Alljärgneva loo saatis Teatritaskule Lätis elav sõber Hannes Korjus.  Taskutegijatele tundub, et just tants on see, millest siin ruumis pisike puudus on olnud. Hannese põhjalik analüüsiv lugu laiendab tantsust mõtlemise piire igatahes.

Hannes Korjus

Kuidas jäädvustada tantsu – see on vist samavõrd igavikuline küsimus kui hamletlik „olla või mitte olla”… Ehk seepärast on mõistetav ka see lõppematu alkeemiline tung, mis innustab ikka ja jälle leidma liitmistehte tants + film tulemusena tekkivat „tarkuse kivi” – seda, mille nimeks on „dance film”… Käesoleva kirjutise ajendiks sai Läti filmirezissööri Kristine Zelve 2007. aastal valminud „dance film” almanahh.

Loe edasi Kuidas jäädvustada liblikate tantsu →

 
Täna on 1.september Tasku kadestab kõiki kooliminejaid ja avaldab ühe professor Ülo Vooglaiu lapsepõlvepildi seks puhuks. 

Esimestes klassides meeldis mulle üle kõige matemaatika. Tore oli ülesandeid lahendada, aga veel toredam oli ülesandeid koostada. Viiendas klassis teadsin, et no matemaatika on lihtne ja kerge, et tean palju rohkem, kui nad üldse arvata oskavad.

Ja siis juhtus, et õpetaja kutsus mind klassi ette, tahvli juurde, kirjutas kriidiga: „ 3 x 2 =” ning küsis: „ Kumb nendest arvudest on korrutaja ja kumb korrutatav?” Ühmasin, et sellel ei ole mingit tähtsust, et see on ükskõik.

Siis juhtus midagi ennekuulmatut. Õpetaja vihastas, lõi laia käega vastu lauda ja haaras teise käega oma tagumiku alumisest osast kinni. Kui ta rusikasse surutud käe ära võttis, minu nina alla tõstis ja käratas: „Ükskõik on siis, kui sa lased omale pihku ja nuusutad seda ühest või teisest otsast!”. Kõik naersid.

Loe edasi Ülo Vooglaid: Vanaisa lood 27. Matemaatika →