Peeter Jalakas ja Andrus Kivirähk. 

Lavastaja Peeter Jalakas ütleb, et poliitiline teater on surnud.

Von Krahli teatri juhi ja asutaja Peeter Jalaka ettekanne rahvusvahelisel poliitilise teatri konverentsil Tartus “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas” 10. septembril 2009. Konverentsi keel oli inglise. Alljärgnev on autoriga kooskõlastatud tõlge eesti keelde.

Olen üsna palju tegelnud nii teatri kui ka poliitikaga ja vahetevahel olen üritanud neid ühendada. Mõnikord isegi edukalt. Kuid tunnistan, et tulemus pole kunagi olnud see, mida kavatsesin või lootsin.

Kui ma poliitikasse sekkusin, kulus tükk aega igaviisi tõestamiseks, et sa pole “kõigest kunstnik”, ehkki kutsuti mind ilmselgelt kui kunstnikku – häälte kogumiseks. Siis taipasin tasapisi, et olen lavastades hakanud käituma kui poliitik, püüdes olla seksikas, kuid mitte aus. Niisiis sain aru, et parem on hoida need tegevused lahus

Ent siiski – niipalju kui mäletan – teater sellisena, nagu ma teda tollal nägin, oli vägagi poliitiline. Või sotsiaalne. Võib-olla seetõttu, et poliitiline teater oma parimal kujul on alati seotud avangardi, uue ja radikaalsega. Ja see on midagi, mille suur fänn olen olnud kogu oma lavastajakarjääri jooksul.

Olen alati näinud avangardi kui ainsat põhjust olla seotud kunstiga. Mulle on alati põnevust pakkunud tundmatud maastikud ja uued suhtlemisviisid.

Palju häid avangardse poliitteatri näiteid võib leida Saksamaalt – peale Piscatori ja Brechti näiteks viimase kümnendi Volksbühne. Palju näiteid võib leida ka Eesti teatrist. Ja nagu ma ütlesin – meie Von Krahlis oleme võtnud sellest üsna aktiivselt osa kogu oma olemasolu 17 aastat.

Kuid ometi – need päevad on möödas.

Võib-olla küsite – miks?

Loe edasi Uueks avangardiks on kooskõla →

Valmiera teatri lavatorn püsis aastapäevadki tagasi kindlalt.

Teatritasku sõber Hannes Korjus Lätimaalt kirjutab, et 2010. aasta võib olla Läti teatrite pankrotiaasta.

15.septembril peetud Läti Vabariigi parlamendi (Seim) haridus-, kultuuri-ja teaduskomisjoni istungil teatas kultuuriminister Ints Dalderis (Rahvapartei), et kaheksa riiklikult rahastatavat ning aasta ringi töötavat repertuaariteatrit on umbes kahe miljoni elanikuga Läti Vabariigi jaoks liiga palju.

Ministri arvamuse kohaselt pole praeguses majanduskriisis võimalik enam terves ulatuses säilitada XX sajandi 50.-60ndatel ehk nõukaajal välja kujunenud kultuuriasutuste võrku. „Praegu on kaheksa riigiteatrit ühes ainumas uppuvas laevas. Kaks või kolm neist peavad lahkuma, et ülejäänud saaksid edasi purjetada…”

Kultuuriminister ütles, et kui järgmisel aastal vähendatakse teatrite rahastamist kõikide jaoks solidaarselt ning ühesuguselt, siis osa teatreid ootab enam-vähem kindel pankrott. Sellest tekkinud kahjud tuleb ikkagi riigil hüvitada.

2008. aastal oli Läti teatritele ette nähtud dotatsiooni suuruseks ca 7 miljonit latti (ca 147 miljonit krooni).

2010.a. eelarveprojekti kohaselt on teatrite riikliku dotatsiooni suuruseks kavandatud 2 miljonit latti (ca 42 miljonit krooni)…

Loe edasi Läti teatrid sulgemisohus →

„Raske kirjutada mehest, kes kunagi ühtki intervjuud ei andnud. Ta keeldus neist.
Ennu lemmiksöök oli pöff a la tatar… Vist Veljo Käsperi film “Keskpäevane praam”, mille kohta ta ise ütles: keskpärane kraam… Hea mees oli. Puhaku rahus,“ kirjutab Ennu Ugala teatrisse tööle võtnud tolleaegne teatri peanäitejuht Andres Lepik.

Teatrileksikonis on kirjas, nagu sellistes raamatutes kombeks, napp tekst: „KRAAM (õieti Kram), Enn (20. VII 1943 Rapla- 18. juuni 2001 Viljandi), näitleja. ETL-I liige (1965). Isa maaler, ema kaubandustöötaja. Lõpetas 1961 Rapla kk-I ja 1965 TRK lavakunstikateedri. Töötanud 1965-92 Noorsooteatris, 1993 Nukuteatris ja “Vanalinnastuudios” ning a-st 1994-2001“Ugalas”. Mänginud telelavastustes (“Ukse taga”, 1966, “Plekkmehed”, 1984, “Romulus Suur”, 1988 ja filmis (“Valge laev”, 1971, “Metskapten”, 1972, “Vana mees tahab koju”, 1991, kõik TF). ENSV tnl. Kunstnik (1975).“

Ja siis tuleb rollide loetelu, pikk, aukartust äratav.

Loe edasi Näitleja Enn Kraamil on mälestuskivi Rapla Uuskülas →

“Vahepeatuse” rõõmsad tegijad hetk pärast esimest õnne. 12.september 2009, hilisõhtu. Vasakult Alo Kõrve, Indrek Ojari, Argo Aadli, Märt Meos ja Uku Uusberg.

“Vahepeatuse” naisalge, Sandra Üksküla kuulab žürii auväärsemat liiget teatriprofessor Ian Herbertit. 2009., 12. september Tartus.

Draamafestivalist põhjalikumalt kirjutan ka Teatritaskus kindlasti, kunagi hiljem. Praegu on rahvusvahelise žüri hinnangu üle hea meel vaid. See millest mõtlevad ja mida oskavad ka vaatajatele rääkida teatrikeeles Uku Uusberg ja tema sõbrad, mõttekaaslased, on tähelepanuväärne algusest peale. Nüüd tuli siis ka sõltumatute tähelepanu. “Elud” etenduses preemiavääriliseks osutunud näitlejannad Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova on Uku Uusbergi lavakooli kursusekaaslased, ka see on märk ideaalidesse uskuva teatripõlvkonna tulekust. Kuuekümnendad on tagasi, täiskasvanumal noorel moel kui kunagi varem. Pange seda tähele.

DRAAMA 2009 võistlusprogrammist, kus osales 15 Eesti teatrit, pälvisid auhinnad:

• Triin Suvi – valguskujunduse preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve – preemia kolmele meesnäitlejale, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
• Eesti Nuku- ja Noorsooteater „Mängurid” – preemia nukudisaini ja –näitlejameisterlikkuse eest
• Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – ansamblitöö preemia
• Martin Algus – lavale jõudnud lootustandva kirjutaja preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Ardo Ran Varres – helikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Riina Degtjarenko – kostüümikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Marika Vaarik – naisnäitleja preemia, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
• Uku Uusberg – lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
• Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova – preemia teatri ja elu vahelise piiri testimise eest, Tartu Uus Teater „Elud”

Draama 2009 žürii

• Peeter Torop – Eesti/ kirjandusteadlane ja semiootik. Eesti Semiootika Seltsi esimees ja Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor.
• Ian Herbert – Inglismaa/teatrikriitik
• Mladen Kiselov – Bulgaaria/lavastaja, näitleja, teatripedagoog.
• Marina Davõdova – Venemaa/teatrikriitik
• Varda Fish – Iisrael/ dramaturg, õppejõud.
• Tommi Auvinen – Soome/ Soome Teatriliidu juht.
• Indrek Saar –  Eesti Vabariigi Riigikogu liige, näitleja

 Allikas: vestlus Ingo Normetiga (Pildil)

2010. aastal võtab kursuse Tiit Ojasoo

Kuna sellel aastal ei ole meie koolis uusi üliõpilasi (uus kursus võetakse üle aasta), on meie kooliaasta algus suhteliselt asjalik ja praktiline.

Tänavu oktoobris kuulutatakse aga välja uus vastuvõtt lavastajatele ja dramaturgidele. Hiljem ka /…/ näitlejatele.

Järgmist kursust juhendab Tiit Ojasoo, kes on NO99 teatri peanäitejuht. Tiit Ojasoole on see esimene päris oma kursus vastu võtta. Ta on olnud küll /…/ õppejõud ja noortega koolis ka lavastanud.

Oleme siin koolis püüdnud, et kursuse juhendajad oleksid väga erinevad. See oleks kurb, kui kool oleks ainult ühte nägu. Praegu õpib koolis teine ja neljas kursus. Teist kursust juhendab Elmo Nüganen, neljandat Hendrik Toompere. Juhendajad kutsuvad endaga kaasa ka näitleja õppejõud. Eriala-õppejõud seega vahelduvad. See on samuti hea. Minu ülesanne on kogu seda tööd koordineerida.

Õppetöö algas augustis

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) algab uus õppeaasta tavaliselt augustikuu viimasel esmaspäeval. Tänavu oli see siis 31. august, kui üliõpilased ja õppejõud kogunesid avakoosolekule. Seejärel saadi kokku oma õppejõududega, tehti plaanid ja teisipäevast algasid tunnid.

Lavakoolis algas õppetöö juba varem ja see kipub olema tavapärane, põhjuseks mitmesugused eriprojektid. Näiteks tänavu tulid neljanda kursuse üliõpilased kooli juba 10. augustil, et alustada bakalaureuselavastuse proovidega.

Proovid Aleksander Pepeljajeviga

Moskva koreograaf ja lavastaja Aleksander Pepeljajev on meil teinud mitu väga huvitavat lavastust. Meil ta nüüd lavastab neljanda kursuse üliõpilastega Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ järgi oma versiooni, pealkirjaga „Margarita ja meister“. See lavastus esietendub NO99 teatris 25. septembril.

Lavastajad ja dramaturgid õpivad valgust

Koolis on kolm õppesuunda: lavastajad, näitlejad ja dramaturgid. Teise kursuse lavastajad ja dramaturgid alustasid juba augusti viimasel nädalal lavavalgusõppega. Neid juhendas Tallinna Linnateatri valgusemeister Kalle Karindi.

Septembri algul tuleb meile Soome teatriakadeemia õppejõud Kimmo Karjunen kes viib läbi spetskursuse valguse alal.

Loe edasi Lavakooli uudised →