Helilooja Alo Põldmäe teeb rahvusliku klaveriga arheoloogi tööd

Helilooja Alo Põldmäe sai mõtte uurida Eestis ehitatud klavereid ja asutada rahvusliku klaveri muuseum 1998. aastal Saksamaal, kui luges seal värskest klaverileksikonist, nagu valmistataks Estonia klavereid Moskvas.

Alo Põldmäe oma vanaisa Aleksander Krimmi majas Kadrinas, mis nüüd kasutusel suvekoduna. Pildil on (vasakult) austria klaver “Heizman”, eesti pianiino “Heine” ja Peterburi tiibklaver “Schröder”. Käes hoiab Põldmäe Kolga-Jaani kandi talumehe poolt heinahangu harust valmistatud klaveri häälestamise võtit. Pildistas Sven Arbet

Heliloojast muuseumientusiasti Alo Põldmäe tänaseks omandatud teadmistele tuginedes saame rääkida sellest, et klavereid on Eestis tehtud seitsmes linnas: Tallinnas, Tartus, Kuressaares, Narvas, Valgas, Otepääl ja Pärnus. Eesti klaverimeistrite valmistatud erineva nimetusega klavereid oskab Põldmäe üles lugeda 95 ja ta avastab neid üha juurde. 2000. aastal oli andmeid 44-st eesti klaverist – 20 aastaga on lisandunud enam kui pooled. Eesti klaveriehitus onn241 aastane. Seda on uhke teada.

Teie kirjutatud-koostatud on raamat „Eesti klaver” (2016). Seal jääb kõige muu hulgas silma klaverite esteetiline kaunis kujundus, tänases mõistes disain.

Klaveridisain on tähtis olnud kõigil aegadel, ka eesti klaverite puhul. Klaver pannakse alati ruumis tähtsale kohale, nii lossides kui taludes, ta on igal pool ehteks. Ta on tarbeese ja ka ehe. Ehe on ju eesti keeles ka ehtne, puhas peenralt võetud toit… Eriti pianiinodele annavad palju ehedust esipaneelide ornamendid ja küünlalühtrid. Loe edasi Helilooja Alo Põldmäe teeb rahvusliku klaveriga arheoloogi tööd

Valgevenlaste palve: et vene väed ei siseneks

Lapsega on hirmus praegu Minskis tänavale minna. Rahulikud meeleavaldajad, petetud inimesed, tallavad meid ära,” ütleb 37aastane haritlane.

Ta on nõus rääkima vaid sellepärast, et tunneb mu sõpru ja teab mind varasemast. Usaldab, et ma ta juttu vahendades ei lisa ta ametit, haridust ja töökohta, nimest rääkimata. Anonüümsus on ainus tingimus, et ta räägiks. Ja selles soovis on vastuolusees, nagu Valgevene riigiski. Loe edasi Valgevenlaste palve: et vene väed ei siseneks

Luuletaja Indrek Hirv: ma tean küll, mis maailmas toimub

Indrek Hirvel ilmus äsja kirjastuses Ilmamaa väljaantus luuletuskogu „Minu viimane kevad”. Luuletaja oli nõus oma luule sisemaastikest ka proosas rääkima.

„Inimesel on üldse raske olla, kui ta silmad lahti hoiab ja näeb, mis ümberringi sünnib. Teiste omasuguste hulgas on muidugi kergem… või siis päris üksi võõral rannal.” ütleb Indrek Hirv. Ütleb, et kui nad koos Vello Saloga kreeka keelest Ilmutusraamatut tõlkisid (Ilmus Loomingu raamatukogus 2010.aastal, ei osanud nad mõelda, et apostel Johannes Patmosel kirjeldas just praegust aega. Vaid mõned väljavõtted sealt: „… ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli kibedaks läinud. (lk22); Langenud, langenud on suur Paabel,/ kes oma hoorusega pani kõik rahvad vihaviina jooma! (lk 37); Siruta sirp ja lõika -/ lõikuseaeg on käes,/ ilmamaa lõikus on küps!/ Ning see, kes pilvel istus,/ heitis oma sirbi maa peale -/ ja ilmamaa koristati ära. (Lk 38)”. Aga lugege ise.

Indrek, oled sa ikka veel romantik, oma elustiililt ja loomingus?

Ma olen jälle romantik, nii nagu kahekümneselt, vahepeal on ka muid aegu olnud. Loe edasi Luuletaja Indrek Hirv: ma tean küll, mis maailmas toimub

Julgustava kella kõma Valgevenes

Valgevenes elab üle üheksa miljoni inimese. Kui palju peab olema meeleavaldajaid, et see oleks olusid muutvaks jõuks?

Mul on Valgevenes sõbrad. Natuke muretsen nede pärast. Klõpsin vaadata pilte, mis tehtud siis, kui viimati Minskis käisin. Kolm aastat tagasi oli see ehk. Märkasin siis, et diktaator oli mundrites OMONi tänavatelt ära korjanud. Automaatidega mehi enam silma ei jäänud.

Kuidagi jääb pilte vaadates pilk kinni majale, millel kiri Burger King. Hiljuti tekkis see meiegi Balti jaama kunagisse suurde ooteruumi. Selle burgerikuninga kolossi ees mängis siis tänavaansambel. Olen pildistanud Minski selleks ajaks hästi korrastatud linnaruumi ja inimesi.

Tänase öö hakul (kirjutan neid mõtteid teisipäeva hommikul) ehitati mulle tuttavates kohtades barrikaade. Loe edasi Julgustava kella kõma Valgevenes

Teatrid tõlgendavad koroonareegleid erinevalt

Koroonareeglid teatritele ei ole sõnastatud rangelt kohustuslikena, neid annab tõlgendada. Tõlgendamine tekitab kohati hämmastust. Tundlikumad publiku hulgast nurisevad, et liiga tihti hajutamisreegleid ei täideta. Reegleid rikkudes teenitakse rohkem, neid järgides jääb osa piletitulust saamata – see tekitab paksu verd ka korraldajate seas. Loe edasi Teatrid tõlgendavad koroonareegleid erinevalt