Kernu mõisas esietendunud loo pealkirja „Orgia“ saab tõlgendada kui ühekordset osalemist grupiseksis, aga laiemalt käsitleb see lavastus kahe paari omalaadset õnne otsimise teekonda. Veel üldistatumalt: elades oma elu, ahvime teiste oma.

Õnne otsimine on muidugi seotud – nii nagu ilmselt enamikul meist  – sooviga kedagi üle trumbata. Naabrit, sõpru, parteid. Ütlen ettevaatlikult, et nagu enamikul meist, sest kindlasti on erandeid, aga peavoolu mantra kapitalistlikus ühiskonnas on ikkagi kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Ma juba väga noorena teadsin, et mida kõrgemale ronid, seda valusam on kukkumine.

Seekord lugesin „Orgiat“, enne kui selle lavastust nägin. Tõtt-öelda see lugemine ei inspireerinud. Ei inspireerinud ses mõttes, et tekiks kujutus, kuidas lugu laval välja võiks näha, et oleks ootamatu, et oleks huvitav, et ehk ka õpetlik.

Tõsi, lugedes tundsid näidendi kaks vaatust žanrilt pisut erinevad. Ja nii oli seda ilmselt lugenud ka näidendi lavastaja Sander Pukk. Lavastuse esimene vaatus oli pöörane komöödia, teises vaatuses segunesid koomilisse traagilised ja isegi melodramaatilised noodid.

Kui näidendit lugesin, kujutasin situatsioone ette nii, nagu need oleksid päris elus – psühholoogilise realismi võtmes mängituna, ja see tundus igav. Kuidas me endale mererohelise magamistoa seina tegime, kuidas neli inimest söövad-joovad, räägivad oma elu uutest asjadest… No ja mis siis.

Näidendi üks käivitaja on see, et viisakal õhtusöögil räägib üks paar teisele, kuidas nad seksisid teise paariga ja kuidas see nende ellu palju värve ja vaimustust juurde tõi. Ja siis teine paar otsustab, et kui see on nii hea, tuleb ka proovida.

35 ei ole viimane taks

Produtsent Märt Meos arutles me eravestluses, et see lavastus on 35aastastele. Kui olin näidendit vaid lugenud, isegi nõustusin temaga. Ma olen poole vanem, ja vaadates tundsin, et see ei ole nii. Ellu – muidugi sellega ennast pettes – partnereid vahetades värvide toomine oli ka minu põlvkonnas moes. Tõsi, sellest ei räägitud nii avalikult ja see oli kuidagi mittekombekas. No sellest kuulutamine vähemasti ei olnud viisakas.

Veel mõtlesin sellele, kuidas ma ise omal ajal õnneliku elu ihaluses süüvisin esoteerilisse kirjandusse, lugesin käsikirjalisi põrandaaluseid filosoofilisi materjale, sekka lugusid UFOdest ja tarkusi sellest, kuidas mateeriasse on kootud palve.

Muidugi on minu elu ja lavastuse lugu otseselt puudutav paralleel, kuidas orgaiast vaimustunud paar otsustab linnalukususest maale kolida. Ma ka tegin seda. Pigem tundub nüüd, et leidsin selle luksuse maal – kooguga kaevust saunavett pumbates.

Tahan öelda, et see 21. sajandi teise veerandi heal järjel paaride elu lugu annab mõtteruumi mu meelest nii vanematele kui ka noorematele kui 35 aastastele. Inimesel on võime, kui ta tahab, mõelda nii tagasi kui ka edasi.

Lavastuse võimendav võti 

Lakkamatu ärev olek ehk iseloomustab me praegust elu. Tavaliselt me seda ärevust peidame. Ärevust sellest, et jääme elule alla. Lavastaja Sander Pukk koos näitlejatega on sellele näidendile leidnud mitu head, kohati vaimustavat võtit, mis tõstab „Orgia“ mu suvel nähtud lavastuste tippude sekka. Ärevus ja muu mängitakse suureks.

Peamine on see, et näitlejad võimendavad emotsioone. Selle kohata saab öelda, mängivad üle. Mängivad kõik situatsioonid suureks, suureks. See on naljakas. Ja see annab lavastusele kaasakiskuvuse.

Hiljem on kurb ka, kui mõelda, et olemegi sellised: ka mina olen vahel enne külaliste tulekut patsutanud voodilt välja tagumikujälge, nagu teeb lavastuses Tanel Ting. See, kuidas Külli Teetamm söögilaua taga kahvli ja noaga žestikuleerib, on nagu tants. Kuidas Loviise Kipper rase on ja kuidas Janek Vadi oma teise vaatuse monoloogis rasedusest rääkides bassihäälseks muutub. Lavastaja ja näitlejad rütmistavad selle loo kiireks. Ülepeasuurused emotsioonid vahetuvad ja seejuures hakkavad mängima pausid. Kuulake neid!

Näiteks pausi, kui esimest korda välja öeldakse, et seksisime teise paariga. Näitlejad lasevad pausil pärast seda väljaütlemist julgelt kesta. Isegi nii pikk on see, et saab öelda piinlik vaikus, ja see poeb ka mulle publikus istudes nahavahele. Publik tahaks ehk naerda, aga näitlejad ei lase. Naer tuleb hiljem ja tuleb läbi pisarategi.

Keha ja ilmete keel

Lavastust teine läbiv nipp on n-ö varjuekraan. Lisaks sellele, et varjude mängu on huvitav vaadata, on see lavastatud täpselt ega veni. Varjudel suured kasvavad žestid veelgi võimenduvad. Jäin pärast etendust mõtlema varjukraani olemasolule me elus: on ju eluski see, mis välja paistab, ja see, mis varju jääb. See, mida me välja näitame, on üks, see mida päriselt tunneme, teine.

Nähtud etenduses oli ülihuvitav jälgida ka see, kuidas seltskond seltskondlikult nägusid tegi – sõnad olid üks, näoilme väljendas sootuks midagi muud. Näitlejad rääkisid kehakeeles ja üsna sageli väljendas see hoopis muud kui see, mida ütlesid sõnad. Võlts mängiti võltsimast võltsiks.

Ülemängimine andis võimaluse mängida ka häälega: toonid ja häälekõrgused muutusid, madal vahetus kriiskavaga ja kummaline, see kõik on õigustatud.

Kusjuures mängulaad on kõigil neljal näitlejal üks, aga ometi joonistus tegelastes meile nähtavaks neli isikupärast erinevat karakterit. Kõik sellise mängulaadi juures võimendub – mugavus, ebamugavus, rõõm kurbus, viha, abitus, ärevus. Tavaelus me ju ei lase sellel kõigel enamasti välja paista. Nüüd, „Orgias“ mängitakse tunded nähtavaks nagu Mehhiko seebiseriaalis, ja see on põnev jälgida.

Arvan, et näitlejatele annab omamoodi mängumõnu see võte, millist me tavateatris ja filmiski just sageli ei kasutata, pigem eelistatakse ju n-ö nullstiili, nagu elus…

Vaatasin etenduse vaheajal ennast hästi tundvat publikut. Ja muigasin enda mõtte peale, et laval on nagu elus. Välikohviku laudade ääres nappis toole, ja nii istus üks pisut lopsakas daam äkki oma mehele sülle. Loomulik ju, ja siis märkasin, kuidas suure tugeva mehe tugev käsi naise selga silitas, tuharatest õlgadeni, aeglase järjepidevusega. Mõlemal oli hea olla. Näide sellest, mis on päris. Elus, päris.

Ka lavastuses ju rõhutatakse mitu korda koomilis-irooniliselt mõjuvalt, et oluline on tõeline inimestevaheline kontakt. Nii või naa – see ongi.

***

Komöödia küll, aga mõtteainet pakub see lavastu rohkem kui küll. Kummaline mõte, aga tahaks nähtust rääkida me seast lahkunud lavastaja Roman Baskiniga…

Mu jaoks on tähtis, et „Orgia“ on Eesti näidend. Nagu heade lavastuste juures enamasti, on siingi täpsed nii muusikaline kui valguskujundus. Ja imelik, lavastuse keskkond on ülepea linnlik, aga mitte kordagi, ei tulnud vaadates meelde, et vaatan seda paigas, mis selle keskkonnaga kokku ei kõla. Eks seegi kõnele lavastuse heast tujust, tempost ja diktsioonist.

Eraldi:

Neli tsitaati

Komöödia küll, aga mõtteainet, see ära vaadates, on rohkem kui küll. Kummaline mõte, aga tahaks nähtust rääkida Roman Baskiniga.

1.„Ma arvasin alati, et inimene oma olemuselt pürgib originaalsuse poole, aga tegelikult vastupidi, õigemini mass pürgib ikkagi ühetaolisuse poole. Muidu ta ei moodustaks massi. Lõppkokkuvõttes teevad nad kõik neid samu asju. Samamoodi.”

2. „Vahel ma kahtlen, kas minu elu on päris, kas see olen mina. Kas minu elu olen mina. Aga siis ma vaatan sind ja kui ma näen, et sina mind vaatad, siis ma tunnen, et olen olemas. Ja kui ma kuulen, kuidas sa teises toas raamatuga krabistad või teetassiga kolistad, siis ma mõtlen, kui uskumatu see on, et sa oled siin. Sa võiksid olla ükskõik kus, ükskõik kellega, ükskõik kellena. Aga sa oled siin, minu kõrval.”

3. „Ja siis, kui me oleme veetnud ühe tõeliselt toreda päeva, oma viimase päeva siin maamunal, olles piknikutanud ja käsikäes mööda aasa ringi kepselnud, ja hinges on rahu, sest me oleme vahetamas maist õnne igavikulisuse vastu, siis ma kustutan sinu eluleegi ja seejärel puhun ära enda oma!”.

4. „Me näeme muudkui vaeva, et oma lastele pakkuda võimalikult mugav ja turvaline elu. Milline luksus muutuda neurootiliseks tühipaljaste asjade pärast – sellepärast, et meie uhiuuel diivanil on mingi plekk!… Aga kelleks me oma lapsi kasvatame – millise elu jaoks? Kas me tahame, et nad võtaksid.”

Ilmus Maalehes, pildistas Siim Vahur.