Uussiirusest tõejärgsusesse

Lavastaja Uku Uusberg 2008. aastal: „Lavastajana olen ma ikka uskunud aus olemisse, mis tähendab aus olemist ka elus.”

Lavastaja Ivar Põllu 2010. aastal küsimuse peale, mis tema ideaalteater on: Kui ma teaks, siis oleks see juba valmis.”

Siis, kui Uku Uusberg ja Ivar Põllu kümme aastat tagasi suurelt Eesti kultuuripilti astusid, räägiti kõva häälega uussiirusest. Nende loomingu kontekstis eriti. Praegust aega defineeritakse tõejärgseks. 2008. aastal lõpetas Uku Uusberg lavakooli ja Ivar Põllu asutas Tartu Uue Teatri.

2012 ütles teatraal ja tollane kultuuriminister Rein Lang: „ Ivar Põllu ja Uku Uusberg. Nad teevad oma käekirjaga asju, tulevad ühel ajal ja samas on väga erinevad. Põllu on igal juhul väga kõva tegija, suur boheemlane sealjuures ja institutsioonide vihkaja. Ja Uusberg jälle on täiesti kontrollimatu kunstnik, temale meeldib institutsioonis töötada. Teda kõik direktorid kardavad, sest ta jõuab kokku keeta tohutu hulga segadust. Aga tulemus on see-eest väga äge. Nad muudavad teatrit.”

Olgu meeldetuletuseks öeldud, et 2009. aastal esietendus NO99 teatris Uku Uusbergi „Pea vahetus”alt ja 2010. aastal Tartu Uues Teatris Ivar Põllu „Ird K”. Nad kumbki pole teinud ühtegi lavastust niisama. Neid ja nende tööd iseloomustab maitsekus, otsingulisus, nad käivad meistriks saamise radasid. Otsivad kultuuri endas ja ennast kultuuris.

Uku Uusbergil jäi 2017–2018 hooaega kaks Eesti teatri tipplavastust: Draamateatris esietendunud Anton Tšehhovi näidend „Ivanov” ja Linnateatris Maksim Gorki „Põhjas”. Uku Uusbergi lavastajakäekirja iseloomustab täna ehk enim töö näitlejatega. Ta lavastustes ei ole kõrvalosi ja seal kaasa tegevad näitlejad avanevad uuesti või uuest küljest. Ta usaldab näitlejaid ja võtab nendega tegelemiseks aega. Näidendi lugemise oskusest ja süüvimisest esimestesse küsimustesse rääkimata.

Ivar Põllu jõudis 10 aastaga lavastuseni „Praktilise Eesti ajalugu”. See lavastus on puhas rõõm. Vaimukas vaade meile. Folkooper, kui soovite, siis Eesti oma muusikal. Võimsad lavalised ja muusikalised seaded. Näitlejad säravad ja särisevad. Maailm, jah, ajalugu toimub ja inimesed, eestlased ei ole lollid.

Teine hiigelsuur ettevõtmine on „Kremli ööbikud”. Põllu jääb siin tagasihoidlikult vaid autoriks. Aga ta julgeb oma näidendis välja öelda, et kui me rahvana jäämegi vaid telesaate „Su nägu kõlab tuttavalt” vaimustunud klientideks, muutub maailm.

Nende meeste olemasolu tagab selle, et Eestis on oma teatrikultuur.

Mälukandjad

Siia juurde veel kolm lavastust, mida omamoodi ootasin ja mis olid ootamatud.

NO30,5 „Käbikojas”. Naised tantsisid hantidega. Eva Koldits, Marika Vaarik ja Anne Türnpu. Olen kirjutanud: „Põlised, igavesed väärtused ärkavad ellu ja puudutavad. Just näitlejad teevad vana asja olemust tajudes ja seda edasi andes samas laulukava väga kaasaegseks teatriks.” Premeeri neid naisi milliste preemiatega tahes, ikka jääb sellest väheks.

Urmas Lennuk, nii näidendikirjutaja kui lavastajana. Ta kirjutab mälutempliga hingestatud eestlastest. Puudutavalt alati. On omamoodi Jaan Kruusvall me ajas. Lavastust „Mälutempel” mängiti Toris Pärnu jõe kaldal, põrgu üle jõe. Kaaslavastajaks Tarmo Tagamets ja meie isetegevuslaste vägi. Ja see vägi kandis – õigem ikka öelda, et kannab – meie kestmist. Kirjutasin: „Lavastus ühendas me suured märgid: laulukoorid, puhkpilli- ja rahvapilliorkestrid, rahvatantsurühmad ja kirjanduskangelased, kes samuti on olnud me muutlikus, et mitte öelda kaduvas olnus märgilised väärtuste kandjad.”

Jaan Tooming on tagasi. Lavastab Elva Lend teatri suureks. Kaks lavastust „Hamlet” ja „Skandaalne juhtum”. Peaosades Nero Urke ja Kristo Viiding, teistes osades harrastajad. Tulemuseks elus teater, mis köidab ja puudutab. Olen kirjutanud: „ Lavastaja Jaan Tooming seekord meelega ei näe või ei näita väljapääsu. Ei päästa maailma armastus, ei palved.” Ja teisal: „Jaan Tooming näitab meile hirmuäratavat normaalsust.”

***

• Sünnivad uued oma nägu huviga otsivad ja loovad teatrid. Mu jaoks praegu märgatavad Must Kast Tartus ja Paide teater Paides.

Kõigist eelkõneldud lavastusest olen pikemalt kirjutanud Maalehes ja neid saab lugeda Teatritaskust, www.teatritasku.ee.

Ilmus ajakiras TMK

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga