Me lähedal peetavast sõjast on möödunud üle 50 päeva ja alles nüüd tundub kohane rääkida ka kirjandusest. Saati siis seoses sellega, et Tammsaare romaani „Kõrboja peremees” esmatrükist möödus just 100 aastat. Oli Tammsaare humanist? Arutleme Maarja Vainoga.

Kui see sõda algas, siis üsna mitmed kirjanikud mulle eravestluses tunnistasid, et mõtlevad tõsiselt tagasi oma loomingule just selle vaatega, et mis nad valesti on kirjutanud, et 21. sajandil sai alata selline jubedus.

„Ilukirjandus aitab elu mõtestada. Ja see on igal ajal vajalik,” ütleb Tallinna Kirjanduskeskuse direktor doktor Maarja Vaino.

Maarja, kui sa peaksid olema ajakirjanik ja alustama artiklit „Kõrboja peremehest”, siis mis selle raamatu juures see kõige tähtsam on?

Tammsaare ise ütles oma intervjuus selleks kõige tähtsamaks… Ta ju vähe intervjuusid andis, aga ühes neist ta pidas vajalikuks ära märkida, et tema sõnum „Kõrboja peremehega” oli see, et Kõrboja talu on otsekui Eesti metafoor. See talu on olnud laokil. Väike Villu, kes romaani lõpus sinna läheb, peab saama peremeheks. Peremees peab kasvama selle talu keskkonnas. Siis ta oskab seda armastada, oskab selle eest hoolitseda, oskab sesse suhtuda heaperemehelikult.

Miks muudab sõda keelekasutuse väga ropuks, tuues venekeelse kolmetähelise sõna n-ö ametlikku kõnepruuki? Miks on sõjaaja naljad paljude jaoks piiri peal või isegi üle selle? Psühholoog Andero Uusberg ütleb, et nali aitab kontrollida emotsioone ja roppus võib olla rohi isegi füüsilise valu vastu.

Kas roppus võib olla kunstivorm?

Kunst kipub vahel ropp olema, aga pelgalt roppusest tervet eraldi vormi kokku vist ikka ei saa. Aga ma tegelikult ei tea, see pole minu valdkond.

Seoses sõjaga Ukrainas on kasvanud sõjateemaliste naljade hulk. Anekdoodid, meemid…

Kas on teemasid, mis võiksid olla tabuteemad, aga pole?

Iga üksiku inimese jaoks on see piir selge – mõni nali on naljaks, teine enam pole. Probleem on muidugi selles, et need piirid on erinevatel inimestel natuke erinevas kohas. Tabuks kujuneb vahest see, mis on pea kõigile üle piiri. Seda kuidagi ülalt alla dikteerida pole mu meelest vaja, kogukond loksutab selle ise paika.

Ukraina sõda puudutab eestlasi, sest käib meie lähedal, ütleb ettevõtja Indrek Neivelt. Aga suur osa maailmast ei tunne selle sõjaga seoses tuumahirmu ning võib rahulikult öelda, et alati on kusagil sõda. Lisaks huugavad pidevalt sõjatehased, mis sellest kasu lõikavad.

„Oleme persekursil,” ütleb PeeterVolkonski. Julia Aug teeb lavastuse „ Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ proove.

Eelmise suure sõja läbi teinud hilisem akadeemik Juri Lotman (1922–1993) kirjutab oma «Mitte-memuaarides»: «Sõdureid huvitas, kuidas nende rindekaaslane hakkab kirjeldama sõda – koos sõimusõnadega või ilma. Ja püüdsid teda igati veenda, et ilma ropendamiseta ei ole võimalik sõja kohta tõtt kirjutada. Oma kogemusest võin öelda, et asi pole ainult vajaduses tõde edasi anda. Keerukas, valitud vene ropendus on üks olulisemaid abivahendeid ülikeeruliste olukordadega toimetulekuks.» (Akadeemia nr 3, 2007).

Indrek Neivelt, kuidas selle vaid roppude sõnadega kirjeldatava maailmaga toime tulla?