Joosep Matjuse ja Katri Rannastu uus dokumentaalfilm „Pingeväljade aednik” viib rännakule kirjaniku inspiratsiooni salaradadele. See on poeetiline rännak.

Mahajäetud aed. Sammaldunud hooldamata õunapuud. Taamal mahajäetud talu. Elav tuli. Esimesed sõnad, mida ütleb habetunud mees oma parimates aastates: „Elu on igal ajal müsteerium.” Sellel mehel on komme kallata kuuma vett plekk-kruusi kõrgelt, voolamist vaadates ja küllap ka kätes seda tajudes.

Kas ma tahaks selle mehega tuttavaks saada? Väikekodanlikku heaolu nautivaid eestlasi võib filmis nähtavaid rännakuid tegev mees peletada. Kes meist ikka armastaks istuda mahajäetud bensiinijaamas ja vaadata seda ümbritsevat keskkonda. Mina pole oma elatud elu sleppi muutudes unustanud, sellepärast saan vastata: „Jah, muidugi tahaks.” Loe edasi Kirjanik maagilisel tühermaal →

Kui küsida, milline oli Eesti teatri Draama festivali ilmataju, siis saan nähtud viie etenduse põhjal öelda, et kolm parimat neist olid lavastatud näitlejaid arvestades ja neile vaba mänguruumi andes.

Küsimus on, kuidas mängida nii, et see oleks päris? Teatri teeb teatriks teatraalsus! Mäng sellel piiril, nagu elus ei ole, aga selliselt ja me vaatajatena ometi usuksime, et nii see just on. Hullamine. Imik kilkab tihti ainult elamise rõõmust. Teatris on sellist hullamist väheks jäänud. Ja esile tõusevad just need lavastused ja osatäitmised, kus näitleja usk ja mängurõõm publiku kaasa kisuvad.

Patt on see, kui elust rõõmu ei tunne Loe edasi Head teatri tunnus on mängiv inimene →

15. septembril saatis SA Vaba Lava kultuuriminister Anneli Otile kirja, kus teatab, et 1. oktoobrist suleb sihtasutus Narva teatrikeskuse.

Kirjast selgub, et Narva teatrikeskuse aasta lõpuni elus hoidmiseks on vajalik 140 000 euro suurune lisarahastus ning et see asjaolu on ministeeriumil teada juba viis kuud. Just nii pika aja eest algasid viimased läbirääkimised, mis on senimaani tulemusteta. Augustis korraldas Vaba Lava Narvas peamiselt eraraha toel rahvusvahelise Vabaduse teatrifestivali.

„Loodame, et sulgemine on ajutine,“ seisab sihtasutuse juhi Märt Meose allkirjastatud kirjas. „Kuid oleme teatrikeskust selle rajajate initsiatiivil 3 aastat ilma riigi tegeliku vajaliku toetuseta käigus hoidnud ja enam ei ole see võimalik.” Loe edasi Vaba Lava Narva teatrikeskust ähvardab sulgemine →

Mälu mängib vingerpussi. Alati. Tänases Maalehes räägivad kolleegid, kus nad olid ja mida mõtlesid 30 aastat tagasi, siis, kui Eesti taas vabaks sai. Mõtlesin, et kirjutan ka, aga jätsin kirjutamata, sest kaks mälupilti kuidagiviisi kattusid ja said üheks. Tahtsin kirjutada, et olin Raelas, siis veel isa maakodus. Olin üksi, vanemad olid tööl. Ja mina lugesin Mika Waltari „Sinuhet”. Telekas oli siis veel meil, see mängis. Praegu arvan, et lugesin, et ennast mitte segada lasta. Arusaamine oli, et hetkel ei sõltu suures poliitikas minust midagi. No ilus mälestus ju. Loe edasi Vabadus on plahvatuse laps →

Kaos. Sõna, mida olukorra iseloomustuseks alatihti kasutame. Sõjad, kriisid, poliittaplused, tagatipuks viiruse paine … Kaose vastu ei saagi?

Elu käib ellujäämise nimel. Kes on tugevam, sellel on õigus ellu jääda. Pidev hirm. Draama. Teine mõtlemise viis on see, et oleme kõik ühe pesa sipelgad ja elu mõte elada saab toimida vaid koostöös. Siin hirmu ei ole, kui keegi ei hirmuta. Draamat ei ole. Elu rahulikkus on elukorralduse ja püsimise alus.

Sõnapaar „tsiviliseeritud maailm“ muutub kohe üsna naeruväärseks, kui suuta aegamisi loodust ja seal sündivat jälgima hakata. Üsna raske on siis elada inimeste maailmas, tundmata üleolekut rumalate ees ja alaväärsust targemate suhtes. Nii peaks olema ja kindlasti ka saab olla, aga just poliittegudes paistab kõik sootuks vastupidi. Just tegudes. Sõnades ollakse tihti mõistvam – jäetakse mulje. Loe edasi Kuidas süstematiseerida kaost? →