõna võtnud Julia Aug on enne seda kirja mitu päeva hoogu võtnud, et mu küsimustele vastata. Minu hirm, meie ühine väike hirm on samas, et Venemaa sulgeb interneti.

Vaadates Julia Augi eelmise aasta lõpus esietendunud lavastust „Ema kas meie kass on ka juut”, mõtlesin ma oma vaatamismõtteid kokku võtvalt, et see, mis nägin, on mateeriasse kootud palve.

Kui seda talle ütlesin rääkis ta mulle ta mõtted seda lavastust tehes, ikka jõudsid selleni, et Venemaa on naasmas 1937-1938 suure terrori ja repressioonide aega. „Aga me keegi ei tahtnud seda uskuda.” ütles Julia Aug.

Kuidas vene kultuuriinimesed teate Ukraina sõjast vastu võtsid?

Enamik suhtus ja suhtub toimuvasse nagu tragöödiasse. See on Vene võimu rahvusvaheline kuritegu.

Lihtsad inimesed lähevad iga päev sõjavastaste plakatitega miitingule. Neid vahistatakse ja nende üle mõistetakse kohut. Kohtuotsus on 15 päeva. 15 päeva vanglat selle eest, et oled sõja vastu! Arusaamatu! Absurdne!

Ja muidugi on ka neid, kes toetavad valitsust ja seda sõda. Literaturnaja Gazetas avaldati nende kirjanike avalik kiri, kes on sõja poolt. Niisamuti on olemas ülikoolide juhtide kiri, mis toetavad Putinit ja valitsust.

Televiisoris käib lakkamatult saade, kus räägitakse, et Venemaa võitleb rahvusvahelise fašismi ja natsistidega, kes on haaranud võimu Ukrainas. Väga palju on neid, kes seda usuvad. See on ühtaegu himus ja kurb.

Kuidas hakkab vene intelligents vastu sellele, et suure sõja süüdlasteks peetakse venelasi, vahet tegemata?

Meil ei ole väga palju võimalusi. Võime kirjutada, rääkida, anda intervjuusid, protestida tänavatel ja väljakutel. Teha videopöördumisi. Me võime lõputult selgitada, et vene intelligents on sõja vastu. Me ei toeta Putinit. Me oleme aastaid tulnud tänavatele, me oleme opositsioon – aga kahjuks on meid alati olnud vähe. Suur enamus venelastest on hääletanud Putini poolt sellepärast, et ta lubas stabiilsust. Ja nüüd ma küsin neilt, kes hääletasid stabiilsuse pool ja kartsid muutusi: „Kuidas teile selline stabiilsus sobib, inimesed? Putin pettis taaskord meid kõiki. Asetas rahu katastroofi ja hävingu piirile.”

	Kas sa ei karda repressioone? Kuidas oma loomulikku hirmu maandad?
Muidugi ma kardan. Mind saab uue seaduse järgi süüdistada kõigis selle punktides, lisaks kõik need tagasiulatuvad 20 aastat. 
Mul on vana, väga vana ema, ta on 91-aastane, mäletab Teist maailmasõda ja nüüd nutab iga päev. Mul on kolm vana koera. Ja tütar. Mu tütar saab ilma minuta hästi hakkama. Aga ema ja koerad surevad ilma minuta. 
Kuidas hirmust jagu saada? Ei tea. Ma ei suuda vaikida, nähes seda hirmsat inimsusevastast kuritegu.

Mida sa tahaksid öelda Eesti inimestele?

Eesti on minu kodumaa. Mu armas kodumaa. Mis ma nüüd võin siit, Venemaalt kodumaale öelda? Ma tahan oma kodumaalt ja kogu maailmalt vabandust paluda. Paluda vabandust selle eest, et Venemaa on üles kasvatanud sellise koletise nagu Putin. Paluda vabandust me jõuetuse pärast. Selle pärast, et me ei suutnud vastu panna kehastunud kurjusele. Paluda vabandust selle eest, et just meil – Venemaal – sai tekkida üks kohutavamaid diktatuure.
Kuid pean ka tunnistama, et maailma üldsus tajus Putinit kuni viimase hetkeni riigipeana, mitte türanni ja mõrvarina. Mis sellest, et kogu tema valitsemisajalugu on verine repressioonide ja valede jada. Ja ei pea kuhugi kaugele mõtlema,  Aleksei Navalnõi mürgitamine ja tema tagakiusamine on selge märk.

Mul on tunne, et sõda kaotab korraga ka suure osa kultuurinähtuste tähenduse. Mis sina sellest arvad?

Kindlasti! Sõda on  nüüdse Venemaa üks tähtsamaid tegevusi, millele riiklus toetub. Nõukogude Liit, mis alistas fašismi ja vabastas Euroopa, oli Venemaa peamine uhkus ja rahvuslik idee.
Nüüd kaotab see reaalajas igasuguse tähenduse. Praegu on Venemaa agressor ja sissetungija. Ukrainast, kes taastab oma piirid, iseseisvuse, vabaduse ja terviklikkuse,  Ukrainast, kes taastas oma kodu, oma maa, on saanud kangelane. Venemaa on agressor.
Sõda on kõigi tähenduste, ideede ja kultuurilise tähtsuse täielik ümberlükkamine. Ma ei saa üldse aru, kuidas pärast seda kõike, kui me ellu jääme, elada. Kuidas siin saaks võidu üle uhke olla? Pole võimalik. See on kohutav häbi.

Kust sa leida jõu, et rumalusele ja nüridusele vastu seista, nii nagu sa seda teed?
Ma ei tea, kust ma jõu leian. Ilmselt on see minu loomuses. Minu isiksuse osa. Kaasa sündinud kirglikkus.
Ja ka see ei ole veel kõik  Rääkisime eile mu klassiõde Greta Tsitlisega. Õppisime koos Narva koolis. Rääkisime sellest, miks leidub nii palju Putini toetajaid. Greta elab Iisraelis ja Putini toetajaid jagub ka sealse vene kogukonna hulgas. 
Miks ometi on meie ümber nii palju neid, kes ajal, mil igasugune info on kättesaadav, usutakse räpast Vene propagandat? See on absoluutselt ebainimlik. Miks meil selle rumaluse vastu nii tugev immuunsus on?
Ja Greta ütles: „Tead, võib-olla on see sellepärast nii, et me kasvasime üles Eestis. Nii või teisiti oli ümberringi eestlasi, kes nõukogude võimu lõpuni omaks ei võtnud. Oli selline vaikne protest. Võib-olla sellepärast. Saime sellest oma jõu.” Oleme nõukogudevastase immuunsussüstiga vaktsineeritud.

Ilmus Maalehe veebis.