Tuut, tuut, tuut, tullakse…
Margus Mikomägi
Ma olen ikka mõelnud, et noorel režiil ja noorel teatril kujuneb välja oma vaataja. Arukal teatril arukas, arutul teatril arutu. Nii on ka teatrikirjutajatega.
Selle loo, mis mahub Taskusse on kirjutanud 18aastane noormees, kes õpib Tallinnas Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ta eelistab praegu esineda varjunime all, põhjendades seda ise nii: „…Varjunimes on mu enda jaoks aga mitu mängu, millest lahti lasta ei raatsi (esimesena see, et näitemängus Väino kirjutab Gerald Baudhomme’i nime all, et teda tõsiselt võetaks… ja liiatigi olen ma selles loos rohkem sees kui ilmselt üheski muus kirjutatus, nii et seda ei lahjenda vist pseudonüümigagi). Ühesõnaga miskipärast tahaksin siiski selle juurde jääda…”
Tunnistan, et alguses kavatsesin ma nagu tubli toimetaja tema loole vahepealkirjad panna ja seda kõike pisut kohendada. Siis lugesin teist korda ja sain aru, miks seda teha ei saa. Lugu, mille kirjutaja jutustab, õigemini lood, on kõnekas just nõnda.
Kirjutis ise on Teatrikülgede jaoks pisut pikk. Kui võtta, et pikkuse mõõt on igavus, siis liigsest pikkusest muidugi rääkida ei saa. See, kuidas ja mida kirjutab too Pierre, pani näiteks mind küll lavastust „Kuni inglid sekkuvad“ sootuks paremini mõistma.
Tere tulemast!
“Kaks võhivõõrast, (uus)tulnukat külalistemajas, Aleksander (Märt Avandi) ja Nimi (Kristo Viiding) tulevad, sest pääsu pole. On saadetud või kutsutud. On valmis sekkuma. Saabunute salalikku olemust paotatakse mitme leidliku puändi kaudu.” Foto: Dramateater
Üksteist enne ühtteist ehk tragi komöödia Uku Uusbergi pääs
Pierre Nountagne
Uku Uusbergi „Kuni inglid sekkuvad“ ei kulge enam täpselt samadel loomeinimese eneseotsingu radadel, millel ta mitu eelmist lavalugu. Polegi enam neid uus-siirusest pakatavaid kunstnike sisepainetega žongleerivaid monolooge. Pole ka argipäeva muinasjutuks moondavat löövat naivismi. Asemele on sugenenud uus küpsuse kraad, ehk isegi pääs uuele tasemele. Selle kõrval siiski salakihtides omateemale truuksjäämine.
Kujundeid, mõttekäike, tegelasi ja detaile pidi annab tõmmata seoseid Uusbergi varasemate tegemistega. Ent paralleelidesse, üpris ohtratesse võib-olla, ei tasu liiga pikalt pidama jääda: ajuti see küll aitab, ent peateemani jõudmist pigemini takistab. Todagi äratundmist mäletan ma muudest Uusbergi lugudest: taustsüsteeme võib vastu võtta või mitte, kontekstidega tegeleda või ei, siseringivihjeid otsida või otsimata jätta… tsentrum on igatahes mujal.
Aga uue leidmine ilma iseendale olulisimast lahti laskmata leiab põneva väljenduse seal, kus ristuvad vorm ja sisu.
Loe edasi Üksteist enne ühtteist ehk tragi komöödia Uku Uusbergi pääs