Vaatad Maranit, mõtled kaduvale elurikkusele

Viio Aitsmi pildid, mis tehtud sellel kevadel Raelas, Ristikivi talu aias.

Sügisel, septembris 87aastaseks saav loodusfilmimeister Rein Maran näitas oma uut filmi „Peetrike Laanetagusel”.

Kaks aastat tagasi, kui Matsalus Rein Maraniga maast ja ilmast rääkisime, ta otsesõnu oma uuest, ilmselt juba siis käsil olnud filmist ei rääkinud. Nüüd, filmi näinuna me toonast juttu üle lugedes avastan, et ega me muust ju ei rääkinudki. Ta siis ütles: „Ma ei tea, kas sest asja saab või ei saa. Aga mind ennast see hirmsasti huvitab.” See huvi on nüüd täies ilus näha.

Mul tollest Maraniga jutuajamisest jäi peale muu väga kaasa ta mõte: „Mida aeglasemalt kulged, seda avaram ilm.” Ei saa teisiti, pean kordama, nii asjakohane tundub me tolleaegne jutt tänase filmiga seoses. „Loodus on niisugune nähtus, mis nõuab selleks, et temaga kontakteeruda, süvenemist. Kui läheme loodusesse kui valitsejad, me lihtsalt ei saa kontakti. Me läheme sellest läbi midagi märkamata, nägemata, tajumata.

Me võime isegi elada maal, tegelda oma asjadega, pidada loomi, isegi hoida neid, tunda mõnd üksikut olevust, mis siis, et me ta pärast maha lööme ja ära sööme, mis käib asja juurde… Aga seejuures võib tajumata jääda see elurikkus, mis meid ümbritseb kogu aeg. Me, eestlased oleme selles mõttes väga õnnelik rahvas, et meil on veel suhteliselt puutumatut loodust palju…”

Oma uues filmis kinnitab Maran eelöeldut liikuvate piltidega. See, mida ta läbi kaamerasilma meile näitab, on tegelikult elu märkamise õpetus. Kümned ja sajad looduse liigid on märkajale olemas ta enda õuel, aias, niidul või lähimas metsatukas.

Looduse rütmid

Kuidagi oma sõbrale kiitsin ja imestasin vanameistri vaimuerksust. Sain vastuse, et jah, eks see ole ime, aga Maran on ju kogu elu looduses elanud, see annab jõu. Jäin mõtlema sellele loodusele, kus filmimees peab aega veetma – need nõukogudeaegsed sigaretisuitsused montaažitoad ja muud kabinetid…

Mõni päev tagasi – olin siis Peetrikese filmi juba näinud – kurtis nooremapoolne teadlasetüüpi mees mulle, kuidas ta ei suuda otsustada, valida maa ja linna vahel. Linnas on arhiivid ja seltskond, maal aga hingepide. Ma talle siis ütlesin, et ärgu vaevaku ennast otsustamisega ühe või teise kasuks. Ärgu vaevaku ennast kahtlemisega, vaid elagu ja märgaku, kui rikas on elu erinevates keskkondades. Rabade vaikuse ilu ja võlu mõistad eriti siis, kui tuled kiirustavast maailmast.

See on midagi sarnast, nagu Rein Marani sõnastatud tarkus: „Loodusesse süvenemine eeldab mõistmist, et sa pole mitte peremees, vaid külaline. Kui tuled külla, pead kohanema nende kommete ja harjumustega, kellele sa külla tuled. Pead olema viisakas. Meie tavalises metsas või lagedal pead sa kõigepealt omaks võtma selle käitumise, mis on omane kõigele elavale. Looduses näiteks ju keegi ei rutta. Kellelgi pole kiiret, kõigil on aega küll.”

Peetrikese semiootika

Peetrike Laanetagusel” – see pealkiri kätkeb mu jaoks rohkem vihjeid kui viide Rein Marani enda ainsaks jäänud mängufilmisugemetega elufilosoofialoole „Laanetaguse suvi”. Usun, et nüüdses uues filmis loodust avastava poisi nimetamine Peetrikeseks on selge vihje 1958. aastal valminud nukufilmile „Peetrikese unenägu”. Too film oli sellest, kuidas Peetrike avastab, et on linnakeskkonnas ihuüksi, ilma inimeste ja muude elukateta. Minu mälupildis on tramm, mida Peetrike ihuüksi olles juhtida sai, vaatamata sellele, et ta ei osanud.

Ma ei mäleta, kas see teadmine tuli Eesti esimesest nukufilmist või selle aluseks olnud Palle raamatust, aga kuidagi on meeles, et kui pole teisi, on kogu maailma raha küll sinu oma, aga sellega pole midagi peale hakata. Ja siis Peetrike ärkab.

Peetrike Laanetagusel” on samuti ärkamise ja äratuse film. Kehutab meid märkama seda, mis on ja mida me suureks kasvades ei pruugi enam näha. Tuletab meelde, et vahel peab kükitama, et kaugemale vaadata. Vahel tuleb isegi kõhuli laskuda.

Marani Peetrike on väike poiss, kelle isa ja ema ei keela lapsel looduses üksinda ringi kolada. Ilmselgelt ei ole teda hirmutatud ka. Ta peamine reaktsioon ses filmis on imestus – oh, ohoo, ossaa ja oo…

Marani rõhutus on, et väike inimene märkab seda, mis on tema silmade kõrgusel, ja kui me, täiskasvanud õpetame lapsi loodust kartma, jääb ta suure inimesena üksi. Heaküll, üksi ehk ei jää, leiab kindlasti omasuguseid, aga jääb ilma miskist tunnetusest ja sellest, mis ilmas imeline.

Rohevint ja Aafrika

Ma mõni nädal tagasi – me Raela külas oli üks esimestest soojadest päevadest – pidin kogu elamise ja ennast mõnusalt tundmise kola lemmikkuuri alt õue tõstma. Muldpõrand tahtis hingata ja kuivamine oli tähtis. Istusin õue peal nagu kass, kissitasin silmi ja lasin päikesel enda peale paista.

Linnuparvede söötmise hooaeg oli seks ajaks meil juba lõpetatud. Ootamatult laskus mu kõrvale õunapuu alla rohevint. Ta ei teinud minust väga välja. Piidles korra ja asus sööma, ju sealt maast midagi leida oli. Ma siis ka ei pidanud hinge kinni, kui märkasin, et väike ja ilus mind eriti ei karda. Aeglane olin küll, rapsima ei hakanud. Ja siis mõte läks rappa. Umbes nii, et osa nendest ju talveks ikkagi lendab lõuna poole, võib-olla mõni jõuab ka Aafrikasse. Mida ta näeb oma teel? Kas vahel on kõht tühi? Kust ta teab, kuidas jõuda punktist A punkti B? Telefoni ju pole, kus äpp ja kaart. Bensiinimootorit ka ei ole. Mõtlesin, et ilmselt on rohevint rohkem näinud kui mina…

Rein Maran oma uues filmis laseb Peetrikesel kohtuda ämblike, vaskussi, lindude, putukatega. Ta ei seleta, ei lisa tiitriga nimesid, et kellega on tegu. Peetrike kohtub oma käikudel imelise loodusega ja imet ei peagi kohe oskama defineerida. Ta tuleb vastu võtta, endasse lasta… Tahan selle mõtte lõpetada sõnadega: siis elad kaua.

Tegelikult juhib Maran vaatajate tähelepanu ka sellele, et Gavia filmi koduleheküljel internetis on fotod filmi tegelastest kaadri täpsusega. Juures on nii aeg, mil see elukas filmis ennast tutvustab, kui ta eesti- ja ladinakeelne nimetus.

Tunnistan, et alles pärast Marani filmi vaatasin internetist järele, kas mu sõber rohevint ikka võib jõuda ka Aafrikasse. Selgub, et nad on nagu inimesed – on nii paikseid kui ka rändajaid nende seas. Mu väljamõeldud kauge koht Aafrika selles mõttes väga puusse panek ei ole, et nad elavad ka seal: „Rohevint on levinud Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. Üldiselt on rohevint paigalind, kuid põhjapoolsed linnud rändavad talveks lõuna poole. Rohevint elab sissetoodud liigina ka Uus-Meremaal ja Austraalias…” Maailm on üsna üks, on selline olnud ka enne internetti. See, et meil on rohkem loodust ja mitmekesisust, on meie rikkus. Ja Rein Maran taas meile seda oma filmiga ütleb.

Tigude armuelu ja päevapaabusilma väljumist nukust näete filmis ja palju muud. Pisikesed saavad filmis üleelusuuruseks, suured peavad selleks, et näha, kummarduma. Esilinastusel rõhutas Maran, et ühtegi filmi ei tehta üksi, see on meeskonnatöö. Kummardada tasub selliste tegijate ees. Muidu ei näe. Suurust.

Rein Marani filmitegelaste pildid on üleval siin: http://www.gaviafilm.ee/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga