Tõnis Mägi – iseend ja ümbritsevat häälestamas

 

Jah, ma tundsin selle Tõnis Mägi ära, kelle tänase siseilma režissöör Priit Pääsuke koos operaator Mihkel Soega filmi „Vaikus valguses” sisse on püüdnud.

Küllap on Tõnisel õigus, kui ta mõtleb, et oma elu viimased kümmekond aastat on ta olnud „tundmatu Mägi”. Õigus selles mõttes, et tegu pole unustatud Mägiga, aga avalikkuse jaoks on ta nüüdne looming – lood ja laulud – võõram kui perioodidel, mil ta esines suurtel lavadel ja poole maailma publikule.

Filmist saab teada, et loomingulise muutumise teed käival muusikul on üks kaasteeline lapsest peale. Klaver nimega Hermann. Ta räägib ja mängib selle pilli elusaks. Filmis ja elus. Vähetähtis ei ole see, et Hermann on Tõnise ema klaver – tema vanaisa kingitus ajast, kui ema oli 15–16aastane.

Filmis jalutab Tõnis ruumides, kus klaverimuuseumi jaoks on kogutud kokku sadu klvereid. Ta hõikab neisse sisse ja saab neilt vastuse. See ei ole filmi eesmärk, aga ma tõlkisin seda müstilist kõlade maailma, mille inimese hõige käsitsi valmistatud klvaritest välja võlub. Usun, et see võib olla üheselt appikarje. Üks osa Eesti kultuurist on halvasti hoitud, on hävimisohus. Klaverid vajavad hoolt ja mängimist, soojust kõige argisemas mõttes. Helilooja Alo Põldmäe mõte klaverimuuseumist ei ole tänaseni rahapuudusel teostunud. Klaverid karjuvad Tõnise abil appi. „Terve maailm on neis klaveris sees. Tummaks võtab,” ütleb Tõnis Mägi.

Filmis on mu jaoks uhked kaadrid, kuidas vana klaverihäälestaja Tõnise Hermanni skeletini lahti võtab. Puhastab, hiljem häälestab. Sinna lisandub mälestuspilt, kuidas väike Tõnis Meriväljal klaverisse karjus. Üks hääl ja klaveris vastab suur koor kajana. Vastab ruumiliselt.

Oskus väärikalt vananeda

Ma olen elus rohkem kui kord kogenud, et Tõnisega ei saa mõnel hommikul vestelda. Siis on tal õhtul kontsert. Ja pole suurt vahet, kas see kontsert on lauluväljakul, kus publikuks sada tuhat kuulajat, või külakultuurimajas, kus neid sada. Tõnis häälestab ennast esinemiseks.

Filmis seda ei ole, aga minu jaoks on läbi aja just Tõnis olnud see muusik, kes laval saab suuremaks kui ta ise on. Ta tõuseb lendu. Selline nõiakunstioskus on mehel. Oskus ennast häälestada nagu parimat pilli.

Nüüd ma ei teagi, kumbapidi ma enne mõtlesin. Septembrikuus oli mul ja Tõnisel au ja õnn osaleda Jaan Toominga uue lavastuse proovides. Seal ma enda jaoks tabasin Toominga lavastajaoskuse olemuse. Jaan häälestab näitlejaid nagu pilli häälestatakse. Ta annab hääle kätte, laseb mängida ja siis dirigeerib. Nad on mingis mõttes Tõnis Mägiga väga sarnased.

Tõnis häälestab ennast, et unda maailma. Ta ei karda valu ja haigetsaamist, ta tahab olla hääles. Ja kui on hääles, siis sünnib muusika. Hääl on elu või alguses oli heli, kui soovite. Film ja Mägi seda kinnitavad.

Kotka lend päikesesse

See, kuidas Tõnis pärast oma uhke kaarega laulu „Kondor” esitamist koos indiaanlasega, kelle nimi on Lendav Kotkas, tantsivad, on võimas. Toob teises maailmas lendamas käinud mehed maa peale tagasi ülielusatena. Äkki pole enam hirmu, et miski võib kaduda. Peeter Volkonski kunagi lasi mulle Saalomoni saartelt pärit muusikat. Ühes loos oli koos kaks laulu, ei lauldud kokku, vaid lauldi kahte laulu korraga. See oli laul, kuidas kaks seltskonda Saalomoni saartele jõudsid. „Tähtis on, mida see laul edasi annab. See on see tunne, kuidas me siia jõudsime, kus me oleme,” seletas tookord Peeter. Indiaani ja eestlase kaks erinevat koos lauldud laulu kõlasid kokku nii, nagu ei ole kombeks, nagu ei tehta. See oli päris. Pange tähele Tõnise silmi selles lühikeses kaadris.

Tõnise üht esimest laulu „Pimedale muusikule” laulab filmis ta tütar Liidia. Kindlasti ei ole juhulik see, et ses loos on Tõnisel sõnad: „Las lendab Tulilind edasi,/ nii vabalt, puurita, tuulest juhitav on ta/.” Helilooja Sven Grünberg, kes selles filmis uue, sellel hetkel Tõnise viimase loo „Kondor” helipildi kujundas, võtab ühtlasi sõnades kokku selle, mis filmis muusika- ja pidikeeles öeldakse: „Selle loo iva ja sisuline olemus läheb üsnagi kokku avaramate, suuremate, vaimsete otsingutega. /—/ See lugu on ilmselt mingisugune, noh, see võib-olla kõlab liiga dramaatiliselt, aga mingi elu kokkuvõte. Sellel lool on märksa suurem sümboolsem tähendus kui lihtsalt üks järjekordne lugu.” Sven sõnastab veel, et varem oli Tõnis loominguliselt avatud ja pöördunud väljapoole, näiteks „Koit” on väljapoole, oma rahvaga koosolemine, aga „Kondor” on sisekosmos.

Üsna naljakas on mõelda, kui paljud vaatajatest saavad aru, kui Tõnis rubilniku seinast väljatõmbamisest kõneleb. Ja mina nägin küll filmis vilksatamas ka seda Tõnist, kes lavalt vahel lajatas ja ka jamasid tekste oskas elusaks laulda.

Vast üleeile ütles Tõnis Mägi mulle, et tal on tulnud mitu uut lugu, et läheb oma koduste Hermanniga tehtud salvestustega stuudiosse. Ta ei öelnud, et maailma häälestama, aga mulle meeldib mõelda, et just selleks. Sinna päikese poole…

Filmi nimi: Tõnis Mägi. Vaikus valguses

Režissöör: Priit Pääsuke

Stsenaristid: Priit Pääsuke, Anu Aun

Operaator: Mihkel Soe

Konsultant: Berk Vaher

Montaaž: Priit Pääsuke, Anett Naruskberg

Peaosasas: Tõnis Mägi

Produtsent: Priit Pääsuke

Tootja: Luxfilm OÜ

Esilinastus: 1. oktoober 2019

Kinolevi algus: 4. oktoober 2019

Ilmus Maalehes. Filmimeeste fotod.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga